Akadeemiline soololaul, akadeemilised saksofonid

Toomas Velmet

“AKADEEMILISE KAMMERMUUSIKA” kontserdid Kadrioru lossis 23. ja 30. IV.  

Sõnal “akadeemiline” on palju seletusi. “Akadeemilise kammermuusika” kontekstis peaks seda omadussõna seletama kui headest traditsioonidest lähtuvat tava. Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjal on head akadeemilised tavad olemas ning üks neist on kindlasti soololaulu kui žanri taastulek meie kontserdiellu.

23. IV esinesid Kadrioru lossis vägagi akadeemilise kavaga Iris Oja (metsosopran) ja Kadri-Ann Sumera (klaver), kuulda sai ühtteist Sergei Rahmaninovi ja seitset Pjotr Tšaikovski romanssi. Mõlemad interpreedid on ennast, vaatamata noorusele, tugevalt tutvustanud ja eriti tänapäeva muusika kõrgetasemeliste esitustega. Neil on palju muudki ühist, kaasaarvatud sünniaasta ja esimene kool TMKK. Sumera on juba Kölni muusikakõrgkooli magistridiplomi omanik ja Oja taotleb kraadi EMTAs.

Sellisel taustal on päris põnev tajuda noorte esitajate huvi vene muusika ja eriti Rahmaninovi ja Tšaikovski vastu. Et tõsisemalt tegeleda vene romansiga, tuleb päris tublisti vaeva näha ka vene keelega ja siinkohal tuleb tunnustada Iris Oja püüdlusi, sest tulemus oli päris hea. Olgem ausad, vene keel on hästi lauldav, kui tead, kuidas käsitleda, s.t laulda “šušisevaid” häälikuid. Ainult haruharva tuli pilk visata tekstile ja seda enamasti siis, kui tegemist eriti õrna piano’ga kõrges registris. Iris Oja metso on nii ulatuselt kui tämbrilt hästi sobiv vene muusika esitamiseks ja, mis kõige olulisem, kontrollitud emotsioone ja esituslikku täpsust on piisavalt.

Kontserdi kava oli pisut ebaharilik, kuna esmalt kanti ette üksteist Rahmaninovi romanssi aastatest 1890, s.t op. 4 kuni 1906 ehk op. 26 ja siis seitse Tšaikovski romanssi aastatest 1869 (op. 6) kuni 1886 (op. 62). Võtme annab siin kätte ehk lisapalana esitatud Rahmaninovi op. 4 nr 1 “O net, molju, ne uhodi”. Kas võib siit välja lugeda pisukest eelistust-sobivust või? Kuid ega need autorid soololaulu žanris liiga sügavalt erinevad polegi. Juured, s.t poeesia on üsna sarnane, jutt käib enamasti armastusest või selle ootusest, olgu siis autoriks Aleksei Pleštšejev või Aleksei Tolstoi, ja see teema erutab igavesti.

Et Tšaikovski ja Rahmaninovi helikeele ning kujundite ringi erinevused on üsnagi märkamatud, siis seda raskem on tegelikult ülesanne, mille noored esitajad endale seadsid. Kuulates Oja ja Sumera koostööd nende miniatuuride kujundamisel on nauditav tajuda vastastikuste impulsside rohkust ja nende selgelt kuuldavat tagasisidet partnerilt. Teame, et partnerlus lauljaga on pianistidele eriline teadus ja Kadri-Ann Sumera on selle valdkonna suurepäraselt omandanud. Kõik märgid näitavad, et see esitajate paar on soololaulu vallas suure potentsiaaliga ja ilma kahtluseta on neilt suuri tegusid oodata.

Nädal hiljem juhatasid Kadrioru lossisaalis kuulajad “akadeemilisse” volbriöhe saksofonide Quartet SaxEst koosseisus Ivo Lille (sopransaksofon), Virgo Veldi (alt, muusikaline juht), Lauri Sepp (tenor) ja Sulev Sommer (bariton), kaastegev Madis Kari (klarnet). Tänapäeval peaks sellise koosluse päris akadeemiliseks lugema, kuna traditsioonid on olemas ja meilgi juba aastakümnetega loetavad, kui ei esineks ühte asjaolu ja see on originaalrepertuaari hulk. Öeldu ei tähenda seda, et ma paneksin seaded “kirikuvande” alla üldse, aga “akadeemiliseks” kuulutaksin küll.

SaxEsti seekordses kavas oli kaks originaalteost ja nendest ühe, hispaania helilooja, saksofonisti Pedro Iturralde (1929) “Pequena Czarda” (1963) mittetäielik versioon, sest sinna koosseisu peaks kuuluma ka klaver. Seega päris akadeemiliselt originaalne oli ainult Galina Grigorjeva “In Quattro Quarti” (2005). Seda vallatumana tundus mõte alustada kontserti Luigi Boccherini Keelpillikvartetiga op. 1 nr 2, mille filigraanselt õrn kude oli esitatud tõelise mürinaga (Fuga con spirito), seade autoriks Lääne-Illinoisi ülikooli saksofoniprofessor Robert Sibbing.

Debussy “Petite suite” klaverile (neljale käele) on seatud kreeka helilooja Alexandros Markeasi poolt ja see tsükkel tuli ettekandele ilma teise osata, mille pealkirjaks “Cortege”. Kui Menuett ja “Ballett” olid päris mõnusasti värvilised, siis esimene osa, õrnalt õõtsuv “En Bateau” (“Paadis”) kiskus küll muigele ja manas silme ette pigem burlakid Volgal.

Edasised seaded olid eesti meestelt ja neist põnevaim Mozarti Klarnetikvinteti A-duur KV 581 Larghetto ja Allegretto con Variationi ehk II ja IV osa teosest, kus kaastegev klarnetist Madis Kari. See helitöö tekitas isegi uudishimuliku soovi kuulata lugu tervikuna ja veenduda, et ka ansambli dünaamiline skaala lubab kaasa minna solisti finessidega. Igatahes ansambli liikme Sulev Sommeri seade tundus olevat hästi täpne ja asjatundlik.

Viimase seadena (Kristo Matson) paigutus Elleri “Kodumaine viis” väärikal viisil kontserdi lõppu ja lisapala esitati päris kammerliku puändiga, s.t esialgu vihjena ja siis juba tervikuna Rimski-Korsakovi “Kimalase lend”. Kas akadeemiline kava või mitte, kas suhe esitatavasse tõsimeelne või vallatuse varjundiga, kuid üks on vaieldamatu – mehed on meisterlikud ning seda tasub alati nautida. Siiski tundus, et originaalrepertuaariga tunti end mõnusamalt.