Aeglane tume vetevoog

Muusikaelamuse saab püsiv ja leplik kontserdikuulaja isegi vähemast, aga seekord sündis midagi kordumatut.

MIRJE MÄNDLA

Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontsert „Kõrvaring III. Fööniksi pisarad“ 9. X Estonia kontserdisaalis. Iván Bragado Poveda (harf), Tallinna Kammerorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Helena Tulve „Hingamisveele“ (Eesti esiettekanne) ning Gustav Mahleri, Richard Straussi, Einojuhani Rautavaara, Henry Purcelli ja Gavin Bryersi muusika.

Hooaja avakontsert kui märgiline sündmus on tihtilugu majesteetlik, värviline, solistlik ning energiarohke. Sage kontserdikülastaja kujutab juba endamisi ette avakontserdi kava, mille alguses kõlab fanfaariküllane teos või lühike uudisteos. Kindlasti on oodata virtuoosset soolokontserti ja mõnd grandioossemat sissevaadet sümfoonilise muusika paremikku. Loomulikult on kava läbi tunnetatud ja teosed sobituvad üksteise kõrvale.

Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontsert oli küll seotud Tõnu Kaljuste loodud sarjaga „Kõrvaring“, kuid meenutas vahva sõnamänguna ka 1977. aastal asutatud Soome muusikaelu nähtust „korvat auki“, mille algatamisega on seotud praeguseks maailma suurnimed Magnus Lindberg, Esa-Pekka Salonen ja Kaija Saariaho. Lausa tundmatut muusikat hooaja avakontserdil siiski ei pakutud. Avakontserdile omane värviline maailm ei tundunud ka valikuna, mis võiks Olari Eltsi paeluda. Sel õhtul oli mindud hoopis teist teed.

Kontserdi alapealkirjaga „Fööniksi pisarad“ oli vihjatud eelseisvale. Kes tunneb ja teab kavasse valitud teoste muusikaloolist konteksti, leiab kontserdi ideestikust mitmesuguseid viiteid tänapäevale, inimeste rahutule hingele, igatsusele helgete ja sügavate tundmuste järele. Meenutati muusikaloo sümboleid, nagu Viini ooperiteater, ning sellega seotud suurkujusid Richard Straussi ja Gustav Mahlerit. Eks ole muusikateatriga seotud ka Henry Purcell, kelle loomingust esitati eri seadeid: varasem Stokowski lähenemine versus tänapäevane Poveda seade, üks tervele orkestrile, teine sooloinstrumendile. Kontserdi avas Purcellist inspireeritud Gavin Bryarsi „In nomine“. Kui oli soovi allteksti põhjalikumalt süveneda, sai rohkesti lisainformatsiooni Maarja Kasema koostatud ülimalt põhjalikust ja haaravast kava­lehest. Tallinna Kammerorkestri hingestatud esitus, justkui oleks hapnikuta ruumist lõpuks pääsetud haljastele aasadele, oli äärmiselt kosutav ja kaasa­haarav. Teoste tähendusväljad olid hoolikalt kujundatud ning vormistatud.

Kava ülesehituse teravik oli suunatud Straussi „Metamorfoosidele“. Selle sissejuhatuseks kõlas Purcelli äärmiselt kuulus Dido aaria „When I am laid in Earth“, seekord Stokowski seades. Igal muul juhul ei tekitaks see minus erilist rõõmu, kuid seekord mõjus esitus delikaatselt ning üldsegi mitte raskepäraselt tummisena, nagu see kõlab mitmetel salvestustel. Tallinna Kammerorkester mängis kava teises pooles laiendatud koosseisus, mis oli lahendatud Straussi teose orkestrikoosseisu järgi – laval oli 23 muusikut. Kuna Straussi teoses on solistlikud partiid, siis orkestrandid valdavalt seisid, välja arvatud bassiliin. Nad mängisid erilise välise virtuoossuseta ja sisemaailmale keskendunult. Muusika bassiliinidele ja madalamale registrile oli rõhku pandud juba alates Bryarsi teosest. Avateoseks valitud „In nomine“ on algversioonis kirjutatud vioolakonsordile, nüüd tuli see ettekandele keelpilliorkestri esituses. Kammerorkestri mängukaar oli õhtu teises pooles nii visuaalselt kui ka energeetiliselt tavatu ning erines ka kava esimesest poolest, kus mängiti tavalises koosseisus ja istudes.

Ei meenu just palju hooaja avakontserte, kus tähelepanu keskpunktis olnuks harf. Seekord tagas harf kava mõttelise seose ning hoidis tämbrilist tasakaalu. Fotol harfisolist Iván Bragado Poveda.

Rene Jakobson

Richard Straussi teos „Metamorfoosid“ annab sümfoonia mõõdu välja. See väga tuntud, olemuselt sisutihe ja pingestatud helitöö on üks XX sajandi märgilisi teoseid. Teatavasti on see kirjutatud solistlikule kammerorkestri koosseisule: kõik 23 keelpillimängijat mängivad omaette partiid, sealjuures tohutult hea kammermuusika tunnetusega. Väga võõralt ei kõla selles kontekstis ka Eltsi võrdlus Straussi vokaalmuusikaga: keelpillipartiid on äärmiselt kantileensed. Teose autor kui enne „Metamorfooside“ kirjutamist tunnustatud ooperihelilooja oli seotud mitme ooperimajaga. Kindlasti oli ta teost juba varem ette valmistanud, kuid teose loomiseks andis ehk tõuke ka Viini ooperimaja hävimine Teise maailmasõja lõpus.

Viimaseks teoseks oli valitud Mahleri adagietto, taas aeglases tempos muusika, mille autor on samuti Viini ooperiteatriga seotud meister, kelle sümfooniline looming on üks olulisemaid XX sajandi muusikaloos. Selgi teosel on seos vokaalmuusika ja sõnaga, sest Mahler on siin tsiteerinud oma laulu „Ma olen maailmale kaduma läinud“ ning Wagneri „Tristanit ja Isoldet“.

Õhtu teise poole teosed mängiti attacca: need moodustasid koherentse arengukaare ning Mahleri adagietto oli selles helguse ja õrnuse saabumise hetk: Mahler kirjutas selle armastusavaldusena oma naisele Alma Schindlerile.

Aegluubis kulgenud ja väljapeetud tämbrigammas kava oli niivõrd täiuslik, et vääriks enamat kui üksainus ettekanne Estonia kontserdisaalis. See on üks neid õhtuid, mis jääb 2020. aasta muusikaelust meelde ning tuuakse kindlasti aastat kokku võttes esile kui täiuslik õnnestumine: muusikud olid tiivustunud ja tõstsid kontserdielu omamoodi meeldivastki rutiinist kõrgemale.

Terviku kulminatsiooni valmistas ette ulatusliku proloogina toiminud õhtu esimene pool. Siingi oli märkimisväärselt omapäraseid valikuid. Ei meenu just palju hooaja avakontserte, kus tähelepanu keskpunktis olnuks harf. Seekord tagas harf kava mõttelise seose ning hoidis tämbrilist tasakaalu: harf jäi keelpilli­sfääri, ent pakkus variatiivsust. Selle valikuga viidati juba kava proloogipooles lõppakordile ehk Mahleri adagietto’le, kus harf kõlab orkestrifaktuuris, kuid on samal ajal solisti positsioonis. Harfil oli palutud soleerima ERSO harfimängija Iván Bragado Poveda, kes pole ilmselt Eesti publikule ülearu tuttav, kuid on pälvinud mitmeid konkursipreemiaid. Poveda soleeris Rautavaara müstilise loomingu hulka paigutuvas „Ballaadis“ (1973/1981), mis on kirjutatud Kouvola Linnaorkestrile (praegune Kymi Sinfonietta), millega Olari Elts teeb tihedalt koostööd. Rautavaarat on harf inspireerinud aastakümneid hiljemgi: 2000. aastal kirjutas ta kontserdi kolmele harfile. 1981. redigeeritud „Ballaad“ sobis hea­kõlalise ja kergesti jälgitava teosena kenasti kontserdi kavasse. Väga hea leiuna kõlas Rautavaara eel bardide ajastule lähemast keskkonnast Purcelli ground c-moll Poveda seades sooloharfile.

Ehkki kontserdi alapealkirjas on tähtsal kohal fööniks ja ka pisarad, seostub minul selle õhtuga väga aeglaselt voolav tume vetevoog. Raske öelda, kas tegu on jõe või merega. Bryarsi teost „In nomine“ on kasutatud Carolyn Carlsoni tantsu­lavastuses „Writings on Water“, millele Bryars kirjutas originaalmuusika. Tulve teost „Hingamisveel“ kannab samuti vee element. Tulve sõnul „vesi sümboliseerib tundeid, seega ei ole ka need hingavad veed mitte tavalised veed – nagu sügavate tunnetegagi ei olda nendega alati ühenduses“. Teos on loodud peaaegu kümme aastat tagasi. Selle tõi 2011. aastal Ravensburgi kontserdimajas esiettekandele Müncheni Kammer­orkester ja seda pole Eestis seni esitatud. Moskvas festivalil „Peegel peeglis“ sai seda kuulda Andres Mustoneni juhatusel, kuid seekord kõlas teos Tulve pikaajalise koostööpartneri Eltsi filigraanses tõlgenduses.

Muusikaelamuse saab püsiv ja leplik kontserdikuulaja isegi vähemast, aga seekord sündis midagi kordumatut. Kava lähenemisnurk oli äärmiselt omanäoline: huvitavalt ja üksteist täiendavalt reastatud teosed ning heliloojad said sel õhtul kokku kui vaimne sõpruskond. Teadlikult valitud tõsine tundelaad ja aeglases tempos teosed, samuti tuntud teoste äärmiselt õnnestunud ekstaatilised ettekanded tõstsid kuulaja õhku ning andsid otsekui uue hingamise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht