100 aastat suurteose esiettekandest

Toomas Trass

26. novembril möödub sada aastat Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” esiettekandest Leipzigi Andrease kirikus. See kuupäev on märgilise tähtsusega Eesti muusikaajaloos. Võime ju pidada Rudolf Tobiast muusikageeniuseks peale Eesti ka maailma muusikaajaloos. Unustatud ja paljukannatanud väikerahva liikmena polnud Tobiasel sidemeid, mis lasknuks ta kõrgväärtuslikel kompositsioonidel laiemalt levida ja kuulsust koguda.  Viimastel aastakümnetel on „Joonas” rännanud ringi aga kogu maailmas. Tänavu 25. mail täitus 20 aastat restaureeritud teose täielikust Eesti ettekandest ERS O, Eesti kooride, rahvusvahelise solistidegrupi esituses ning maestro Peeter Lilje juhatusel.

Tollast sündmust mäletavad paljud kui taasiseseisvuva Eesti üht rahvuslikku kõrghetke. Teos levib CDdel, sellest on kirjutatud raamatuid, välja on antud klaviir ja partituur. DVD salvestus tehti Neeme Järvi  dirigeerimisel möödunud aasta 22. novembril – kahjuks pole veel väljalaskeni jõutud –, kuid lähenevat tähtpäeva silmas pidades näitab ETV 26. novembri õhtul seda DVD kontsertsalvestust eetris. Tulevikku vaatavalt on suurteose ettekanded kavandatud 2012. aastal Londonis ja Leipzigis. Oratooriumi grandioossust, mõttehiiglust ja sümbolirohkust on võinud kogeda kõik, kel on olnud huvi ja tahtmist süveneda. Nagu kõik  geniaalsed suurteosed, ei anna ka „Joonas” end kergelt kätte. Selles puudub väiksemgi meelelahutuslikkus, meeldidatahtmine või kommertsiaalsus. Tobias on siin käega löönud igasugusele muusikalise moe või trendi järgimisele – ses osas, nagu ka paljus muus, sarnaneb ta suure Bachiga. Teatavasti kukkus teose esiettekanne Saksamaal totaalselt läbi. Küllap oli selle üleelamine ka ülitundliku (ja piisavalt auahne) helilooja varajase surma põhjuseks. 

Tobias teadis, et esiettekandest, eriti kui oled võõras võõral maal, sõltub uudisteoste edaspidises saatuses küllaltki palju. „Joonas” jäigi pikaks ajaks oma uut täielikku ettekannet ootama. Nagu Bachi loomingu puhul, tundsid ja teadsid paljud kaasaegsed ja noorema põlvkonna muusikud, heliloojad, muusikateadlased, interpreedid, ka kirjanikud (näiteks Uku Masing) suurteose olemasolust, väärtustest, kiitsid ja uurisid seda, tõid eeskujuks jne. Aga ainult sõnades ja veel kord sõnades. Nagu Bachi „Matteuse passiooni” puhul pidi teose varjusurmast ülesäratamiseks tulema initsiatiiv kusagilt kõrvalt, vabatahtliku pühendumusena. Vardo Rumesseni elutööna on „Joonase” partituur restaureeritud, lõpetatud, kirjastatud ning levima pandud. Tobiase looming vääriks aga pidevat riiklikku hoolt ja tähelepanu. Võiks ju retooriliselt küsida: milleks meile Tobias ja „Joonas”? Suunakem pilgud tulevikku,  unustagem see eklektiline ja omas ajas juba veidi vanamoodne teos!

Siinkohal sobib meenutada Arvo Pärdi sõnu enne tema III sümfoonia esiettekannet (tsiteerin umbkaudselt, mälu järgi): „Üle parda tuleb visata kõik: stiilid,moed, tehnikad, suundumused, usaldada tuleb vaid oma sisetunnet. Vaid nii on võimalik seista silmitsi tõe või valega”. 1909. aasta kontekstis võib „Joonas” tõepoolest tunduda ajast ja arust: Schönberg juba atonaliseerus, Debussy lammutas tonikaalse muusika alustalasid,  vaimulik muusika käis alla jne. Nii tunduks tõesti, kui me lähtuksime muusika hindamisel ainult sellest, mis on parasjagu moes ja milline on nn mainstream. Tobiase isiksuse ja loomingu puhul tundub selline vaatepunkt aga täiesti mõttetu, umbes nagu gregooriuse laulu puhul. Tobiase oratoorium on igavikuline nii oma sõnumi, teostuse mastaapsuse, helikeele jõulisuse kui ka väljendusliku uuenduslikkuse poolest, eriti kui mõelda  teose sündimisaegsele totaalsele vaimsele dekadentsile tollases kirikumuusikas. Hooligem siis oma kultuuripärandi tippudest.

Enamgi veel, tehkem midagi! Näiteks, 2011. aastal avatakse pidulikult taastatud Pauluse kirik Tartus. Mis oleks meeliülendavam, kui seda pidulikku sissepühitsemist saadaks Eesti ja maailma kirikumuusika üks võimsaimaid tähtteoseid. Paha poleks ka, kui majale Küüni tn 3, kus helilooja aasta elas ja alustas oratooriumi  komponeerimist, avataks mälestustahvel meie kuulsale kaasmaalasele. PS Veidi rohkem kui kuu aja eest tehti mulle ettepanek esineda kirikus orelil koos popbändiga (head ilmalikud, kuid täiesti mittevaimulikud ja -kiriklikud tekstid) ettekäändel, et „kirikus mängitakse ju niikuinii kõike”. Umbes nädal hiljem järgnes sellele ettepanek esitada (samuti kirikus) Tartini „Kuradi trillerit” ja Raveli „Mustlasrapsoodiat”. 

Mõni kuu varem oli toimunud Tallinna Püha Vaimu kirikus Madonna kontserdi aftekas! Sümboolne, kas pole? Mis on sellel seost „Joonase lähetamise” ja selle esiettekande aastapäevaga? Minu meelest midagi on. Kas meie palju otsitud Eesti Nokiaks ongi siis „meie oma Niinive”, mille jumal kord oma vihas hävitab? Tahaks loota, et ei.