Tšeslav Luštšik 15. II 1928 – 8. VIII 2020

Füüsikute peret on tabanud valus kaotus. 8. augustil lahkus meie seast füüsika-matemaatikadoktor, akadeemik Tšeslav Luštšik, kõige pikemat aega (ligi 56 aastat) Eesti teaduste akadeemia liikmena meie maa teaduse arengusse panustanud õpetlane.

Meie maale sattus ta saatuse keerdkäikude tõttu. Tema vanaisalt, Vene tsaarivõimuga pahuksisse läinud Poola aadlikult, võeti tiitel ja saadeti välja Siberisse. Pere jõudis lõpuks Peterburi. Nii oli Tšeslav Luštšik mitte lihtsalt Peterburis sündinud, vaid juba kolmandat põlve peterburlane. Selles linnas möödusid ka tema kooli- ja ülikooliaastad. Seal elas ta teismelisena üle sõjaaegse blokaadi kõige õudsema esimese aasta.

Pärast keskkooli kuldmedaliga ja Leningradi riikliku ülikooli füüsikaõpingute cum laude lõpetamist ning teaduste kandidaadi (praegu teadusdoktori) väite­kirja kaitsmist siirdus Tšeslav Luštšik teadustööle Tartusse. See sündis ­ 1954. aastal tema teadusliku juhendaja, tollase Tartu ülikooli rektori akadeemik Feodor Klementi kutsel. Vaid kümne aasta pärast (1964) kaitses ta väga noorena NSV Liidu teaduste doktori kraadi ja valiti ebatavaliselt noore teadlasena Eesti teaduste akadeemia liikmeks.

See ei olnud avanss. Tšeslav Luštšik oli üks neist vähestest teadlastest, kelle tööst on sirgunud omaette koolkond. Tema stiihia oli tahkisefüüsika, täpsemalt see, kuidas mitmesugused natuke erilist tõugu (nn laia keelutsooniga) kristallid käituvad eri sorti kiirguse kätte sattudes. Tema käte all sai selgeks, et see, mis võib sündida sellist laadi eri suurusega materjali tükkide sees, kui neid mõjutada eri temperatuuridel ja rõhkudel eri lainepikkusega kiirgusega, on äärmiselt köitev ja võimalusterohke maailm – pea sama ammendamatu kui loodus ise.

Tšeslav Luštšiku ergas vaim tajus selle nähtuste rikkuse taga juba rohkem kui pool sajandit tagasi tollal uudiseks olnud lühilainelise kiirguse kõikvõimalike rakenduste võimalusi. Tema käivitatud krüptilise nimetusega (tahkiste vaakumultraviolett-spektroskoopia ja isolaatorkristallide kiiritusfüüsika) Tartu koolkond ärgitas vastava teadussuuna arenema kogu maailmas. Sellest võrsus näiteks leedlampide kaugete eellaste (ja veel praegugi turul olevate) ohutute luminestsentslampide jaoks vajalike materjalide tootmine, aga ka teatavat tüüpi dosimeetrite loomine ja legendaarse füüsiku Lev Landau ühele teoreetilisele ennustusele eksperimentaalse tõestuse leidmine. Ka värskelt sündinud kosmosetehnoloogia vajas nii kiirguskindlaid kui ka kiirgustundlikke optilisi materjale. Sellise ulatusliku valdkonna uuringud kujunesid üheks Eesti radiatsioonifüüsika edu tugisambaks ning meelitasid siia teadlasi paljudest riikidest.

Tema tööde kogum koosneb rohkem kui 400 ulatuslikust ja põhjapanevast publikatsioonist (sh kolm monograafiat). Ta avastas ja uuris koos oma õpilastega põhjalikult läbi footonite paljunemise ning elektronergastuste defektipaarideks lagunemise nähtused, leides neile ka huvitavaid rakendusi. Tema eestvõttel alustati 34 aastat (1969–1992) kestnud isolaatorkristallide füüsikat käsitlenud Balti seminaride seeriat. Kuigi kaks korda aastas käidi vaheldumisi koos vaid Eestis ja Lätis, stimuleeris see materjalide kiiritusfüüsika arengut paljudes teistes riikides tänu sealsete teadlaste osalusele nendes sisukates seminarides.

Kogu akadeemik Tšeslav Luštšiku teaduselu oli seotud Tartu ülikooli füüsika instituudiga. Selles kollektiivis töötatud üle 60 aasta jooksul on ta koolitanud 50 teaduste kandidaati (tänapäeva mõistes teaduste doktorit) ja olnud paljudele füüsikutele oma teadmistega mitteformaalseks nõustajaks. Paljud tema õpilased on valitud Eesti, Läti või Venemaa teaduste akadeemia liikmeks. Tšeslav Luštšiku akadeemilistest lastest ja lastelastest koosnev koolkond on märkimisväärne osa praeguse Tartu ülikooli Physicumi näost. Tal jagus alati tähelepanu nii kogenud kui ka noorte teadlaste jaoks, et oma rikkalikust teadmiste varasalvest aidata kaasa nende püüdlustele oma eesmärkide saavutamisel.

Tartu ei olnud Tšeslav Luštšikule lihtsalt elukoht. Talle pakkus see linn teadustöö tegemiseks ideaalilähedasi tingimusi. Ta enda sõnadega: „Mitte ainult töökoht, vaid kogu see keskkond, mis siin linnas valitseb.“ Nõudlikkust hea keskkonna järele laiendas ta ka iseendale. Kirglikule teadlasele oli füüsika nii nõudlik ala, et näiteks toit oli ennekõike eksisteerimiseks vajalik energiaallikas, kuid alkoholi tarvitamine peletanuks mitmeks päevaks kõik uued ja helged mõtted, nii et sellest tuli eemale hoida.

Akadeemik Luštšiku äärmist pühendumust oma tööle on pärjatud aukartust­äratava hulga tiitlite ja aumärkidega. Peaaegu verinoorena (1959) kuulus ta Nõukogude Eesti preemia saanud kollektiivi. Järgnes medal Töövapruse eest (1968), Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus, Rahvaste Sõpruse orden ja Eesti teaduste akadeemia medal (1988). Taasiseseisvunud Eestis on teda autasustatud riigi elutööpreemiaga ja Valgetähe teenetemärgiga. Tema elutöö aumärgiks on Venemaa Roždestvenskinimelise optikaühingu Grossi medal 2016. aastal väljapaistvate saavutuste eest tahkiste eksitonide uurimisel.

Kolleegid Eesti teaduste akadeemiast ja Tartu ülikooli füüsika instituudist mäletavad Tšeslav Luštšikut kui äärmiselt korrektset, kuid alati elurõõmsat ja sooja inimest, kes hoidis väga oma perekonda. Langetame leinas pea koos tema lähedastega.

Tartu ülikooli füüsika instituut

Tartu ülikool

Eesti teaduste akadeemia

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht