Teadmus digiajastul

Ülo Kess

Teadmus on seni suurel määral ühiskonna eest peidus, kuigi sellel on suur ühiskondlik väärtus.

Teadmus on informatsioon koos selle tähenduse, konteksti, interpretatsiooni ja esitusega. Minule meeldib definitsioon, mis määratleb teadmust kui kontsentreeritud informatsiooni. On suur vahe, kas me toimime teadmusega või informatsiooniga. Facebookis liigub suurtes kogustes informatsiooni, millel on väärtus vaid osalejatele. Teadmus on aga suurel määral ühiskonna eest peidus, kuigi sellel on ühiskondlik väärtus.
Kontsentreeritud informatsioon
Digiajastu on toonud kaasa suure info­uputuse. Sellega seoses on huvitav jälgida Euroopa Liidus toimuvaid aru­telusid. Digiajakirjas Science/Business väitlevad teaduse juhid big data teemal, kuidas suurandmestikuga toime tulla. Tegelikult on probleem mitte informatsiooni ülekülluses, mis on digiajastul loomulik ja vältimatu, vaid teadmuse eristamises informatsioonist, meie võimes teadmust leida, edastada, omandada ja kasutada.
Teine suur probleem on teadmuse avamine ühiskonnale. Euroopa Liidus on aru saadud, et teadmus peab olema avatud, kuid esialgu on kõik jäänud jutu tasemele. Miks? Sest teadmus on suur äri ja teadmuse avamine toob kaasa muutused ülemaailmsel teadmuseturul. Teadmuseäri võitleb oma kasumite eest ja on olnud võidukas. Kas ka edaspidi? Kahtlen. Ühiskondlik surve teadmuse avamise eest kasvab. Paljud teadlased, konstruktorid, loomeinimesed avavad virtuaalmaailmas rahvale oma teadmuseväravad.

Digitaalsed elusüsteemid
Digiajastu on muutnud kõik. Aga mis see kõik on? Interneti mõju inimesele, inimese mõju kommunikatsioonisüsteemidele? Vaadelgem süsteemselt: inimene ja inimkond digitaalses elusüsteemis. Mis on muutunud?
Hariduses näeme, et aastatuhandetega lihvitud hariduse mudelid lakkavad toimimast, kui inimkonna teadvus oluliselt muutub. Selline muutus toimus koos virtuaalse revolutsiooniga. Õpilased hülgasid esimesena vanad mudelid ja tajuvad maailma virtuaalsuses ringleva teadmusmassi kaudu. See on neile huvitav: õpilasel on vaimne valikuvabadus, mis harmoneerub teadmuse põhiolemusega – vabateadmusega. Milleks neile igav ja vaimuvaene õppeklass!
Digitaalse elusüsteemi keskseteks tegijateks on kogukonda kuuluvad inimesed, digitaalsed tehnoloogilised vahendid on tugiosadeks. Mujal maailmas on samas tähenduses kasutusel digitaalse ökosüsteemi mõiste (ökosüsteem on tuletis kreeka keelest: oikos – elupaik), aga jätame siin ökosüsteemi ökoloogidele. Toimivas elusüsteemis kaastakse inimesed võrdsetel alustel koostegevuse partneritena – see on digitaalse elusüsteemi oluline erinevus tänapäeval projekteeritavatest infosüsteemidest, kus inimene on vaid klient, teenuse tarbija.
Hariduses ärkas digitaalne elusüsteem ellu esimesena, ja seda õpilaste surve all. Uus digipõlvkond sai internetis ruttu targaks ja pani tavalise haridussüsteemi küsimärgi alla. Tänu õpilastele ja meie digiõppe entusiastidele on Eestis toimiv kõikehõlmav e-õpe alg- ja kutsekoolist ülikoolini. Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) innovatsioonikeskuse repositooriumis on tuhanded õpimoodulid kõigile vabalt kättesaadavad. Kõik see toimib infotehnoloogilise vabavara alusel. Ärindus digiharidusest huvitatud ei ole. Kõikehõlmav digihariduse elusüsteem on ühiskonna osa, selle haldaja ja arendaja saab olla ainult riiklik hariduse teadmusvaramu.
Ehkki on selge, et digiharidus on vääramatu tulevik, on areng suhteliselt aeglane. Õpetajaskonna vaim ei ole valmis uut hariduse paradigmat vastu võtma, seda enam, et see on alles kujunemisjärgus. Kuid tervikuna on haridus digiajastul pöördumatult muutunud. Haridusteadmus muutub kõigile vabalt kättesaadavaks ja kergesti omandatavaks. Tuleviku-õpilane on vaba valima Eesti, Euroopa ja globaalses digihariduse elusüsteemidest õppekavu, aineid, õpetajaid, õpiaega ja -kohta.
Teine digiajastul arenev hiiglane on digitaalne tervise elusüsteem. Tervisel nii hästi ei ole läinud kui haridusel. Meie e-tervis käivitati riikliku projektina digiajastu alguses, kuid tulemused on tagasihoidlikud. Tuleviku tervise elusüsteemi tegijad on patsiendid, arstid, meditsiiniasutused (haiglad, apteegid, laboratooriumid), sotsiaalhooldajad. Elusüsteemi olulisim muutus toimub patsiendi-arsti suhtluses. Digimeditsiini eesmärk on luua reaalajas toimiv arstide ja patsientide võrgustik, mis ühendaks ja integreeriks meedikute teadmuse kodanike teenindamisse.
Mis muutub patsiendi-arsti suhetes? Esiteks tekib võimalus patsiendi tervise virtuaalseks monitooringuks. Visiidid perearstikeskusesse asenduvad regulaarsete kaugdiagnostiliste protseduuridega. Vajaduse korral võib monitooring toimuda ka reaalajas, et kehvema tervisega patsient oleks pideva järelevalve all. Mõlemad – arst ja patsient – hoiavad kokku aega ja närve. Erakorraline meditsiin ja telefoni-arstiabi muutuvad ühtseks tervikuks tervise virtuaalmonitooringu abil. Patsient kutsub kiirabi siis, kui ta ei oska ise diagnoosida. Erakorraline digiarst diagnoosib, annab nõu ja läheb appi, kui vaja.
Diagnostika saab olulist tuge digidiagnostika tehnoloogilistelt süsteemidelt, mis teenindavad nii meedikuid kui ka patsiente. Kodaniku enesediagnoosi võimalused avarduvad. Tegelikkuses selline enesediagnoos juba toimib, praegu toetab seda vaid arstide nõuandetelefon.
Meditsiinilise diagnostika eksperdisüsteemid ja mudelid said alguse 1960. aastate tehisintellekti koolkonnast. Tänapäeval neid meditsiiniseadmete turul müügis ei ole. Meditsiinilise diagnostika eksperdisüsteemi tuumaks on haiguse teadmusmudel, mis sisaldab erialaarstide üldistatud kogemust. Mudeli loomiseks on teadmuse omandamise ja modelleerimise tehnoloogia, mida valdavad teadmusinsenerid. Eksperdisüsteemi mudel on iseõppiv, eksperdisüsteemi teadmusbaas kujuneb isetäieneva mudeli arengu tulemusena.
Sellist eksperdisüsteemi võib pidada telefoniarsti teenuste ja telediagnostika loomulikuks jätkuks. Innovatsiooniallikaks tervises on tärkav rahvameditsiin, osalusmeditsiin, uus tervise paradigma: ennustav, ennetav, isikustatud, osalev. Rahvameditsiini areng on spontaanne, ilma suurte investeeringute ja programmideta, nii võivad esimesed diagnostikasüsteemid tekkida ka Facebookis.

Teadmusmajandus
Teadmusmajanduse mõiste tekkis Euroopa Liidus 2000. aastal, kui Lissaboni strateegia kuulutati Euroopa põhiliseks arengustrateegiaks. Sellele järgnevad uuringud selgitasid teadmusmajanduse tegelikku olukorda. Eurostatistika jaotas teadmusmajanduse tootmise neljaks grupiks: kõrgtehnoloogiline (nt infotehnoloogia, ravimid, kosmosetehnika), keskmiselt kõrgtehnoloogiline (nt keemiatooted), keskmiselt madaltehnoloogiline (nt plasttooted) ja madaltehnoloogiline (nt mööbel). Järgnevatel aastatel aga teadmusmajandus Euroopa strateegiates hääbus, muud mured olid suuremad.
Teadmustooted ja teadmusel põhinev majandus on efektiivne ja kõrge tootlikkusega. Teadmusettevõtted tuginevad oma töötajate teadmistele ja ettevõtte teadmusvarale, mis on üldjuhul unikaalne ja kallis. Teadmustoodete kõrge väärtus tingib ettevõttes kõrge palgataseme. Eesti teadmusmajandus on infotehnoloogilises ja finantssektoris. Avatud teadmusturg võimaldas globaalkapitalil ära osta Skype’i ja pangad, kuid olukord ei ole lootusetu: infotehnoloogiliste väikeettevõtete areng loob teadmusmajandusele kindla tuleviku.
Digiajastu teadmuse tulevik on helge. Ükskord saab teadmus vabaks niikuinii! Vabana sündinud digitaalne põlvkond toimib vabas virtuaalses vaimuruumis. Virtuaalse revolutsiooni tulemusel pürib ühiskonna teadvus vabaduse poole ja see on pöördumatu protsess. Kirjastusäri peab vastu viimse hingetõmbeni, aga nende kaitseliin on nõrgenenud. Juba arutatakse tõsiselt, kuidas harmoniseerida intellektuaalse omandi seadusi vaba teadmuse tulevikuga.
Lähitulevikus on digiajastu suuremat läbimurret oodata hariduse elusüsteemis. Euroopa Liit on viimaks avanud portaali „Värav innovaatilisse Euroopa õpikeskkonda”, millest võib kujuneda üleeuroopaline digihariduse keskus, kus me kõik oleme osalised. Loodetavasti luuakse digihariduse eestikeelne portaal, kus teadmus katab kogu haridusala eelkoolist ülikooli ja elukestva õppeni.
Avatud teadmusvaramud arenevad jõudsasti. Euroopas on juba kaks digiraamatukogu: Europeana ja Euroopa Raamatukogu portaal, rahvusraamatukogus avab eesti teadmust Digira.
Digimeditsiini tulevik ei ole nii roosiline. Eesti e-tervise ebaedu on põhjustanud süsteemi ebapädev disain, mis tekitas arstidele hulga lisatööd. Euroopa e-tervise programm ei luba terviklikku digitaalset elusüsteemi, selle valdkonna areng on peatunud. Siin ühiskond on jõetu, aga imesid võib alati juhtuda.
Euroopa digitaalne tegevuskava kavandab 2020. aastaks Euroopa digitaalset ühisturgu. Oktoobrikuu Euroopa Liidu Ülemkogu otsus annab tõuke digitaalse ühisturu arenguks ning intellektuaalse kapitali paremaks kasutamiseks. Digitaalse ühisturu tulevikumudel on veel ähmane. Teoreetiliselt peaks Euroopa digitaalne ühisturg võimaldama iga ettevõtte ja tarbija otsest juurdepääsu igale ühisturu ettevõttele. Esimesena realiseerub see põhimõte Euroopa digitaalses panganduses tänu tugevale regulatsioonile ja Euroopa Keskpanga võimule.

Teadmusühiskond
Kui teadmusmajandus on reaalsus, siis teadmusühiskond on veel teoorias. Teadmusühiskond on selline ühiskond, kus teadmus on ühiskonnas domineeriv jõud ja muutunud iga ühiskonnaliikme omandiks. UNESCO määratluse järgi jagab teadmusühiskond globaalteadmust sõltumata geograafilistest, poliitilistest ja etnilistest piiridest.
Teadmus on avalik hüve, kättesaadav igale inimesele. Teadmusmajandus on teadmusühiskonna tugialus. Teadmusühiskonnas õpivad kõik, elukestev haridus kujuneb igale ühiskonnaliikmele normiks.
Teadmusühiskonna ja teadmusmajanduse areng ja seosed muutuvad üha aktuaalsemaks kogu ühiskonnas.
Ühiskonna digikultuurina mõistame inimeste ja organisatsioonide igapäevast suhtlemist ja käitumist digitaalsetes keskkondades. Suhteliselt kõrge digikultuuri tase on Eestile suur eelis. See on olnud eelduseks kiiretele ja valututele innovatsioonilistele lahendustele. Samal ajal on tekkimas digitaalne lõhe infotehnoloogide ja ühiskonna vahel. Facebooki tüüpi sotsiaalsed võrgustikud on aidanud kaasa ühiskonna digikultuuri arengule. Kõik on võrgus.
Digitaalsete elusüsteemide vaevaline areng kajastab digihariduse keskendumist infotehnoloogiale. Koolitust saab informaatika erialadel, aga digitaalsetes elusüsteemides lokkab võhiklus – sellest ka nende alaareng, vead projektides, infosüsteemide kasutajavaenulikkus ja kasutuskõlbmatus. Uute erialade loomine ja traditsiooniliste erialade digitaliseerimine on hariduse lähima aja ülesanne.
Me elame infoühiskonnas. Mis on infoühiskond? See on ühiskond, kus igaüks saab igaühega suhelda reaalajas, kui tal on juurdepääs ja oskus suhelda digivõrgustikus.
Teadmusühiskonda iseloomustavad kaks põhilist omadust: teadmus on vaba ja kättesaadav kõigile ning teadmus on lihtsalt omandatav. Esimene omadus – teadmuse vabadus ja kättesaadavus on praegu piiratud tehnoloogiliste vahendite alaarengu ning intellektuaalse omandi seadustega. Teadmuse omandatavus on digitehnoloogide töö ja ühiskondlik kohustus.
Digiversumi teadmusteooria ootab mõtlejaid, filosoofe, avastajaid.
Eesti astumine teadmusühiskonda on vääramatu ja paratamatu. Me oleme selleks valmis. Varsti koidab aeg, kui rahvale avanevad kõik teadmuse varasalved.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht