Rääkida, rääkida, rääkida …

Tiit Land: „Eelkõige kvaliteet ja alles siis kvantiteet! Need ajad, mil aeti taga mahtusid, ja mida suurem seda uhkem, on ülikoolidel möödas.“

MARGUS MAIDLA

1. septembril 2020. aastal alustas Tallinna tehnikaülikooli rektorina tööd neurokeemia ja neurotoksikoloogia professor Tiit Land. Tema elus on see juba kolmas kord asuda rektoriametisse, kuid seekord mitte enam Tallinna ülikooli rektorina, vaid Tallinna tehnikaülikooli liidrina. Nagu ta ise ennast tabavalt TTÜ arengukonverentsil nimetas – sarirektorina. Võime enda üle ka suure auditooriumi ees nalja heita tuleb tippjuhile vaieldamatult kasuks.

Kuidas hinnata Tiit Landi Tallinna ülikooli rektoripärandit? Mõistlikum on sellele hinnang anda mõninga aja pärast. Kuid kohe võib kinnitada, et tehtud said ülikooli infrastruktuuri renoveerimine ja ka „valmis“ ehitamine, kuivõrd üldse on võimalik, et mõni ülikool nii betooni kui vaimu mõttes kunagi valmis saab. Land viis läbi Tallinna ülikooli struktuurireformi, tehes seda ülikooli üldise arengu huvides kõiki osalisi kaasavalt. Ta suurendas ühiskonnas ülikooli silmapaistvust, parandas akadeemilist positsiooni ja tulemusi. Tallinna ülikool on meie rahvusvahelisemaid ülikoole. Rektor Tiit Land tegi seda kõike nii, et temast peetakse TLÜs sügavalt lugu. Need olid ehk ka põhjused, miks mõned Tallinna tehnikaülikooli initsiaatorid, kes seisid Tiit Landi rektoriks valimise taga, leidsid, et kui ta sai hakkama TLÜs, küllap saab siis ka TTÜs, mis oma olemuselt on võrratult keerulisem akadeemiline struktuur.

Me ei vestle professor Landiga esmakordselt, oleme kohtunud mõne korra varem, viimati Sirbi tarvis, kui ta oli valitud teist korda Tallinna ülikooli rektoriks. Tookord tõime alustuseks välja Tiit Landi akadeemilise karjääri, mille juured ulatuvad Tartu ülikooli ning tinglikult võib teda nimetada akadeemik Jaak Järve biokeemikute teadusperekonna võrseks. Paslik on korrata rektor Landi mõne aasta tagust lühikest enesetutvustust: „Alustuseks olgu kohe mainitud, et kuni viie aasta taguse ajani, mil mind valiti esimest korda TLÜ rektoriks, olengi olnud puhtakujuline teadlane. Ma olen hea näide hästi toimivast teadlase karjäärimudelist. Alustasin õpinguid 1982. aastal Tartu ülikoolis keemia erialal ja spetsialiseerusin hiljem biokeemiale ja orgaanilisele keemiale. 1989. aastal õnnestus lõpetada cum laude ja, juhuste kokkulangemise tõttu, siirduda 1990. aastal Stockholmi ülikooli doktorantuuri. Siis valitses meil ju teine riigikord ja mäletan, et esimene elamisluba väljastati mulle kolmeks kuuks. Kokku viibisin Eestist eemal 16 aastat. Minu doktoritöö teemaks sai neurokeemia, uurisin biomolekule peptiide, mis osalevad närviimpulsi ülekandes. Järgnevalt õnnestus mul minna järeldoktorantuuri ühte maailma juhtivasse bio- ja neurokeemia teaduskeskusesse USA riiklikku tervise instituuti (National Institutes of Health, NIH). Algul kaheks aastaks, aga hiljem see periood pikenes kokku peaaegu viie aastani. Seal liikusin oma uurimistöös neurokeemiast tagasi üldisemate organismi biokeemiliste protsesside juurde ja uurisin raua ainevahetust. Kuigi kohe pärast Ameerika perioodi lõppu oli suur soov naasta Eestisse, õnnestus mul Rootsis hakata juhtima oma uurimisgruppi ja samuti hakkasin lugema üliõpilastele loenguid. Alles 2006. aastal asusin tööle Tallinna ülikooli professorina ja paar aastat hiljem valiti mind juhtima instituuti. Hiljem, sealhulgas Eestis, olen jätkanud raua regulatsioonide uuringuid organismis, sest sellega on seotud mitmed huvitavad haigused ja patoloogiad. 2011. aastal valiti mind Tallinna ülikooli rektoriks.“*

Kuigi üks ilusamaid akadeemilises maailmas levivaid metafoore sedastab, et oma tegemistes, mis võimaldavad meil edasi liikuda, saame tänu varasematele panustajatele astuda „hiiglase õlgadele“, keskendume seekordses intervjuus Tallinna tehnikaülikooli tulevikule, mitte minevikule. Ilma varasema rektori pärandit puudutamata tõenäoliselt ka hakkama ei saa.

Palun kirjeldage, millisesse akadeemilisse keskkonda te tehnikaülikoolis sattusite. Missugune on Tallinna tehnikaülikooli praegune seis?

Tõsi ta on, et üks pilt on kõrvaltvaates, ja hoopis teine, kui ollakse asutuse protsesside sees. Tahaksin siin rõhutada eelkõige seda, et inimtüübina arvan end olevat kohanemisvõimelise ja naljalt ei leidu midagi, mis mind rööpast välja viiks. Olen maailmas omajagu ringi reisinud ja näinud ülikoolide referentsmudeleid juba siis, kui töötasin teadlasena 16 aastat väljaspool Eestit ja ka viimased üheksa aastat Tallinna ülikooli rektorina ja see on võimaldanud palju mõtiskleda ülikoolide arengu- ja tegutsemismudelite üle tulenevalt nende iseloomust, ajaloolisest pärandist ja seatud strateegilistest eesmärkidest.

Tiit Land: „Kui palju oma ajast kulutada suhtlemisele ülikoolis ja kui palju väljaspool, eks see olene ka juhi tüübist ja meeskonnast, sest hea rektor peab kindlasti tegema mõlemat.“

TTÜ

Rõhutan, et Tallinna tehnikaülikooli hetkeseis pole nii oluline – olukord on arvesse võetav ja sellega peab kohanema – kui põhimõte, millest juba Stockholmis töötades aru sain, et tähtis on inimestega suhtlemine. Ja mitte lihtsalt suhtlemine, vaid kogu suhtluskorraldus – peab nõupidamisi kokku leppima „õige“ tähtaja tagant ning ka muudmoodi lugu pidama eelkõige teiste ajast.

Siiski tooksin üllatusena välja inimeste avatuse, mida olen igal sammul kohanud, ka lihtsalt koridori peal liikudes. Algselt oli mul mulje või kartus, et ehk ollakse tippjuhtkonna suhtes reserveeritumad ja kinnisemad, kuid ei, hoopis vastupidi, ja see on tõesti meeldiv.

Kuid mis mulje jäi eemalt vaadates ning mis on ka kohapeal kinnitust leidnud, on see, et juhtivatel kohtadel on tasakaal liialt meeste poole kaldu. Kui võtta kas või prorektorid, siis on vaid üks naisterahvas ja koos minuga tuleb suhteks 1 : 3. Dekaanide puhul läheb proportsioon veel rohkem käest ära. Minnes edasi teaduskondade ja instituutide tasemele, siis ka seal ei ole olukord kiita. Mulle on selline olukord harjumatu ning pean seda kaunis oluliseks teemaks. Peame edasi liikuma märksa parema soolise tasakaalu poole. Mõistan muidugi, et Tallinna tehnikaülikooli kandev teaduslik jõud on insenerid ja siin on juba ajaloolise pärandina suur meeste osakaal. Soolise tasakaalu hoidmine sai sisse ka ülikooli uude arengukavasse. Kokku võttes: ülikool on tore, inimesed on toredad ja tõesti on hea meel nendega suhelda!

Ei saa küsimata jätta teie sisemiste ajendite kohta: miks te üldse nõustusite kandideerima eelmise rektori, akadeemik Jaak Aaviksoo vastu? Millised mõttekäigud olid teie peas, aga ehk ka südames?

Kui mulle esimest korda tehti ettepanek kandideerida tehnikaülikooli rektoriks ja kui ma hakkasin selle peale mõtlema (ning kuigi lõplik otsus ei olnud veel langetatud, kuid ma juba kaldusin kandideerimise poole), siis helistasin kohe ka Jaak Aaviksoole ja ütlesin talle, et mõtlen kandideerimisele, sest selline ettepanek on tehtud. Siis rõhutasin ka kohe, et minu kandideerimist ei saa kuidagi võtta nii, et kandideerin tema vastu. Olen kolm korda elus ülikooli rektoriks kandideerinud ja rõhutan, et kõik need korrad olen ikkagi eelkõige kandideerinud omaenda agenda, mõtete ja visioonide elluviimiseks, s.t olen kandideerinud eelkõige ülikooli rektoriks, mitte kellegi vastu.

Loomulikult, hoopis teist laadi olid kaalutlused Tallinna ülikooli rektoriameti ennetähtaegsest jätmisest. Lahkusin üheksa kuud enne õiget tähtaega, aga siin peab mõistma, et uue rektori valimisperiood ja kandidaatide kampaaniad hakkavad pihta märksa varem – mis ka juhtus –, seega oleksin kuus kuud olnud rektor, kui käib aktiivne uue rektori valmiskampaania, ja viimased kolm kuud oleksin olnud ametis, kui uus rektor on valitud, seega ajaliselt sobis TTÜsse kandideerimine päris hästi.

Kui keegi on teinud huvitava ettepaneku, ja veel tõsiseltvõetavad inimesed, ning kui edasi saab suhelda juba laiema ringiga, siis tahes-tahtmata tuleb võtta ettepanek kaalumiseks. Mida rohkem inimestega rääkisin, seda suurem veendumus tekkis, et kandideerimine on hea plaan. Ja viimaks, kui ülikooli rektorikandidaadid on kolm minu arust tõsiseltvõetavat persooni, siis ülikool võidab sellest igal juhul. Lõpuks ju ikkagi valitakse üks neist kolmest ja selle valikuga peavad kõik edasi elama.

Mõistlik on nüüd kohe ülikooli tuleviku juurde minna. Tulekul on Tallinna tehnikaülikooli uue arengustrateegia vastuvõtmine (uus arengustrateegia kinnitati 19. veebruaril ülikooli nõukogu poolt ära). Eks iga huviline saab teksti hiljem veebisaidilt lugeda, kuid siiski, olge hea, tooge välja uue arengustrateegia mõningad märksõnad.

Minu meelest on arengukava keskne märksõna „kvaliteet“. Klassikaliselt tegelevad ülikoolid õpetamise ja teadustegevusega, meie tegeleme sellega piiratud ressursside tingimustes. Samal ajal me kõik ka konkureerime omavahel ja seda sugugi mitte ainult siin, vaid globaalselt. Nendes tingimustes edasi liikuda saab ainult siis, kui on tagatud oma tegevuse kvaliteet. Eelkõige kvaliteet ja alles siis kvantiteet! Need ajad, mil aeti taga mahtusid, ja mida suurem seda uhkem, on ülikoolidel möödas. Meil on seatud selged sihtmärgid, näiteks õpetamises – nominaalajaga ülikooli lõpetamisel on tehnikaülikoolis vähe kehvem seis kui teistes Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides. Loomulikult kvaliteet teaduses. Tõstame selgelt esile mitte lihtsalt meie teadlaste tööde publitseerimise, vaid avaldamise neis ajakirjades, mida teised ka loevad ehk siis selge prioriteet on tsiteeritavus. Kui näiteks teadlane avaldab kümne aastaga kümmekond artiklit ja tal on samal ajal kümme tsiteerimist, kusjuures ta ju tsiteerib oma teistes töödes ka iseennast, sest kui ta seda ei teeks, siis ei pea ta ka ise endast lugu – siis sellest ei ole teadusele ega ülikooli teaduskvaliteedile mingit kasu.

Meil on rektoraadis ametis ettevõtlusprorektor ja oleme uues arengukavas seadnud eesmärgiks koostöö ettevõtetega, ettevõtluslepingute mahu ja kvaliteedi. On selge erinevus, kas teha ettevõtetega lihtsalt koostööd või teha nendega koostööd kõrgtehnoloogia ja uute väärtusahelate loomise vallas.

Tooksin ka välja ehk mõnevõrra pateetilisena kõlava, kuid just täpselt nii see on, ehk siis maailma arengutega kaasas käimise ja ühiskonna teenimise selle kõige paremas, üllamas tähenduses. Teistmoodi öeldes: ajad, mil ühiskond toimis omasoodu ja teadlased töötasid oma laborites, võiksid möödas olla. Tuntud metafoori „tulla alla oma elevandiluust tornist“ on lihtsam öelda kui praktikas ellu viia, see nõuab ülikoolidelt eraldi pingutust ja panustamist. Ajad on minu arust selliseks arenguks soodsad, sest elame mõneti ekstreemsel ajal ning teadlaste panust hinnatakse, eriti võrreldes varasemaga. Vaatame kas või COVIDi pandeemiat, mil valitsus hakkas oma otsustes otseselt teadlaste arvamusele tuginema, samuti ühiskonna teenimine rohe- ja digipöördes. Soovime, et Tallinna tehnikaülikooli kampus oleks nendes pööretes osaline, samuti peame silmas ühiskonna süsinikuneutraalsuse mudelit. Juba tehnikaülikoolile endale seatud eesmärkide saavutamine on väga tõsine ettevõtmine, aga loob ka aluse edasisteks laiendusteks.

Millisena hindate tehnikaülikooli kuvandit, tema tegemiste peegeldust ühiskonnas?

Peame tõsiselt tegelema XXI sajandi ettevõtluse ning ühiskonna suundumustega, vastama neile kõrge kvaliteediga kooskõlas meie arengukavaga, kuid peame tunnistama ka minevikutaaka: tehnikaülikooli teaduslik panus on eelkõige tänu põlevkivienergeetikale ja põlevkivikeemiale taganud pea sajandi vältel Eesti riigi energiajulgeoleku koos selle tulemitega nii heas kui halvas. Peame ajaga kaasas käima. Energeetikas on põlevkivi oma aja ära elanud – toota ju võime, aga pole kuhugi müüa, sest see on nii kallis. See ei tähenda sugugi, et peame loobuma ka põlevkivikeemiast – siin on tehnikaülikoolil pakkuda konkurentsivõimelisi arendusi. Näiteks lahendamaks põlevkivi orgaanilise osa kerogeeni utmine mitte termilise töötlemisega, vaid keemilises protsessis, mille abil saab toota dikarboksüülhappeid, mida kasutatakse maailma keemiatööstuses reagentidena ning selle meetodi puhul on eralduv süsihappegaas kenasti kinnipüütav ja samuti väärindatav. Selliste tööstuslike rakenduste lahendused on Ida-Virumaa tulevikule vajalikud. See on näide, kus me ei pea põlevkivitootmist lõpetama, vaid anname sellele uue ajakohase kvaliteedi. Väljendudes majandusteaduslikult: vahetame põlevkivi väärindamisel väärtusahelat.

Teistpidi olen nõus, et peame ülikoolis olema märksa aktiivsemad oma kuvandi loomisega ühiskonnas. Meil on ülikoolis mitu väga innovaatilist algatust. Võtame näiteks küberturvalisusega seotud projektid, „targa“ teekatte projekti, mitu uurimisrühma tegeleb uute kilekatete väljatöötamisega. Minu arust on liigvähe tähelepanu saanud multidistsiplinaarne ettevõtmine „targa linna tippkeskus“, absoluutselt multidistsiplinaarne ettevõtmine, kus koos töötavad sotsiaalteadlased, IT-inimesed ja insenerid. Rahastus on saadud Euroopa Liidu „Teaming“-projektist ja kogurahastus on 32 miljonit eurot. Rääkimata „Iseauto“ projektist, mis saab järjest tuult tiibadesse. Robootika ja biorobootika … või läheme iseautost edasi robotlaeva NYMO projekti juurde – see on autonoomne isesõitev väikelaev. Eestis on üle 2000 väikesaare, on täiesti mõeldav, et tulevikus võiks selline laev vedada nende vahel pakke ja muid saadetisi, korjaks jooksvalt teekonnal ka prügi ning teeks kõike muud head ja kasulikku.

Kõik need on meie ülikooli projektid ja nende kavandamisest peame ise ühiskonda järjest rohkem teavitama. Uues arengukavas on eesmärgiks seatud saavutada nii maineindeksis kui ka ajakirjanduslikes kajastustes lähema viie aasta jooksul ligi kahekordne kasv.

Kuidas suhtute praegustesse Tallinna tehnikaülikooli reitingutesse?

Kui 2015. aastal oli TTÜ järjestuses 500 ja 600 vahel (Times Higher Education World University Rankings), siis nüüd oleme seal langenud vahemikku 800–1000. Kukkumine on olnud liiga suur, et sellele mitte tähelepanu pöörata. Pean tähtsaks, et reitingutes edasijõudmist ei seataks eraldi eesmärgiks, vaid me peame arendama hea kvaliteediga ülikooli. Siiski tuleb ühe silmaga ka neid reitinguid jälgida. Kui tahame tõusta 300. kohast ettepoole, siis selleks peaks ülikooli strateegia, ülikooli olemuslik kontseptsioon olema täiesti teistsugune, et selliseks tõusuks üldse eeldused luua. Kuid olles nüüd kukkunud 300 kohta, tuleb tõsiselt analüüsida, mis vahepeal on juhtunud. Reitingute toimimise algoritm puudutab palju suhtarve, näiteks tegevustulude suhe töötajate ja üliõpilastega, samuti kraadiga töötajate arv üliõpilaste kohta jne. Alates 2015. aastast on vahepeal integreeritud Tallinna tehnikaülikooli struktuuri kaks rakenduskõrghariduse õppeasutust – IT-kolledž ja mereakadeemia. Need liitmised on mõjutanud TTÜ näitajaid nii doktorikraadiga töötajate kui ka tippteaduse näitajate suhtarvude osas, sest nendes asutustes pole samad eesmärgid, mis on ülikoolis. Edasi pean täiesti realistlikuks tõusta uuesti sinna 500 kanti. Kuid sealt edasi kõrgemale tõusmine, näiteks järelejõudmine Tartu ülikoolile, ei ole üldse meie eesmärk. Selleks et seda teha, peame hakkama langetama täiesti teistsuguseid otsuseid.

Tallinna tehnikaülikooli uue arengukava peamine eesmärk on kvaliteet – õpetamise kvaliteet, teaduse kvaliteet, innovatsiooni kvaliteet jne. Kui me need seatud kvaliteedinäitajad saavutame, küllap me ka uuesti tõuseme. Oleme siiski otsustanud nende reitingute toimemehhanismidesse vaadata ja kus on vähegi võimalik tõusu soodustada otstarbekate otsustega, siis need otsused ka langetada. Oleme probleemi teadvustanud ja eesmärk on uue arengukava lõpuks tõusta uuesti 500 parema hulka.

Raha on alati vähe! Tartu ülikooli 2021. aasta põhieelarve maht on kuni 200 miljonit eurot, Tallinna tehnikaülikoolil 117 miljonit. Kasutades võrdlust Tartu ülikooliga, siis kas olete rahul, kuidas riik tehnikaülikooli rahastab?

Jah, nõus – raha on alati vähe! Kui vaadata meie eelarve proportsioone, siis natuke alla 42 miljoni moodustab see summa, mille riik eraldab kõrghariduse tegevustoetusena. Edasi teaduse baasrahastamine, mille samuti riik eraldab. Selle kinnitust pole veel haridus- ja teadusministeeriumist tulnud, kuid hüpoteesina eeldame, et tuleb suurusjärgus 10 miljonit eurot. Sellest summast allapoole, 9 miljoni kanti, tuleb teadusagentuuri uurimisgrantide raha. Riigi eraldised, nii baasrahastus kui ka konkurentsile toetuvad grandid, moodustavad kokku umbes poole meie kogueelarvest. Ühe teadus-tehnikaülikooli kohta on see proportsioon minu arust hea näitaja. Kui nüüd sisse tuua võrdlusmoment Tartu ülikooliga, siis kõrghariduse tegevustoetuse proportsionaalsusega saab isegi nõustuda (Tartu ülikoolil on see 50 miljonit), kuid disproportsioon tuleb sisse nii baasrahastuse, kui uurimisgrantide rahastuse osas, siin on suhted paigast ära. Loomulikult peab aru saama, et Tartu ülikool on universaalülikool ja meie oleme tehnikaülikool, meil on oma loomusest tulenevalt rohkem tehnika- ja tehnoloogialast tegevust, kokkupuutepunkte ettevõtlusega, kuid meie mure raha vähesuse pärast või kitsaskoht on pigem inimesed, kes tooksid ülikoolile raha juurde ja teisalt annaksid ühiskonnale tagasi. Peame koos kvaliteedi kasvuga pöörama tähelepanu inimeste ülikooli tööle meelitamisele, et nad looksid uusi uurimisgruppe, kes on konkurentsikeskkonnas võimelised raha sisse tooma ja koostöös ühiskonna ja ettevõtlusega seda raha omakorda ühiskonda siirdama.

Minnes edasi ülikooli proportsioonide ja kvaliteedi-kvantiteedi suhte juurde, siis mida arvate üliõpilaste-õppejõudude suhtarvust ja rahvusvahelistumisest?

Rahvusvahelistumine sõltub suuresti debatist ühiskonnas. Ühe ülikooli rahvusvahelistumine ei ole eesmärk omaette, vaid instrument ülikooli rahvusvahelise nähtavuse suurendamiseks ja oma kvaliteedi parandamiseks. Praegu on meil välisüliõpilasi ligikaudu 15% ja ma ei arva, et peaksime kaugemale pürgima, sest peale tehnikaülikooli oleme omas valdkonnas ka rahvusülikool. Küll tuleks üle vaadata senised rahvusvahelistumise põhimõtted – milliseid õppekavasid on meil mõistlik edasi arendada või edaspidi luua. Rahvusvahelistumisest peavad kasu saama läbivalt kõik teaduskonnad. Mitte nii, et ühes teaduskonnas on 500 välisüliõpilast ja ülejäänud kolmes kokku viis. Need põhimõtted vajavad läbivaatamist. Teiseks tooksin välja Euroopa tehnoloogiakõrgkoolide võrgustiku EuroTeq ülikoolide alliansi koostöö, kus käib kolmeaastane pilootprojekt, ja kui oleme seal edukad, jätkame selles konsortsiumis koostööd.

Üliõpilaste ja õppejõudude suhtarvu kogu ülikooli peale hindan rahuldavaks, kuid jällegi on mõistlik üle vaadata proportsioonid õppekavade kaupa. Näiteks IT-kolledžis, mis on nüüd tehnikaülikooli osa olnud kolm aastat, on töölepingu ja muude lepinguliste formaatidega töötajate proportsioon 1000 tudengi kohta paigast ära.

Võtan ühe tsitaadi arengustrateegiast: ülikooli juhtimine on kaasav, väärtuspõhine ning juhtimisotsustega suunatakse igal juhtimistasandil ülikooli arengut kõrgetasemelise õppe- ja teadustegevusega ülikooli poole. Ilmestage palun mõne mõttega, mismoodi te rektorina seda teesi sisustama hakkate.

Kui nüüd nii võtta, et rektor on ühe ülikooli valitud tippjuht, ja hakata sealt edasi mõtlema, et mis on üldse rektori töö sisu, mida talt oodatakse ning mida tehes saab ta olla edukas, siis laenan ühe mõtte oma toonasest eluperioodist. Stockholmi ülikooli rektor, kes oli ametis olnud üheksa aastat, andis ülikoolilehes intervjuu ja ka seal küsiti tema käest enam-vähem samasuunaline küsimus, et mida ta siis ka ära on teginud. Ja ta vastas, et kogu ametis oldud aja jooksul tegeles ta peamiselt kolme asjaga – rääkimise, rääkimise ja rääkimisega! Kui siit edasi liikuda, siis loomulikult: kui palju oma ajast kulutada suhtlemisele ülikoolis ja kui palju väljaspool, eks see olene juhi tüübist ja meeskonnast, sest hea rektor peab kindlasti tegema mõlemat.

Kindlasti on kõige suurem ebaõigluse ja pingete tekitaja raha. Võtame kas või selle aasta eelarve 117 miljonit. Kuidas nüüd otsustega suunata eelarvevahendid ülikooli kvaliteedi kasvu ja tagada, et mitte ainult rahastusotsused, vaid ka rahastusmudel peab olema läbipaistev? Eriti baasfinantseerimise osa on riik viimastel aastatel suurendanud, alles mõni aasta tagasi oli see vaid paar miljonit, nüüd siis 10 miljonit. Kui teadlaskond näeb, et ülikool saab igal aastal miljoneid juurde, aga ei näe, kuidas seda jaotatakse ning mis sellega üldse tehakse, siis nii kindlasti ei saa. Samamoodi vaatab ministeerium, mismoodi ülikoolid suurenenud baasrahastuse jaotamisega hakkama saavad, kas see toob süsteemis kvaliteedi kasvu või jaotatakse raha kuidagimoodi laiali ning mingit efekti ei teki. Möönan, et see on väga keeruline teema ja ellu viia hulga raskem kui sellest rääkida. Eriti rahaküsimused peavad minu arust olema ülikoolis erakordselt läbipaistvad, sest alati on neid, kellel on õigustatud ootusi, ning ka neid, kes annavad nõu, et „jagame ümber“, aga ega teisiti neid probleeme ei lahenda kui pideva suhtlemisega kõigil tasanditel.

Jutuajamise lõpuks ka mõned emotsionaalselt laetud küsimused. Kas Tallinna Tehnikaülikool ja/või TalTech?

Mõlemad nimed on kasutuses ja jäävad kasutusse. Mulle meeldib sõna „ülikool“ kui mõiste, ka üliõpilastele rõhutakse praegu, et kuigi on TalTechi bränd, õpivad nad ikkagi ülikoolis. TalTech on bränd, mida ülikool kasutab, sest Eestist väljaspool kõlab TalTech väga hästi ning suupärasemalt kui varasem nimi. Kumbagi ei peaks ära keelama ega ka väevõimuga peale suruma. Usun, et nad saavad tulevikus mõlemad omavahel hästi läbi.

Millised on teie ootused praeguse valitsuse tegevusele?

Eks ikka kõige suuremad ootused on seotud rahastusega. Meie rahastusmudeli jätkusuutlikkus, kui riik on üliõpilastele lubanud eelarvelistest vahenditest kinni makstud tasuta kõrghariduse. Kuid ülikoolide rahastamine on viimased viis aastat olnud külmutatud, eriti kurb on vaatepilt riigi SKT ja eelarve mahu suurenemise valguses. On vaja mõista, et teaduse rahastamise 1% proportsioonini jõudmine SKTst avaliku sektori poolt ei saa olla kõrghariduse alarahastamise aseaine. Tunnustan eelmist koalitsiooni 1% teaduse rahastuse määrani jõudmises ning ootangi uuelt valitsuselt eelkõige strateegilist seisukohta kõrghariduse rahastamise otsustes. Meie esimene eelistus on, et riik leiaks kõrgharidusse raha juurde, või kui tõesti nende otsustega ei ole võimalik edasi minna teiste eelarveliste prioriteetide tõttu, siis kas ülikoolid saavad hakata kaasama mingis ulatuses eraraha, või siis kolmanda variandina – ülikoolid hakkavad vähendama kõrghariduse pakkumist. Need valikud on kõik poliitiliste otsuste tallermaa, põgeneda ei ole nende eest kusagile, otsused on vaja langetada. Kõrghariduse rahastuse määr peab olema vähemalt 1,5% SKTst, praegu on see pea poole väiksem, 0,75% kandis ja on otseses sõltuvuses nendest otsustest, kas meie riik soovib liikuda edasi rikkamate maailma riikide sekka või ta ei soovi seda.

Kas teadlane ja õppejõud Tiit Land on kaotsi läinud ja asendunud lõplikult rektor Tiit Landiga? Vaatasin ETISest järele, et viimane 1.1 artikkel ilmus teil 2017. aastal.

Jah, Tallinna ülikooli rektorina lugesin loenguid nii bakalaureuse kui magistri tasemel ja loodetavasti loen edasi. See on iseendale antud tähtsa lubaduse täitmine, et kindlasti jätkata rektoriameti kõrval loengutega. Kuid teadlasena laborisse jõuda ei ole tõesti enam mahti. Ega üheski ametis, oled sa teadlane või rektor, ei taha lati alt läbi joosta, vaid ikka üle lati hüpata. Praegu võtab rektoriamet 100% ajast ära. Kardan, et selles osas lähiaastad paraku muudatusi ei too.

* Margus Maidla, Ülikooli arengu võti. – Sirp 15. IV 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht