Pliotseenist pärit ahv loeb „Antropotseeni bestiaariumi“

Inimkonna ja looduse suhe on loovate ja destruktiivsete protsesside ühtepõimunud võrgustik, mille lahtiharutamisega „Antropotseeni bestiaarium“ tegelebki.

KURMO KONSA

„A Bestiary of the Anthropocene“ („Antropotseeni bestiaarium“) on kohe kindlasti kaunis, juba selle käes hoidmine ja sirvimine pakub tõelist naudingut. Mustal taustal hõbedased joonised ja tekst köidavad pilku ja tekitavad huvi, paber on mõnusaks lehitsemiseks just paraja paksusega. Kui peaks midagi kriitilist ütlema, siis raamatu lõhn tundus tehislikuvõitu, aga see võib olla ka tingitud sisust, mis vastupidiselt kujundusele mõjub rahutukstekitavalt. Kujundusliku esteetika ja sisu vahel valitseb taotluslik pinge. Raske öelda, millisesse žanri teos paigutub. Kas see on kaunis kunstiraamat, ökokriitiline teos, sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme käsitlevate esseede kogumik või siis tõesti välimääraja, nagu autor seda ise määratleb (lk 14). Selline hübriidne olemus on ilmselt taotluslik ja sarnaneb raamatus kirjeldatava postloodusliku keskkonnaga.

Raamat jaguneb kaheks osaks, esimene koosneb hübriidsete loomade, taimede, geoloogiliste moodustiste ja muude objektide kataloogist ning teine esseedest. Välja on valitud 60 näidet, mis iseloomustavad ülikiiresti muutuva antropotseeni tekitatud kummastusi. Lugege praegu ja imestage, sest homme on kõik see juba tavaline ja igav! Näited on rühmitatud neljaks: mineraalid, loomad, taimed ja varia. Nii nagu antropotseeni reaalsus, on ka nende piirid suvalised ja iga kategooria sisaldab üllatavaid näiteid, mis kinnitab veel kord praeguse reaalsuse hübriidset ja transformatiivset iseloomu. Iga sissekanne koosneb pildist ja teisel leheküljel antud kirjeldusest. Kõik esitatud lood tuginevad teaduslikele faktidele ning sageli on need varustatud ka vastavate allikaviidetega. Imeilusad, kohati veidi hajuvate piirjoontega joonistused on saadud fotode ülejoonistamise teel – tehnikas, milles põimuvad teaduslik täpsus ja kunstiline taotlus. Kunstnik Maria Roszkowska kuulub rühmitusse disnovation.org, kellega koostöös on raamat valminud.

Nicholas Nova enda sõnutsi on raamatu eesmärgiks: „…julgustada inimesi pöörama tähelepanu ja tajuma viimastel aastakümnetel tekkinud tumeda ökoloogia nüansse ja kooslusi“ (lk 14). See on uuring kõigest veidrast, kummalisest, hirmutavast, imepärasest, mis toimub looduse ja tehnika kokkupuutekohal. Uut hübriidset ajastut on hakatud kutsuma antropotseeniks.

Antropotseen – see kõlab ju uhkelt

Maa ajalugu jaotatakse parema käsitluse huvides etappidesse. Geoloogiline ajaarvamine, mida nimetatakse ka geokronoloogiaks, ongi maakoore kihtide tekke järjekorra ja aja kindlaks määramise süsteem. Geokronoloogilise skaala üksused on alates kõige üldisemast järgmised: eoon, aegkond, ajastu ja ajastik. Praegu elame fanerosoikumi eoonis, kainosoikumi aegkonnas, neogeeni ajastul ja holotseeni ajastikul. Holotseeni ajastik algas pärast viimast jääaega (11 500 raadiosüsiniku aastat tagasi) ja kestab tänini.¹ 2000. aastal tegi Nobeli auhinna laureaat, hollandi atmosfäärikeemik Paul Crutzen ettepaneku lugeda kõige hilisem periood Maa ajaloos uueks geoloogiliseks ajastuks ja nimetada see antropotseeniks.² Kuigi inimese mõju on olnud tuntav juba kümneid tuhandeid aastaid, ei tekitanud see uut, ülemaailmses ulatuses märgatavat keskkonnamuutust. Olukord on muutunud alates tööstusrevolutsioonist ja selle tähistamiseks soovitaski ta nimetada uus ajastu antropotseeniks. Uue ajastu mängu toomiseks on vajalik, et seda saaks geoloogilistes ladestustes selgelt eristada. Tuleviku teadlased peaksid maakihte uurides nägema tähelepanuväärseid muutusi üleminekul ühest ajastust teise ja väljakujunenud settekihtide geoloogilised, geokeemilised ja biostratigraafilised muutused võimaldavad tõepoolest sellist eristust.

Kuna inimese mõju ümbritsevale keskkonnale on täheldatav kosmilises ulatuses ja geoloogilises ajaskaalas, võib järeldada, et elame kunstlikus keskkonnas. See väide võib küll mõjutada arusaama, kuid tegelik maailm ongi selline ja on selline olnud juba aastatuhandeid. Kui inimene äkitselt planeedilt kaokski, jääksid tekitatud mõjud püsima aastatuhandeteks. Raamat algabki geoloogiliste nähtuste kirjeldamisega ja esimeseks sissekande teemaks on kanaluud (lk 20). Kas inimene on tõesti ennast kirjutanud Maa geoloogilisse lukku kanaluudega? Selgub, et nii see täpselt ongi: „Muutused looma- ja taimekasvatuses ja toidu tarbimises mõjutavad olulisel määral Maa pinda ja geoloogilisi protsesse. Kõige harilikumaks näiteks võibki tuua kanad, kes on muutunud antropotseeni määravaks tunnuseks. Uurijad on näidanud, et tänapäevased broilerkanad, kes on muide täiesti erinevad oma eelkäijatest, esinevad nii suurel arvul, et nad on meie inimmõjulise ajastu tõeliseks markerliigiks. [—] Nende hulk on nii suur, et ületab kõikide teiste lindude biomassi Maal. Selle tulemusena võib ülisuurt kanaluude hulka, mis kogu maailmas ära visatakse, käsitleda peamise fossiilse markerina tuleviku geoloogilistes kihtides“ (lk 21).

Termin „antropotseen“ on juba tõeline moesõna, mis eriti meeldib humanitaarteadlastele ja kunstnikele. Kui tuua mõned näited, siis noortekirjanduse superstaari John Greeni raamat kannab pealkirja „Ülevaade antropotseenist“,³ Kanada multimeediakunstnike Edward Burtynsky, Jennifer Baichwali ja Nicholas de Pencieri „Projekt antropotseen“⁴ hõlmab fotosid, virtuaalreaalsust, filmi ja interaktiivseid tehnilisi lahendusi. 2021. aastal andis kirjastus Routledge välja kogumiku „Antropotseen: kirjanduse ja humanitaarteaduste käsitlused ja kontekstid“,⁵ Kanada muusiku Grimesi viies stuudioalbum kannab pealkirja „Miss antroptseen“.⁶ Kriitiliste rassi- ja dekoloniseerimisuuringutega tegelejad on samuti hakanud kohe sõnavara rikastama. Nii ongi antropotseeni kõrvale ilmunud sellised terminid nagu kapitalotseen (Capitalocene, Jason W. Moore), chthulutseen (Chthulucene, Donna Haraway), plantatsionotseen (Plantationocene, Janae Davis).

Teisalt on antropotseeni puhul tegemist terminiga, mis mahutab endasse maailma ülitähtsaid aspekte. Nii ongi „Antropotseeni bestiaariumi“ keskseks ideeks inimese kui bioloogilise olendi, looduse, tehnika ja kultuuri lahutamatus. Inimene ise on ühtaegu nii looduse osa kui ka kultuuri looja, looduse muutja ja tehnika ohver. Inimene koos tehnikaga loob tehislikku. Üha enam loob ta ka looduslikku. Inimkonna poolt ümber kujundamata looduskeskkonda pole enam ammugi olemas ei Maal ega isegi mitte lähikosmoses. Nüüdisaegse maailma üheks kõige iseloomulikumaks jooneks on piiride kadumine loodusliku ja tehisliku vahelt. Tegemist ei ole mitte ainult äärmiselt suure inimmõjuga loodusele, vaid isegi kunagi nii selge looduse mõiste on kiiresti oma senist tähendust kaotamas. Õigem olekski mitte rääkida loodusliku ja tehisliku erinevusest, vaid tehislikustumise protsessist, mis toetudes ennekõike tehnikale kaotab piiri loodusliku ja tehisliku vahel. Idee inimesest ja inimkultuurist eraldi seisvast loodusest on kaotanud senise tähenduse, kuigi loodusliku ja tehisliku eristamine on olnud inimkultuurile omane selle tekkest alates. Teisalt on inimese enda tegevus püüdnud kogu aeg seda piiri nihutada ja hägustada, ka see suundumus on niisama igavene nagu inimkultuurgi. Kõik inimese loodu tugineb looduslikele materjalidele ja protsessidele, näiteks põhinevad kõik sünteetilised polümeerid ikkagi looduslikel lähteainetel, mida muundatakse ja modifitseeritakse. Sellised looduslikud kiudained nagu puuvill või vill on aga küllaltki keeruka keemilise ja mehaanilise töötlemisprotsessi lõppsaadused. Millisel määral peab lähteaineid muutma, et lugeda need tehislikeks? Selliselt esitatuna kujuneb loodusliku ja tehisliku piir vägagi suhteliseks, nii saab rääkida rohkem tehislikest objektidest ja nähtustest ning nendest, mis on rohkem looduslikud.⁷

Peale argielu kujundab tehnika ka mõtlemise viisi, metafoore, mida maailmast rääkides kasutatakse, ja tundeid, mida loodus tekitab. Kujundatud välimäärajana, aitab raamat orienteeruda üha tehislikumas maailmas. Raamatus kirjeldatud objektid, olgu nendeks siis kunstmuru (lk 41), radioaktiivsed seened (lk 51) või SARS-COV-2 (lk 55) osutavad loodusejärgsele maailmale, kus inimesel tuleb hakkama saada. See, et postlooduse autor on inimkond ise, ei puutu asjasse. Maailmas ei tule karta põlisloodust, vaid hoopiski inimeste kätetööd, mis on võõrikuks muutunud. Sissekanded võimaldavad määratleda antropotseeni aspekte, käsitleda just praegu enda ümber toimuvat. Tegemist ei ole ju kaugete maade eksootiliste loomadega, kuigi ka neid leidub, vaid ümbritseva tegelikkusega. Täiesti tavapärased objektid, näiteks 1860. aastate paiku leiutatud okastraat on saanud hoopis uue tähenduse. Mõelduna algselt loomakarjade ohjeldamiseks, on sellest saanud hübriidrünnakutes kasutavate migrandivoogude sümbol (lk 48).

Inimene võib keskkonda mõjutada mitmesugustel viisidel ja sugugi mitte kõik mõjutused ei ole tingimata kahjustavad. Kunstlikud korallrifid (lk 37) kontrollivad merepõhja erosiooni, loovad mereelustikule uusi keskkondi ja tekitavad ka surfamiseks sobivaid piirkondi. Loomade tehisjäsemed parandavad lemmikloomade elukvaliteeti ja annavad neile tagasi liikumisvõime (lk 22). Ka selline vaade inimese ja looduse vahekorrale pole sugugi uus, nii keskaegne katoliiklus kui ka hilisem protestantlik teoloogia väitsid, et inimeses on jumalik loov alge, mis lubab tal valmistada tööriistu ja masinaid, ning nende abil muuta Maa uueks Eedeni aiaks.⁸

Inimkonna ja looduse suhe on loovate ja destruktiivsete protsesside põimunud võrgustik, mille lahtiharutamisega „Antropotseeni bestiaarium“ tegelebki.

Loomariigi osas kirjeldatakse militaardelfiine ja plasti söövaid röövikuid, aga ka tamagotchi’sid ja robottolmuimejaid. Kas esimeste näol on tegemist loomadega või millegi tehisliku ja loodusliku vahepeal olevaga? Igal juhul suhtuvad paljud inimesed tamagotchi’desse kui elusolenditesse või vähemalt millessegi, millel on elusale omaseid tunnuseid. Inimene kasutab loodust ja loodus omakorda kasutab jällegi ära inimese valmistatut, näiteks sigaretikonidest ja plastprügist linnupesad ja erakkrabid, kes tühjade teokarpide asemel kasutavad oma pehme tagakeha varjamiseks purunenud lambipirnidest jäänud pesi (lk 68).

Elu antropotseenis on ühtpidi hullumeelne, kui mõelda puudeks maskeeritud mobiilimastidele: „ … märgates analoogiat palmipuude ja telefonimastide vahel, otsustas mobiilifirma Vodacom poolt palgatud meeskond, kes pidi lahendama keskkonna visuaalse saastatuse probleemi, muuta mastid puutüvede sarnaseks, lisades neile klaaskiust tüved ja plastiklehed“ (lk 125). Teisalt võib see ka olla imeilus, kui nautida rohelisi seinu (lk 110) või kunstlikke mägesid (lk 26).

Loodusliku ja tehisliku segunemine on eetiliselt ambivalentne, see võib olla nii õnnistuseks kui needuseks. Kui raamatu tekstid on neutraalses teaduslikus stiilis, siis eetiliste küsimuste juurde juhatab lugeja raamatu loomisel eeskujuks võetud bestiaarium.

Bestiaariumid ja moraalne vastutus

Nicolas Nova mängib osavalt eri žanritega, keskaegses stiilis bestiaarium vaheldub valgustusajastu entsüklopeediliste sissekannetega. Sellest hoolimata jätab teos tervikliku mulje, säilitades nii bestiaariumi muinasjutulisuse kui ka entsüklopeedia teadusliku tõsiseltvõetavuse.

Keskajal kujunes omalaadne kirjandusžanr – bestiaarium, milles toodud loomade illustratsioonide ja kirjeldustega kaasnes moraaliõpetus vastavalt sellele, milliseid inimesele omaseid jooni loom esindas. Kõrvuti tegelike loomade ja mineraalidega kirjeldati neis hulgaliselt ka fantastilisi olendeid.

Klassikalise bestiaariumi tekst koosnes tavapäraselt kahest osast. Kõigepealt kirjeldati looma füüsilisi tunnuseid ja tema käitumist ning seejärel analüüsiti tema selliseid omadusi, mis võimaldasid teha mingeid moraalseid järeldusi. Nova teoses tuleb moraalsetele järeldustele jõuda lugejal endal. Nii näiteks kirjeldatakse „Antropotseeni bestiaariumis“ mikroplastist küllastunud loomi: „Plastikute ülemaailmne kasutamine, prügistamine ja halb jäätmekäitlus on viinud erinevate keskkondade (rannad, setted, jõgede ja ookeanide vesi) saastumisele mikroplastiga. [—] Väga paljud loomaliigid, sealhulgas linnud, kalad ja kalanduses ning vesikultuurinduses olulised karbid, neelavad mikroplasti osakesi. Kuigi nende osakeste arv ja suurused on ühes konkreetses isendis väikesed, ilmselt seetõttu, et nad läbivad seedesüsteemi või taasväljutatakse, on nende mikroplastide ja neis leiduvate kemikaalide mõju elusloodusele väga murettekitav. Uuringud mikroplastide tarbimise keskkondlikest mõjudest mereliikidele on näidanud, et need osakesed võivad blokeerida seedesüsteemi, viia nälgimiseni ja kemikaalide sattumiseni vereringesse, samuti võivad need põhjustada neuroloogilisi ja endokriinsüsteemi häireid“ (lk 73). Plastiga saastumine leiab käsitlemist veel mitmes sissekandes. Mis sellest kõigest järeldub ja kuidas peab inimkond oma käitumist parandama, jääb lugeja otsustada. Võib-olla see ongi õigem, sest moraliseeriv õpetamine mõjub tänapäeval kohatuna.

Millest antropotseen jutustab?

Raamatu teises osas leiduvad esseed avavad antropotseeni eri vaatenurkadest kirjeldades põnevalt selle maailma mitmekesisust. Ajaloolane Pierre-Olivier Dittmar tõmbab paralleele keskaegsete bestiaariumide ja „Antropotseeni bestiaariumi“ vahel, kuid rõhutab seda, et kui esimesed andsid kristlastele otseseid moraalseid juhiseid, siis käesolev raamat jätab selle lugeja enda hooleks. Filosoof Matthieu Duperrex näitab, kui kasutu on loota kirjeldada antropotseeni tuginedes dualistlikele mõistetele ja klassifikatsioonidele. Disainiteoreetik Benjamin Bratton ühendab kliima­muutuse tehisaru levikust tingitud sotsiaalse kollapsiga ja midagi kaunist selles kõiges ei näe. Filosoof Alexandre Monnin uurib antropotseeni pärandit: kuivanud ja erodeerinud mullaga põlde, kurnatud jõgesid, mürgitatud maastikke, lagunenud taristut ja määndunud ärimudeleid. Ta kirjeldab seda maailma kui lovekraftilikku, viidates ulme ja õuduskirjaniku Howard Phillips Lovecrafti (1890–1937) jutule „Värv maailmaruumist“.⁹ Antropoloog Anna L. Tsing kirjutab tahtmatust disainist ja elust, mis jätkub ning leiab inimeste poolt häiritud maastikel isegi uusi arenemisvõimalusi.

Lõpetuseks on toodud intervjuu informaatikaprofessor Geoffrey Bowkeriga, kes rõhutab muu hulgas tungivat vajadust pikaajalise planeerimise järele. Tingituna maailma üha kiirenevast muutumisest peab inimkond oma mõtlemises lähtuma aina pikematest ajavahemikest, see tähendab tema arvates mõtlemist sadade aastate perspektiivis. Ta toob näite orkaan Katrina poolt 2005. aastal tugevasti kahjustatud New Orleansi linna üleseehitamisest. See võis lühikeses poliitilises vaates olla õige samm, kuid pikemas perspektiivis kaotab inimene selle linna merevee taseme tõusu tõttu nagunii.

Kokkuvõtteks võib nentida, et tegemist on välimäärajaga, kust on võimalik leida kõike õõvastavat, vahvat, kaunist ja koledat, mis ümbritseb meid antropotseenis. Inimese leidurlus on hämmastav ja see torkab raamatus silma. Nii muutubki looduslik tehislikuks ja tehislik omakorda üha enam looduslikuks.

„Antropotseeni bestiaarium“ avab ukse näiliselt hoopis teistsugusesse maailma, mis ometigi meid kõikjal ümbritseb. Järsku peamegi tavaliseks hoopiski asju ja olendeid, mis on haruldased ja imelikud, ning ebatavaliseks neid, mis on juba ammu saanud tavaliseks. Ilmne on seegi, et keskkonna tehislikustumine seob meid üha enam ja tugevamini maailmaga ühte. Kas see postlooduslik maailm ka meeldiv on, on iseasi.

Antropotseeniaegne tehnika erineb nii modernismieelsest kui ka mitte lääne ühiskondade tehnikast peamiselt selle poolest, et tehnika täiustamine ja arendamine on omaette väärtus. Varem oli tehnika allutatud mingitele kõrgematele normidele ja väärtustele – eetilistele, poliitilistele või religioossetele, praeguseks on tehnika kõikidest sellistest väärtustest edukalt lahutatud. Tehnikal on järjest suurem geograafiline ja ajaline mõju. Nii tuumatehnoloogia kui ka insenergeneetika mõju ulatub kaugesse tulevikku ega ole piiritletud kitsa territooriumiga. Tähelepanuta ei tohi aga jätta asjaolu, et tehnika pole erapooletu ega ideoloogiavaba, see on alati mingi ideoloogia ja võimu teenistuses. Nii on ka antropotseenis valitsejad ja valitsetavad. Kas me ikka teame, kumma hulka kuulume?

1 Geokronoloogia kohta vt: Ivar Puura, Tõnu Meidla, Geokronoloogiline skaala on pidevas arengus. – Eesti Loodus 2003, 54 (2/3) 2003, lk 26–32.

2 Paul Crutzen, Eugene Stoermer, 2000. The Anthropocene. – IGBP Global Change Newsletter 2000, 41, lk 17-18. 2002. aasta avaldas ta samal teemal artikli ajakirjas Nature. Paul Crutzen, Geology of Mankind – Nature 2002, 415, 23.

3 John Green, The Anthropocene Reviewed. Dutton 2021.

4 https://theanthropocene.org

5 The Anthropocene: Approaches and Contexts for Literature and the Humanities. Edited By Seth T. Reno, Routledge 2021.

6 Grimes, „Miss Anthropocene“ 2020.

7 Samasugust järkjärgulist eristust loodusliku ja tehisliku vahel rõhutavad ka Bernadette Bensaude-Vincent ja William R. Newmann oma 2007. aastal ilmunud artiklikogumiku eessõnas. Bernadette Bensaude-Vincent, William R. Newmann, The Artificial and the Natural: An Evolving Polarity. The MIT Press, Cambridge, London 2007.

8 Teisese loomise kohta vt Thomas P. Hughes, Human – Built World: How to Think about Technology and Culture. The University of Chicago Press, 2004, eriti teist peatükki.

9 Howard Phillips Lovecraft, Värv maailmaruumist. Vari aja sügavusest. Fantaasia, Tartu 2013, lk 5–37.