Mis saab koostööst Venemaal elavate soomeugrilastega?

Tõnu Seilenthal: „Soome-ugri keelte hääbumise tendents on selgelt näha, Moskval pole selleks vaja kuigi palju teha.“

JANNO ZÕBIN

Keeleteadlane Tõnu Seilenthal on soome-ugri hõimuliikumise üks staažikamaid eestvedajaid. Pea kuus aastakümmet on ta alal hoidnud ja arendanud kultuurisidemeid meie sugulasrahvaste soomlaste, ungarlaste, vadjalaste, hantide ja teistegagi. Kuuekümnendate lõpus tegutses Seilenthal Lennart Mere filmi „Veelinnurahvas“ juures konsultandina.  Venemaal elavaid soome-ugri rahvaid on ta külastanud juba 1966. aastast. Nendega koostöö on ta kokku viinud ka Soomes tegutseva Soome-Vene Seltsiga. Seltsi olukord ja tegevus on nüüd Venemaa-Ukraina sõja tõttu muutunud. Soomeugrilaste koostööst praegustes oludes vestlesimegi.

Tõnu Seilenthal, rääkige palun Soomes Kuhmos toimunud seminarist „Kuidas edasi? Soome-ugri koostöö seis“. Miks te seda külastasite?

Mind valis seminarile soome-ugri rahvaste Eesti esindusorganisatsioon Fenno-Ugria. Seminari korraldanud Soome-Vene Seltsi peavad radikaalsed soomeugrilased liialt Vene-meelseks, aga juba Ukraina sõja esimestel päevadel mõistsid nad sõja selgelt hukka. Leidsin, et nendega suhtlemist tuleb jätkata.

Seminaril tutvustas Runolaulu-Akatemia direktor Pekka Huttu-Hiltunen soome-ugri kultuuripealinnade traditsiooni ja selle aasta kultuuripealinna Kuhmo tegemisi. Ühenduse Karjalan Kielen Kodi auesinaine Olga Gokkoeva rääkis karjala keele olukorrast Soomes, aga eriti Karjalas. Mina kõnelesin seni toimunud kaheksast soome-ugri rahvaste maailmakongressist ja sellest, kuidas neil kongressidel on avaldunud rahvaliikumiste ja võimude vastuolu. Riku Savolainen arutles oma ettekandes selle üle, kui palju Venemaal elavate soomeugrilastega on praegu üldse võimalik koostööd teha. Ka küsimuste voor oli pühendatud mõtisklustele nii piiriülese koostöö võimalikkusest kui ka võimatusest.

Kuivõrd Soome ja Venemaa vaheline kultuurikoostöö praegu üldse aset leiab? Kuidas on seltsi tegevus sõjaajal muutunud?

Kuna Soome-Vene Selts Venemaal elavaid soome-ugri rahvaste esindajaid enam Soome kutsuda ei saa, on vähendatud ka nende rahastust. Aastakümneid kestnud Soome-Venemaa koostööd sisuliselt enam ei toimu. Vene Föderatsioon tunnistas seltsi 2022. aasta kevadel ekstremistlikuks organisatsiooniks, nii et nende suhtumine on selge. (Eesti Fenno-Ugria sellist „tunnustust“ veel saanud ei ole.) Vene võimud panid kinni ka Helsingis tegutsenud Vene teadus- ja kultuurikeskuse, mille viimane direktor oli udmurt Aleksei Zagrebin. Soome omakorda sulges Peterburis Nevski prospekti vahetus naabruses asunud Suomi-talo.

Mida räägivad sõjast seltsi koostööpartnerite esindajad Venemaal?

Minuvanuste ja veel vanemate (Tõnu Seilenthalil täitus 28. juunil 76. eluaasta. – J. Z.) puhul saan ma nende šovinismist isegi aru, kuigi seda on raske mõista. Olen seda juba varem näinud näiteks 1990ndate lõpus Lõuna-Eestis Leigol, kui soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee istungil sai natuke rohkem viina võetud ja siis mõni hant või teise rahva esindaja tahtis kallale tulla jutuga, et te, eestlased, olete meid reetnud. Et minu vanaisa sõdis teid vabaks ja te ei hinda seda üldse. Tahate oma riiki, aga meie võime iga hetk tulla ja teid vallutada. Veel raskem on aru saada nelja- ja viiekümneaastastest kremlimeelsetest soomeugrilastest. Kuidas nendega suhelda, seda mina ei tea.

Mäletan ka, kui 2008. aastal oli Gruusia sõda ja puutusin mõnede soomeugrilastega kokku rahvusvahelist fennougristika kongressi ettevalmistaval seminaril Ungaris Piliscsabas. Kohtasin seal inimest, kes mulle sinisilmselt seletas, et grusiinid tahtsid hakata Venemaad hävitama. Ainuke, mis ma öelda sain, oli see, te olete nüüd juba küllalt oma mõtteid avaldada saanud, nii et joome selle viina ära ja läheme magama.

Ka mõned Eestis riigi toel õppinud soomeugrilased on poliitiliselt huvipakkuvaid alternatiivseid seisukohti avaldanud. Miks on osast neist saanud Kremli toetajad?

Jah, kui üks Tartu ülikoolis õppinu korraldab näiteks Venemaal poiste sõjaväkke värbamist, koostab vihiku nekrutilauludega ja korraldab ajateenijate pidulikke sõttasaatmisi, on seda raske mõista. Minus tekitab see jõuetut masendust. Tegu on aktivistiga, kes seetõttu, et oli legendaarse Soome-Ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsiooni (MAFUN) liider, sai nii kõvasti peksa, et oli haiglas suremas. Tollane Iževski meditsiiniülikooli rektor korraldas talle Venemaal kiire opereerimise, veidi hiljem sai ta Eestisse ära päästetud ja sai siin õpinguid jätkata.

Kas MAFUN tegutseb ka praegu?

Minu meelest ei tegutse ametlikult juba kaheksa aastat. 2015. aastal oli Tartus MAFUNi kongress ja 2017. aastal pidi see toimuma Ižkaris (vn Iževsk). Kongress lükati edasi, aga pole tänaseni aset leidnud. Põhjus näib olevat Kremli idees, et on olemas nähtus nimetusega soome-ugri separatism. Samal ajal soome-ugri rahvaste kultuurifestivale Venemaal ikka toimub ja isegi päris sageli. Muidugi ei käi Eestis elavad soomeugrilased nüüd enam seal ja sealsed ei tule meile.

Kui lihtne on Vene Föderatsiooni kodanikest soomeugrilastel Eestis elada ja tegutseda?

Kunagi ei tea, kellel ja mis põhjusel on sõrmed Venemaal sahtli vahele pandud. 2012. aastal kehtestati seal välisagentide seadus, mis tähendab, et niipea kui su MTÜ välismaalt raha saab, pead end välisagendiks tunnistama ja saad halva märgi külge. Sellest tulenevalt ei julge paljud Eesti kolmanda sektori raha vastu võtta. Ka oma Venemaa sugulastega ei julge nad suhelda, näiteks vanematega tekivad poliitilised erimeelsused.

Kui palju te ise Venemaal elavate soomeugrilastega suhtlete?

Ma ei tea, kas see on neile hea, kui ma helistan. Pigem ei suhtle. Arvan, et neid kõnesid võidakse pealt kuulata, tänapäeval on seda ju lihtne teha. Vanasti tekkis KGB puhul küsimus, et kust seda linti nii palju võtta. Nüüd seda probleemi ei ole. Nendega, kes pole propaganda meelevallas, vahetan vaid sünnipäevaõnnitlusi.

Milline on Venemaa soome-ugri organisatsioonide tulevik?

Seda on raske ennustada. Küsimus on selles, millisel kujul ja kuidas nad pärast sõda jätkata saavad. Mis saama hakkab, on praegu segane – kas tuleb eraarmeede vahelisi arveteklaarimisi, kas tekib kümmekond väiksemat riiki jne.

Kui reaalne see teie arvates on? Näiteks ersade puhul see teema vist tõstatati?

Jah, ersa aktivist ja praegune Ukraina ohvitser Syreś Boläeń tutvustas Otepääl eelmise aasta oktoobris Erzjan Mastori ehk Ersamaa kaarti. Ersamaa on tal seal kolm korda suurem kui praegune Mordva vabariik (ligi 60 protsenti Vene Föderatsiooni ersadest ja mokšadest elab just seal).[1] Ta peaks siis tatarlastelt ja veel kelleltki territooriumi ära võtma. Ta tahab luua Ersa riiki, mille sees on Mokša ja Tatari autonoomne vabariik.

 Vene Föderatsiooni võimudele jäi see igal juhul silma.

Jah, see toodi esile tänavu 19. mail Venemaal aset leidnud rahvussuhete alasel nõupidamisel, mida läbi veebi juhtis Vladimir Putin. Kohal olid pea kõik rahvussuhete eksperdid, sealhulgas akadeemik ja etnoloog Valeri Tiškov.[2] Sõna võttis ka Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni (AFUN) president, mokšalane Pjotr Tultajev, kes on Venemaa Föderatsiooni föderatsiooninõukogu senaator. Ta kordas juba varem avaldatud seisukohta, et praeguses situatsioonis ei pea ta vajalikuks soome-ugri rahvaste maailmakongresside traditsiooni jätkata. Põhjendus oli see, et eestlased, soomlased ja ungarlased püüavad soome-ugri rahvaid vanema venna kombel kamandada. Et nad vaatavad oma sugulasrahvastele ülalt alla.

Mis on viimase viie aasta jooksul Venemaa soomeugrilaste keeles ja kultuuris muutunud?

Esimene suur muutus toimus 2018. aastal, kui rahvavabariikides tehti emakeele õppimine vabatahtlikuks. See tähendab, et emakeelt õpetatakse vaid nendele, kes selleks ise soovi avaldavad. Soovijaid on aga Venemaal soomeugrilaste seas üsna vähe. See avaldab emakeeleoskusele selgelt negatiivset mõju.

Stabiilse olukorra rikkus Venemaal koroona, seetõttu pandi piirid kinni, aga ühtlasi oli hea põhjendada, miks mõnda soome-ugri liikumise aktivisti ei lastud riigist välja. Piiril selgus nii mõnigi kord, et aktivisti vaktsineerimistõend pole õige ja ei kehti. Vaielda ei saanud.

Kuidas mõjub Ukraina sõda soomeugrilaste identiteedile?

Minu tuttavad on kõik kahe identiteediga. See teine – lisaks mari või komi omale – on mitte venelase, vaid venemaalase oma. Ma ei ole pea kuuekümne Venemaal käidud aasta jooksul soomeugrilaste seas venevastasust küll märganud.

Millist narratiivi Kreml soome-ugri rahvastest sõjaajal loob? Millisena ta neid näidata tahab?

Mulle tundub, et Kremlile pole see narratiiv kuigi oluline, sest soome-ugri keelte rääkijaid on nüüdseks vaid ligi miljon, samal ajal kui Venemaa rahvaarv on 143 miljonit. Soome-ugri keelte hääbumise tendents on selgelt näha, Moskval pole selleks vaja kuigi palju teha. Vaevalt need väikerahvad Vene Föderatsiooni ametnike armeele erilisi probleeme põhjustavad. Moslemitega on neil palju rohkem tegemist.

Millal võiks taas alata kultuurialane koostöö Soome, Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel?

Kas või esimesel hommikul pärast sõda. Ja alustagem koostööd tavainimestest.

Seminari „Kuidas edasi“ ettekanded on järelvaadatavad Soome-Vene Seltsi veebisaidilt.

[1] Ersade ajalooline asuala hõlmab Venemaa Föderatsiooni territooriumil Mordva vabariiki, Tatari vabariiki, Baškiiri vabariiki, Tšuvaši vabariiki ja nende naaberalasid.

[2] Venemaa endine rahvusküsimuste minister Valeri Tiškov saadeti 2014. aastal sissesõidukeelu tõttu Eesti piirilt tagasi, kuna kahtlustati, et ta ei tulnud Eestisse esinema teaduslikel kaalutlustel, vaid  vaenuliku infooperatsiooni osalisena.