Raivo Vetik: „Lisaks poliitilise vastupanu kanaliseerimisele on meil soomeugrilust vaja ka inimeseks olemisel.“

Meie soomeugriline elurikkus uues geopoliitilises olukorras

BARBI PILVRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Paide arvamusfestivali „Rände ala“ raames toimus 12. VIII arutelu teemal „Meie soomeugriline elurikkus uues geopoliitilises olukorras“, vestlejateks politoloog, Tallinna ülikooli professor Raivo Vetik, Tartu ülikooli kaas­professor, folklorist Madis Arukask, Eesti kunstiakadeemia professor, ajaloolane Linda Kaljundi ja Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projekti­juht Barbi Pilvre.*

Terve päeva oleme rääkinud rahvustest, riiklusest, kodakondsusest ja rändamisest. Uudne geopoliitiline olukord on toonud rahvuse teema meile uuel viisil tagasi. Enne Ukraina sõda näis maailm üha globaliseeruvat, rahvuste üle arutlemine kuulus ehk akadeemilisse maailma või folkloori valdkonda, aga järsku sai rahvustest uues geopoliitilises olukorras üleöö tähtis teema. Politoloog Raivo Vetik, mida rahvuslus uues geopoliitilises olukorras tähendab ja kuidas siduda seda soome-ugri identiteediga?

Raivo Vetik: Kui vaadata akadeemilist kirjandust rahvuse kohta, siis üks põhijäreldus on, et pole olemas üht rahvuse definitsiooni. Rahvusest saadakse riigiti ja ka ühe riigi sees erinevalt aru. Kui võrdleme näiteks eestlaste arusaama inglaste või prantslaste omaga, siis neil mõisted nation ja etniline grupp ei ole sünonüümid, sest nation võib sisaldada erinevaid etnilisi gruppe. Eesti keeles aga on mõisted „rahvus“ ja „etnos“ sünonüümid, mis tuleneb eesti rahvuse tekkest kultuurrahvusena Vene impeeriumi koosseisus. Seega, rahvust defineeritakse eri poliitilistes kontekstides ja sõltuvalt poliitilistest eelistustest erinevalt.

Kui rääkida soomeugriluse ja eestluse seostest, siis võib öelda, et soomeugrilus täidab meie jaoks erinevaid funktsioone. Hästi suure üldistusena võib eristada eestlased ja Eesti-välise maailma, mis ajalooliselt on meie jaoks olnud ühelt poolt Euroopa ja teiselt poolt Venemaa. Soomeugrilus ongi üks viis ennast suhetes suurte naabritega maksma panna ja ennast väärtustada. Soome-ugri seostub meie oma traditsioonide ja kultuuriga, luues piiri ‘meie’ ja ‘nende’ vahele. Seda saab teha erinevatel viisidel. Näiteks Hasso Krull lähtub avatumast soomeugriluse mõtestamisest, mis erineb oluliselt traditsioonilisest käsitlusest.

Niisiis on soomeugrilust võimalik pidada ka teatud funktsiooniks, me ajame teatud asju soomeugriluse kaudu. Kas seda on võimalik pidada mingiks vastupanu strateegiaks näiteks lähiajaloos NSV Liidus toimunud protsessides, nüüd siis ehk vastupanu globaalsele survele, survele olla sarnane vastupanu osutades.

Madis Arukask, kui me seda debatti ette valmistasime, tuli jutuks, et ajalooliselt on soomeugriluse definitsioon olnud meil muutumises, oleme teistsugust definitsiooni kasutanud. Et muutustest aru saada, tuleb mõiste sisu aeg-ajalt üle vaadata. Kas nüüd on käes järjekordne soomeugriluse definitsiooni ülevaatamise aeg?

Paide arvamusfestivalil vestlesid soome-ugrilisest elurikkusest Raivo Vetik, Madis Arukask, Linda Kaljundi ja Jaak Prozes.

Barbi Pilvre

Madis Arukask: Jah, tõsi ta on. Kui ärkamisajal tekkis tänapäevane eesti kultuur ja toimus rahvuse emantsipeerumine, oli soomeugrilus üks komponente, millele tugines eestlaste uus enesetunne. XIX sajandil oli see suuresti Soome sild. Soome, kui lähedal oleva suurema sugulasrahva loost oli palju õpetlikku üle võtta, mis igal juhul oli väga inspireeriv. Järk-järgult, XX sajandi jooksul levis teadmine väiksematest idapoolsetest hoopis teistsugustes kultuuriruumides elanud ja elavatest hõimurahvastest.

Kui räägime seda juttu eestlaste perspektiivist, siis soomeugrilus on üks asi, millega me ennast peegeldame, oma rahvuslikke tundeid ja meeleolusid erinevates kontekstides ja ajahetkedel.

Kuna ma ise olen väga palju uurinud Venemaa soome-ugri rahvaid, siis mul on keeruline võtta sellist eestlase positsiooni, aga ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et meie soomeugrilus on igal juhul ka ette kujutatud või kujundatud XX sajandi suurte nimede nagu Veljo Tormis, Kaljo Põllu, Lennart Meri, Arvo Valton jt poolt. Ja tõsi ta on, et kui ajas ja ruumis situatsioon muutub, peame samasse peeglisse uuesti vaatama ja esitama sama vana küsimuse, aga uues kontekstis. Peame uuesti küsima, mida soomeugrilus tähendab selles uues situatsioonis, eriti see idapoolne värk. Oleme keerulises olukorras, sellele küsimusele ei ole praegu head vastust. Mis puudutab vastupanu teemat, siis Nõukogude ajal kujunes soomeugrilus ja folklooriharrastus totalitaarsele süsteemile vastu seisva rahvustunde komponendiks. Fenno-Ugria Asutus viis läbi ka küsitluse, kus uurisime, mis sellest tundest nüüdseks on saanud (vt Kalev Petti, Rõõt Kampus, Eestlaste teadlikkus soome-ugri rahvastest. Soome-ugri sõlmed 2021, lk 49–52. Fenno-Ugria 2022).

Mõne aja pärast puudutame ka Venemaal elavate soome-ugri rahvaste teemat, aga esialgu püsime veel Eestis ja püüame mõtestada identiteedi tasandeid, mida soomeugrilus võiks kuidagi puudutada. Raivo Vetik defineeris neid tasandeid kui Eesti-ülene, Eesti-sisene ning looduse ja keskkonna tasand. Ja et see kõik on imaginaarne, kujutletud – asjaolu, mida peab arvesse võtma.

Pöördun nüüd Linda Kaljundi poole, kes on kujutletud identiteedi teemaga tegelnud.

Linda Kaljundi: Soome-ugri identiteet ei ole eestlastele alati olnud nii määrav. Koidula- ja Jakobsoni-aegsed rahvusliku liikumise tegelased ennast idapoolsete soomeugrilastega ei samastanud. Ka 1920.–30. aastatel, kui oli palju hõimuliikumist, kostis Eestis hääli, et me peaksime seostama oma identiteeti tugevamalt Skandinaavia maadega.

Mind on paelunud, miks 1970. aastatel saab soome-ugri pärand meile nii oluliseks ja kuidas uus identiteedimuster nii kiiresti ja edukalt läbi lõi. Märksõnadena Veljo Tormis, Kaljo Põllu, Lennart Meri – väga erinevates valdkondades tegutsenud loojad pakuvad ühel ajal ja väga võimsalt eestlastele välja soome-ugri pärandi kui autentsema, ehedama identiteedi tugisamba. See on osa arengust, mille kõige paremini võtavad kokku või illustreerivad ehk Veljo Tormise kirjutised, kus ta ütleb, et nüüd on aeg üle kasvada sellisest saksamaigulisest laulupeo- ja Vanemuise-kultuurist ja kunstfolkloorist, mis oli olnud nii tähtis ja määrava jõuga rahvusliku ärkamise ajal. See on ka ajastu märk ja seda globaalselt: 1960. aastatel hakkas kasvama keskkonnateadlikkus, ka Eestis levis laialt looduskaitseliikumine. Huvi põlisrahvaste looduslähedasema eluviisi vastu kasvas 1970. aastatel, kui maailm elas läbi suurt nafta- ja energiakriisi. Kaduvate kultuuride ja keelte väärtustamine on paljudele – Tormis, Põllu – tihedalt seotud ka keskkonnahoiuga.

Seega on vajalik vaadata eestlaste identiteedi muutumist rahvusüleses plaanis. Folklooriliikumine levis tol ajal ka mujal Ida-Euroopas – sh Lätis, Leedus jm. Rahvakultuuri väärtustamine, nn rustikaalnet pööre, muinsuskaitse- ja looduskaitseliikumine levivad reaktsioonina keskkonnakriisile ja globaalprobleemidele.

Eks siit koorub välja, et põlisrahvaste poole on pöördutud kriisihetkedel, selleks et otsida nende juurest lahendust oma probleemidele.

Seega on oluline küsida: kui me väärtustame põliskultuure ja -rahvaid, selleks et otsida lahendust oma probleemidele, kuidas samal ajal anda hääl neile põlisrahvastele ja kultuuridele endile ja märgata nende probleeme? 1970. aastad on aeg, kui soomeugrilaste aladele hakati järjest laiemalt rajama nafta- ja gaasimaardlaid. Praegusel ajal on eriti aktuaalne, et oma soome-ugri identiteetiga tegeledes ei tohi me samal ajal märkamata jätta Venemaal elavate soome-ugri rahvaste endi probleeme.

Läheme ajaloos tagasi. Jaak Prozes, olid üks Fenno-Ugria Asutuse taasloojatest. Mis su liikuma pani, mis sind inspireeris? Kuidas tunnetasid ajastut, mis Eesti NSVs soomeugrilusega seostus, et see asutus tuleb luua või õigemini taaselustada?

Jaak Prozes: Tõepoolest, sellest on üle 30 aasta möödas, Fenno-Ugria taastati 1991. 1980. aastate lõpu üheks märksõnaks oli, et ilmusid andmed NSV Liidu 1989. aasta rahvaloendusest, millest ilmnes, et soome-ugri rahvaste arv väheneb, oli näha keelelise identiteedi kadu, et udmurtide, komide, mordvalaste seas oli ligi kolmandik, kes kandis küll oma rahva nime, aga ei pidanud seda keelt enam emakeeleks. Selline olukord panigi tegutsema, et leida midagi, kuidas nende rahvaste soome-ugri rahvuslikku iseolemist toetada.

See oli tähtis ka Venemaa soome-ugri rahvastele endile: kui vaadata rahvuslike organisatsioonid teket – komi Kotõr, udmurdi Demen, mordvalastel Mastorava, maridel Mari Ušem –, näeme, et nende organisatsioonide dokumentides on igal pool esiplaanil soome-ugri rahvaste koostöö küsimus. Hiljem, kui need rahvad kutsusid kokku oma kongressid, on jälle näha soome-ugri koostöö vajadust. Soome-ugri koostööst leiti midagi, mis aitas tugevada nende rahvaste rahvuslikku identiteeti. Neile olid olulised sidemed rahvastega, kes on peaaegu jõudnud oma riigini või kellel on oma riik, sealhulgas Eesti.

Soome-ugri liikumine sai aluse varem, Uurali seltsi, Mari seltsi, Saami ühenduse kaudu.

Koostöö ettepanekuid tuli väga palju, need mõtted tingisid Fenno-Ugria loomise või taastamise. Arhiiviandmetest on selgunud, et enne Teist maailmasõda oli olemas Fenno-Ugria Asutus, soome-ugri asja peeti oluliseks ka Eesti vabariigi alguspäevil. Tartu ülikoolis tegutsesid soome ja ungari õppejõud, avaldati toetust liivlastele – praegu sarnaneb sellega meie tugi Venemaal elavatele soome-ugri rahvastele.

Räägiti palju identiteedist, võeti aluseks Soome silla idee. Selline sild võib omandada vägagi reaalse jõu, näiteks tõi Soome sild soome vabatahtlikud Eestisse.

Soome ja 1980.-90. aastad on eraldi suur alateema. Raivo Vetik, mida teoreetikuna ütled, mida me õieti ajasime selle kaudu, et meil oli selline soome-ugri huvi? Eesti filoloogia õpingute ajast mäletan, et soome-ugri erialale spetsialiseerumine oli kõige populaarsem. Soome-ugri huvi pole kunagi olnud vaid keele- ja kultuurihuvi, seal taga on teatud poliitiline tunne.

Vetik: Soomeugrilus on ühelt poolt kuuluvuse tunne, aga teiselt poolt ka osa sotsiaalsetest ja poliitilistest praktikatest. NSV Liidus oli see üks võimalik vastupanustrateegia.

Värske Fenno-Ugria Asutuse korraldatud uuringu valguses väidan, et eestlaste soome-ugri identiteet on Venemaale vastandumise vorm. Nagu me tajume Ukraina sõda oma iseseisvuse eest ka meie sõjana, on soome-ugri rahvaste vastupanu venestamisele ka meie vastupanu.

Soomlaste ja ungarlaste suhtumine soomeugrilusse on olnud siiski kõrgim.

Prozes: Kui jälgida soomlaste tegevust ja soome-ugri koostöö arengut, siis tähtis on teadlaskond. Soome-ugri teadusselts loodi Soomes 1883. See oli esimene kord, kui soomlastest rännumehed ja keelemehed käisid soome-ugri aladel välitöödel, oli prestiižne olla selle seltsi liige. Soomes tekkisid nii Karjala kui ka Eestis suunal tegutsevad organisatsioonid. 1906. aastal loodi Tamperes Vienan Karjalaisten Liitto, selle liikmeskonnas olid soomlased enamuses, aga leidus ka karjalasi. 1906. aastal loodi Suomalaisuuden Liitto, kus hakati rääkima ka eestlastest, selle liige oli nt Gustav Suits. Soomlastel oli XX sajandi alguses mõju ja jõudu soome-ugri ideestiku ette lükkamisel.

Arukask: Akadeemiline tegevus ja seltsitegevus on pööraselt olulised. Väljaspool akadeemilist seltsitegevust oleme eestlastena teistsugused, sest me oleme väiksemad. Ungarlased on olnud domineeriv suurriik ja rahvas. Meil on loomulikum ja lihtsam samastuda väiksematega ja soomlastega. Nõukogude ühismineviku komponent – ka see loob teistsuguse perspektiivi.

Soome kogemus ei ole tulnud päevakorda, nagu see võiks tulla – Karjala küsimuse kaudu. Kas Karjala teema on soome-ugri liikumise raames muutunud soomlastele huvitavamaks?

Prozes: Akadeemiline Karjala Selts ja muudki karjalaste organisatsioonid ikka tegutsevad Soomes. Võib-olla ma eksin, aga soomlastest on Karjala kaugenenud. Kui mitu põlve mälu kestab? 1990. aastate alguses spekuleeriti, et Jeltsin olla lubanud midagi tagastada. Meie suhteliselt vaba vene keele valdamine tekitas olukorra, kus meil olid laialdasemad soome-ugri kontaktid. Soomes olid kontaktid teaduseliidil, kes oli vene keele selgeks saanud. Eestlased tõlgivad siiani soomlaste kokkusaamisi maride, mordavalaste, udmurtidega. Eesti on suur eeskuju, kuidas saada vabaks. Materiaalses ja elukorralduse mõttes on eeskujuks aga Soome.

XX sajandi esimesel poolel käisid komid, marid, mordvalased ja udmurdid Soomes tudeerimas, nad nägid, kuidas soomlased oma elu on korraldanud. Sellele koostegevusele järgnenud repressioonid 1930. aastate NSV Liidus olid tohutud. Hirm on 1931. aasta, samuti 1937.-38. aasta tagasituleku eest. Mida soomeugrilastele omistati? Soome-ugri rahvaste väidetavat vandenõu (sofin) – soome-ugri protektoraadi tekke ideed Venemaa Föderatsiooni koosseisus. Soomeugrilased, ennäe imet, „tunnistasidki“ kõik üles ja soome-ugri rahvuslik intelligents represseeriti 70–90 protsendi ulatuses.

Kas ajalooline mälu annab veel tunda või ollakse sellest välja kasvanud?

Prozes: Kui soomeugrilased hakkasid 1980. aastate lõpus organiseeruma, järgiti täpselt NLKP rahvuspoliitika suuniseid. Soome-ugri dissidentlus hakkas tekkima aastatel 1992–1994. Tekkisid organisatsioonid, kes kritiseerisid kohalike vabariikide juhtkondi, nende tegevust ja poliitikat.

Vetik: Jutt oli Karjalast. Kui omal ajal piirid lahti läksid ja me hakkasime suhtlema soome politoloogidega, siis mitmed kolleegid väitsid, et pikas perspektiivis saab Soome Karjala tagasi. Praeguses Soome poliitikas see keskne teema ei ole, kuid Ukraina sõja kontekstis võib olukord muutuda. Üks võimalik stsenaarium on, et ebaõnnestunud sõja tagajärjena Venemaa laguneb ning sellisel juhul tõuseb Karjala kuuluvuse teema uuesti päevakorda.

Jääme seda päeva ootama. Mis on aga Ungari iseärasus soome-ugri liikumises?

Arukask: Identiteedi otsingud on nagu eri peeglitesse vaatamised. Soome-ugri peegel pole Ungari jaoks olnud kunagi kõige suurem või kirkam, neil on olnud tähtsamaid või suuremaid allikaid. Kui minna etnilise mineviku juurde, siis on selge, et ungarlaste idast läände jõudmine on toimunud teist teed pidid, teistes ajaloolistes oludes. Põhjarahva karge imidž nende puhul ei tööta.

Prozes: Ungaris on kogu aeg olnud tähtsal kohal turgi, turaani liikumine, mis propageeris soome-ugri ja turaani rahvaste ühiseid juuri ja koostööd. Ungarlasi on rohkem kui teisi soome-ugri rahvaid kokku. Neid ümbritsevad teised suured rahvad. Ugri rahvastele hantidele ja mansidele on olnud toeks just ungarlased. Nende rahvusliku eliidi koolitamine on toimunud Ungari ülikoolides.

Minnes poliitikast üle keskkonnateemadele: missugused Venemaa suuremad keskkonnaprojektid on tugevdanud soomeugrilaste identiteeti?

Prozes: Keskkonnaküsimused on rahvusülesed, keskkonnaküsimuste taga aetakse muid asju. Ka Eestis, 1987 – kas see oli juhus? Oli fosforiit ja muud teemad, meie rahvusloome ja politiseerumise taustal kumavad rohelised teemad.

Näiteks Komi ühendused on tõstatanud keskkonnaküsimusi: reostus, nafta- ja gaasilekked, avariid, mis jõuavad üht või teistpidi elanikkonnani, kelleks on soomeugrilased. Kliima soojenemine on toonud kaasa Nõukogude perioodil rajatud tööstushoonete vajumise, avariide hulk kasvab. Metsa küsimused – soomeugrilased on metsarahvad. Toimub metsade lageraie, eriti Komimaal, kus 30 kilomeetri ulatuses raiutakse mets maha. Mida teevad siis need külaelanikud, kes on põlvkondade kaupa seal elanud ja kellele jahindus on olnud tähtis majandusharu? Venemaal on hüdroelektrijaamade rajamisel komme ujutada üle suured alad, Marimaal on 5000 km2 üle ujutatud, terve Pärnumaa-suurune ala on vee all.

Kuidas keskkonnatunnetus on seotud soomeugrilusega, kas see on midagi erilist või on see kõikidele põlisrahvastele iseloomulik joon?

Arukask: See on pigem globaalne trend, põlisrahvaid kiputakse võtma põhjusega või patroneerivalt looduse osana või osana loodusressursist, see on väga iseloomulik ka soomeugrilaste puhul. Sellest tulenevalt saavad põlisrahvad – kui hakatakse looduskeskkonda muutma – esimesena pihta. See pole ainult soomeugrilaste teema, vaid puudutab ka näiteks India põlisrahvaid jpt. Riik püüab tulla lähemale, pakub kogu aeg soodsaid majandusprojekte: me ehitame tammi, teie saate elektrit jms. Väiksed rahvusrühmad on pandud kahvlisse, kas minna liimile või panna vastu – see on väga levinud muster mitte ainult XXI sajandil, vaid juba ammu varasemalt. Meile on see tuttav hiljemalt fosforiidisõjast.

Iseküsimus on spekulatsioonid, teooriad, mõelda tahtmine, kas siin on midagi essentsialistlikku, side põlisrahvaste ja loodustunde vahel, eestlaste ja metsa vahel, siin tuleb mängu kultuuri, kultuurilise mõtlemise komponent ja ettekujutamise komponent, mis pole identiteedi puhul sugugi vähetähtis.

Patroneerimisest. Tahame, et põlisrahvad oleksid sellised, nagu nad olid sajand või kaks tagasi. Me romantiseerime ja idealiseerime neid. Juhul kui nad tahavad olla teistsugused, on meil kuidagi kahju.

Kaljundi: Meil kõigil siin on märksa mugavam olla soomeugrilane kui Venemaal elavatel soomeugrilastel. Eestlased, soomlased, ungarlased on saanud XX–XXI sajandil areneda ja moderniseeruda lõppkokkuvõttes läänelikuks Euroopa Liidu liikmesriigiks. Samal ajal saavad nad evida soome-ugri rahva põlisidentiteeti, mille täiuslikkust ja arhailisust peaksid kehastama kaugemad, idapoolsemad soome-ugri rahvad.

Näiteks üks soomlasest regilaulu uurija on elavalt kirjeldanud, kuidas XX sajandi alguses, kui soomlased käisid karjalaste juures laule üles kirjutamas, siis olid nad väga pahased, et karjalased tahtsid samamoodi moderniseeruda ja laulda ka uuemaid laule. Soomlased ei mõelnud, et nemad ise olid juba ammu linnastunud ja nüüd tahtsid karjalased olla samasugused.

1970. aastatel, mil keskkonnaliikumine levis Eestis järjest laiemalt, hakkati rääkima eestlastest kui loodus- ja metsarahvast ning loodust teistmoodi väärtustama. Kui mõtlete Kaljo Põllu piltide või Lennart Mere filmide peale, siis see, mida soomeugrilaselt oodatakse, on ideaalse harmoonilise loodussuhte kehastamine, elamine pisut arhalisemas minevikus, lähedases suhtes loodusega. Moderniseerunud eestlasel oli seda väga mõnus kujutada oma identiteedi osana. Seda ei ole vaja hukka mõista, aga sellistest nüketest on kasulik teadlik olla.

Keskkonnaõiguslusega vastuollu minev põlisrahvaste aladel toimuv loodusvarade ammutamine, mis 1970. aastatel soomeugrilaste maadel kiiresti laienes. Sellest võiks rohkem rääkida. Kultuurimälus ja meedias ringleb pigem kütt-soomeugrilane, kes elab loodusega harmoonias. Oleks kasulikum, kui meie kultuurielus leviks rohkem ka teistsuguseid lugusid, sealhulgas keskkonnaõiguslusega vastuollu minevast loodusvarade ärakasutamisest soome-ugri põlisrahvaste maadel.

Perifeeria, koriluse ja hämaruseni ning Valdur Mikitani me veel jõuame, aga Madis Arukask, kas sa oled välitöödel märganud, et soomeugrilastelt tahetakse, et nad jääksid selliseks, nagu nad on alati olnud? Kas oled tajunud konflikti, et minnakse midagi autentset saama ja vastu vaatab keegi, kes ei taha olla autentne, vaid tahab olla samasugune inimene?

Arukask: Folkloristina tahan muidugi, et püsiks mingi minevikuline autentsus, minu huvi on vanem rahvakultuur ja maagia. Ma ei taha, et nendeni jõuaksid asfaltteed ja mobiililevi, sest siis on see varsti läinud. Aga inimesed jutustavad ise suurest telemastist, mis seisab, kuid ei tööta, tahavad paremat mobiililevi ning internetti. Loomulikult, tahetakse olla harilikud inimesed. Ega me ei saa soovida, et soomeugrilased oleksid nagu krokodill Gena, kes käis päeval loomaaias krokodillina tööl ja õhtul oli tavaline kodanik. Neilgi on õigus muutuda, muutudes jääda autentseks. Meie ettekujutus nende autentsusest räägib rohkem meist endist kui nendest rahvastest.

Mida meie ettekujutus siis meist räägib? Mida me otsime? Mida eestlased otsivad teiste soomeugrilaste juures?

Vetik: See on filosoofiline küsimus, mis viib mind sotsioloogia klassiku Max Weberi juurde. Riikide moderniseerumine on tema järgi paratamatu, mille üheks elemendiks on üha enamate eluvaldkondade ratsionaliseerumine. Inimene koosneb aga kahest osast, tema jaoks on oluline mitte ainult mõistus, vaid ka tunded. Tundeid allasuruv läänelik kultuur on Weberi käsitluses muutunud raudpuuriks ja tekib küsimus, kas me sellist ühiskonda tahtsimegi?

Võib olla on soomeugriluse rolliks anda meile tunne, et me pole masinad. Lisaks poliitilise vastupanu kanaliseerimisele on meil soomeugrilust vaja ka inimeseks olemisel.

Millest see soomeugrilus koosneb, mille me endale oleme konstrueerinud? Kas ehk soome-ugri komponent on meie puhul kokku sulanud teiste esoteeriliste harrastustega, new age’i tegevusega? Mis on meie hämar komponent, mille poolest me erineme raudpuuris elavast ratsionaalsest tegutsejast?

Arukask: Meie kui eestlased – see on ka ajas muutuv. Oleme jõudnud esoteerika ajastusse nagunii, eestlase side fikseeritud institutsionaalsete usuvormidega on niigi nõrk, kõrvale on tulnud igasuguseid arendavaid tegevusi, vaimsust jm.

Kui nii küsida, siis soome-ugri on pigem mitteratsionaalne, pigem looduslik kui tehnitsistlik, pigem rahvakultuur, elu pehme, hämar osa, võimalus sellest raudpuurist väljas olla.

Kui aga pöördume selle tee juurde, mida Fenno-Ugria Asutus ajab, need on ikkagi reaalsed kontaktid ja kultuurisuhted.

Teaduskoostöö on oluline, kogutakse keelt ja kaardistatakse kultuurifenomene. Kuidas aga igapäeva soomeugrilus võiks väljenduda? Kas need on väelaagrid, eneseleidmine üksi metsas, seenelkäimine, nagu Mikita on kirjeldanud?

Kaljundi: Eestlaste kui soomeugrilaste definitsioon on muutunud. See dünaamika avaneb hästi, kui võrrelda Lennart Mere ja Valdur Mikita raamatuid. Meri rändab kaugetes aegades ja kaugetel maadel, aga Mikita puhul tähendab soomeugrilus mitte väga paksus metsas seenel käimist ja igapäevapraktikaid, mis konti ei murra.

Suvemaja tagant väga kaugele ei pea minema. Mis ühendab Mikitat ja Lennart Merd on suhestumine keskkonnateemadega, loodushoiuga.

Nagu ikka vaatame põlisrahvaste ja -kultuuride poole kriiside ajal: siis, kui Euroopa ja Ameerika seisavad silmitsi globaalprobleemidega. Tuleviku jaoks otsitakse lahendusi kaugest ja idealiseeritud minevikust.

Prozes: Me mõtleme ennast soomeugrilastena ka suuremaks, ajalooliselt sügavamaks. Soomeugrilaste abil rändame kuhugi minevikku, ammutame ajaloolist sügavust. XX sajandil tuli esile, et meie kultuuriruum laiub kuni Uuraliteni. Ja keelesugulus – näiteks Nõukogude armees ersa rahvusest vanema ajateenijaga keelesuguluse avastamine tegi temast, kes muidu oli karjuv seersant, „krokodill“, toreda inimese. Keelejuured mõjutavad mõtteviisi. Romantiseerimisest: kui Mihkel Veske oli 1886–1890 Kaasanis õppejõud, kirjutas ta ajalehes Oma Maa, kuidas viibib maride pühas salus: „Mõtle, ma rändan kaugesse minevikku, lähen aega, mis on enne ristirüütleid.“ Soome-ugri rahvaste toel võime ajaliselt rännata. Ajas rändamine on huvitav.

Kaljundi: 1970.-80. aastatel otsiti saksa või võõrast mõjust vaba kultuuri, kuldaja kultuuri. Saksamaigulist kultuuri peeti siis võõraks, erakordselt looduslähedast identiteeti ei peljatud enam omaks võtta. See on osa dekoloniseerimisest ja identiteedi arengust.

Arukask: Meie vestlusringi üks märksõna on elurikkus, unifitseerimise vastu olemine, seda soome-ugri maailm pakub.

Kas soomeugrilust ja usundeid on võimalik eristada kristlusest?

Arukask: Kui rääkida soomlastest ja karjalastest, siis karelianismi ajal, kui Karjala oli soomlastele soome-ugri ressurss, oli kristlus, õigeusk soomlastele täiesti vale asi. Samal ajal idapoolsete soomeugrilaste rahvakultuuris oli õigeusk täiesti orgaaniliselt sees.

Meie suhe kristlusega on olnud hoopis teistsugune. Kas kristlus on eestlaste rahvakultuurist kuidagi „välja puhastatav“, selles osas ei ole folkloristidel üksmeelt.

Mis puutub idapoolsete soomeugrilaste õigeusku, siis: kas me võtame seda kui suurvenelust või imperiaalset ideoloogiat või kui animistliku maailma komponenti? Vastus sellele küsimusele peitub meis endis.

Prozes: Venemaa soome-ugri rahvad on usunditelt väga erinevad. On neid, kes võtsid õigeusu varem vastu, näiteks komid ja karjalased. Mari sõdasid on aga kutsutud ka ususõdadeks, 30 aastat pärast Kaasani langemist toimusid Moskva suurvürstiriigi ja maride vahel veel sõjad. Kõikide soomeugrilaste usundid on läbi põimunud ristiusust, aga ühtset käekirja ei ole. Oma rahvuse konstrueerimise juures kasutavad eriti marid ja udmurdid ära looduseusku, oma usulist eristatust või eripära. Neil on oma usuorganisatsioonid, oma usundeid on püütud kanoniseerida.

Käimasoleva põlisrahvaste kümnendi põlisrahvaste arengu programm sisaldab väga palju moodsat, muu hulgas tehnoloogilisi ja digiarendusi. Kuidas ühendada moodne maailm ja meie soovitud autentsus?

Arukask: Urbaniseerumisprotsessid leiavad aset nagu igal pool mujalgi, ka soome-ugri aladel. Loode-Venemaal, kus mina olen uurimistööd teinud, on nõukogulik kogukondlik kolhoosielu kokku kukkunud. Loomulikud elukeskkonnad on fragmenteerunud. Vanemad inimesed jäävad küladesse, noored on läinud venekeelsetesse linnadesse. Üks arengutee soomeugrilusele on moodsad tehnikad, peab looma uusi subkultuure, uutes formaatides linlikke kultuurivorme.

Uurimuslikust seisukohast on huvitav vaadata, mida võetakse kaasa vanast. Olukord on nagu meil Eestis XIX sajandil. Kui hakkasime moderniseeruma, siis mida võtsime kaasa ja mille viskasime üle parda – me ei pruugi seda nüüd enam teadvustada ega teada.

Prozes: Muidugi peavad soome-ugri maailmad kaasa minema muudatustega. Liiga suured ja äkilised muudatused aga pühivad soome-ugri keeled ikkagi minema. Kuidas praegu maailmas toimida, on peaküsimus. Mida rohkem on kultuuriilminguid, elukohti ja tingimusi, kultuurilist mitmekesisust, see tuleb soomeugrilastele ainult kasuks.

Vetik: Mis on üldse kultuur? Kultuuriline mitmekesisus ühiskonnas täidab sama rolli, mida liigiline mitmekesisus looduses, teenides väliskeskkonnaga parema kohanemise huve. Kuna väliskeskkond on muutlik, siis on kultuuriline mitmekesisus möödapääsmatu. Eestlaste soomeugrilus on osa sellest mitmekesisusest.

* Arutelu leidis aset TLÜ projekti „MIRnet“ raames ja toetusel.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht