Meie kotkad kosuvad. Aga kuhu kaovad must-toonekured?

Urmas Sellis: „Ausalt öeldes oleks üsna nõme, kui oled kolmkümmend aastat kotkastega tegelenud ja ütled, et ikka on nendega kõik kehvasti ja midagi pole muutunud!“

ULVAR KÄÄRT

Kotkad ja must-toonekured on meie ürglooduse sümbolid. Oleme harjunud mõtlema neist kui aina kahaneva arvukusega ja äärmiselt ohustatud liikidest. Ometi on kotka- ja looduskaitsjate aastakümneid kestnud pingutused viimaks vilja kandma hakanud ning vaid mõne erandiga on nende harulduste arvukuskõverad tõusule pööranud.

Meie kotkaste ja must-toonekurgede olukorrast ja uurimisest rääkis lähemalt Kotkaklubi liige Urmas Sellis.

 

Käisid hiljuti Venemaal. Mis asju seal ajasid?

Mongoolia piiri lähedal Altais toimus rahvusvaheline kotkakonverents, kuhu tuli kohale inimesi üle ilma: Ameerikast, Jaapanist, Euroopast.

 

Venemaa on vist üks maailma kõvemaid kotkariike?

Kotkaste poolest küll, aga uurijatega on seal väga kehvasti. Neil lihtsalt pole enam kotkauurijaid – need, kes nõukogude ajal tegutsesid, on kusagile mujale läinud. Nüüdki oli osa venelasi konverentsile tulnud USA, Suurbritannia, Saksamaa ja teistegi maade esindajatena.

 

Jälgimisseadmetega varustatud lindude rändekaart (birdmap.5dvision.ee) näitab, et venelastel on luubi all kaks merikotkast.

Need on tegelikult meie pandud saatjatega linnud. Venemaal on selline totter olukord, et taoliste saatjate lindudele külge panemiseks tuleb küsida luba, aga samas pole neil jällegi niisugust seadust, mille alusel saab seda anda. Ehk siis kõik oleneb seal konkreetse ametniku tahtest. Tahe sõltub aga tavaliselt sellest, kas maksad talle või mitte.

 

Must-toonekurgede elupaigad on kaitse all ja kõik eeldused arvukuse taastumiseks justkui olemas, aga millegipärast linde pole. Kui 1980. aastate algul pesitses meil 250 paari must-toonekurgi, siis viimase kolmekümne aastaga on arvukus langenud 60–90 pesitsusterritooriumini, millest paljudel toimetab vaid üksik lind.

Urmas Sellis

Kas teie siis maksite?

Ei maksnud, sest me ei küsinudki selleks kelleltki luba. Rändekaardi järgi praegu Obi deltas asuva Kirilla märgistasime tegelikult Volga taga Samara oblastis, kus tiirutab hetkel venelaste teinegi saatjaga rõngastatud merikotkas. Oleme Samara kandis viimasel kolmel-neljal talvel kotkaid püüdmas käinud. Miks me seda seal teeme? Põhiline eesmärk on see, et neil vähestel kotkauurijatel, kes Venemaal veel tegutsevad, oleks natukenegi motivatsiooni oma asja edasi ajada, mitte kusagile ära vajuda. Vastasel korral pole seal enam kedagi, kes kotkastega tegeleks. Nii palju kui võimalik, püüame neile sellise tegevusega huvi juurde tekitada. Vene suunal on meil töö käinud juba viis aastat. Oleme proovinud neid suunata ka iseseisvalt tegutsema ning üks-kaks saatjat on nad suutnud juba ka ise osta. Aga see kõik ei käi seal üldsegi nii lihtsalt kui siin Eestis. Meie tellime saatja postiga kohale ja see on linnu rõngastamiseks olemas. Venemaal on lubatud kasutada ainult kohalikke saatjaid (mida pole olemas) ja kui peaksid piiril mujalt pärit seadmega vahele jääma, võetakse see sult ära – ilmselt võimalikku julgeoleku­ohtu kartes.

 

See, kuidas meil on juba aastaid kotkaste rännakuid asukohapunkte edastavate saatjatega jälgitud, on vist ka laiemalt tähelepanuväärne?

Tähelepanuväärne on asja juures see, et meil on need andmed kõigile huvilistele avalikult nähtavad. Eks neid vidinaid on palju ka mujal lindudele külge pandud, aga teadlased üldiselt ei tahagi oma andmeid väga teistega jagada.

 

Kaardi järgi on meie kotkastest praeguseks kõige pikema sügisrännaku teinud kalakotkas Kalle, kes on jõudnud Võru lähedalt Aafrikasse, praktiliselt Kongo jõe suudmesse, jättes selja taha üle 8400 kilomeetri. Lahemaalt startinud kalakotkas Markus on samas ligi 8000 kilomeetriga jõudnud ühe Kongo harujõe äärde.

Mõlemad linnud said saatjad külge 2015. aastal ning samades kohtades talvituvad nad juba neljandat korda. Kui Kalle talvitub Kongo demokraatlikus vabariigis Kongo jõe ääres, siis Markus naabruses olevas Kongo vabariigis Lesio-Louna looduskaitseala servas.

 

Samas on Aafrikas meie kalakotkaste lähistel ka Valgevene liigikaaslased.

Valgevenelastega on meil Eesti välisministeeriumi arenguabi raames koostööprojekt, mille käigus oleme aidanud Valgevene kotkakaitsjatel kotkaid märgistada. Meie eesmärk on viia sinna ka oma kogemusi suur-konnakotka kaitsmisel. Kui meil on siin veel vaid mõni üksik paar suur-konnakotkaid, siis seal on ligi 160 paari ja veel on võimalik nende heaks midagi ära teha.

 

Tavainimesel on huvitav rände­kaardilt vaadata, kuidas mingi lind kuhugi talvituma suundub, aga kui palju uusi teadmisi liikide kohta uurijatele sellise jälgimisega juurde tuleb?

Sellele küsimusele oleks olnud ilmselt lihtne vastata paar aastat pärast esimeste saatjate panemist (esimesed Eesti kotkad said „antennid“ selga 2005. aastal. – U. K.) Nüüd oleme aru saanud, et tegelikult hakkab alles siis mingi pilt tekkima (mille põhjal näiteks teaduslikku artiklit kirjutada), kui oled linde kümmekond aastat jälginud.

Kotkad on pikaealised linnud ja keskkonna muutumisest tingitud mõjude avaldumine rändes võtab kaua aega. Me pole saanud panna saatjaid korraga paljudele lindudele külge, mistõttu infot tuleb vaikselt juurde.

 

Kas see hüpotees või teadmine on seni ikka paika pidanud, et rännutee valik on kotkastel seotud geenidega?

Varem on öeldud, et ränne on geneetiliselt määratud väikestel lindudel, kel on lühike elutsükkel ja kes ei jõua nõnda üksteiselt eriti midagi õppida. Seetõttu peeti loogiliseks, et nende ränne on instinktiivne. Suuremate lindude kohta oli aga levinud arusaam, et nemad jälgivad teisi omasuguseid ja õpivad neilt rändekäitumist. Samas selgus suur- ja väike-konnakotkaste ning nende liikide omavahelisel ristumisel ilma tulnud hübriidide saatjatelt saadud andmete analüüsimisel, et ka nende rändes mängib suurt rolli geneetiline taust.

Väike-konnakotkad lendavad talveks kaugele Lõuna-Aafrikasse, suur-konnakotkad jäävad reeglina kusagile Vahemere ümbrusesse või Põhja-Aafrikasse. Kõigepealt lahkuvad sügisel väike-konnakotkad, suur-konnakotkad neist kuu võrra hiljem. Hübriidid kipuvad lahkuma suur-konnakotkaste sarnaselt hiljem. Kuna hübriididel pole ees kedagi, kelle eeskujul talvituma minna, jäävad nad talikorterisse väike- ja suurkonnakotkaste vahele, sest esimesed on juba varakult kaugele ära läinud, teised jälle jäävad enne hübriide pidama. Järelikult peab hübriididel olema rännu kohta oma sisemine arusaam.

 

Kui palju üldse enne jälgimisseadmete kasutamist näiteks kalakotkaste rände kohta teati?

Enne seda pärines praktiliselt kogu info rännete kohta rõngastamisest, mis olenes sellest, kui palju kotkaid rõngastati ja palju neid hiljem üles leiti. Näiteks kui konnakotkapoegi rõngastasime igal aastal 40 ringis, siis nende kohta tuli enam kui aasta kohta keskmiselt vaid üks taasleid ja sedagi tavaliselt Eestist, mitte Aafrikast. Ehk siis selleks, et rõngastamisega rände kohta midagi täpsemalt teada saada, peaks rõngastama väga paljusid linde.

Reeglina on nii, et kui rõngastamise abil on juba midagi välja tulnud, siis saatjatega kogutud info enamasti kinnitab või siis natuke laiendab seda teadmist. Nii et üldiselt midagi põhjapanevalt uut pole saatjate abil selgunud. Samas nii palju me siiski nüüd teame, et näiteks Eesti kalakotkad hõivavad talvel pea kogu Aafrika. Kuigi nad on pärit ühest väga väikesest riigist, hajuvad nad Aafrikas talvitumisel hästi laiali. Sellel on muidugi väga lihtne ja loogiline seletus: kui nad koonduks talvel kõik ühte paika, võib mõni juhuslik keskkonnamuutus või mõjur korraga kogu nende populatsiooni hävitada. Hajali olles ei juhtu populatsiooniga aga eriti midagi, kui linnud peaks mõnes kohas mingil põhjusel hukkuma.

Urmas Sellis sätib must-toonekure pesakaamerat paika. Vt www.looduskalender.ee/n/kurekaamera

Ott Sellis

 

Kas kotkad rändavad üksi või grupiti?

Tegelikult üks põhjus, miks arvatakse, et suurtel lindudel (nt hanedel, sookurgedel, valge-toonekurgedel) on geneetiline mõju rännutee valikul väike, on see, et nad lendavad grupis. Kogenematud noored lendavad kogenud vanemate lindude järel ja jätavad seda tehes üht-teist meelde. Seevastu kotkad pole väga seltskondlikud ja kipuvad omaette rändama. Tõsi, näiteks kui Iisraelis võib mõnes kohas rände kõrgajal pidevalt näha mõnd lindu lõuna poole lendamas, siis seal võib üksteise jälgimine isegi oluline olla. Ent kui nad siit Eestist minema hakkavad, pole neil küll kedagi silmas pidada, sest nad lahkuvad ühekaupa.

 

Jälgimisseadmetega kotkaste ja teiste suleliste rändekaardi kõrval on omaette väga menukas ja üle ilma laineid löönud fenomeniks meie looduskaamerad, mis näitavad interneti kaudu otsepilti nii kotkaste kui ka haruldaste must-toonekurgede pesaelust. Kui palju on nende kaameratega erinevate liikide kohta teada saadud?

Kotka- ja kurekaameraid võib vabalt pidada Eesti visiitkaardiks. Kui nende liikide pesaelu uurimisest rääkida, siis tegelikult vaatleja ei tohi nende pesade lähedale minna. Isegi kui ennast peita, saad sa peagi aru, et segad linde. Tegelikult muid võimalusi, kuidas segamatult nende liikide pesaelu jälgida, peale kaamerate polegi. Enne kaameraid ei teadnud me pesaelu ja kõigi selle juurde kuuluvate nüansside kohta õieti mitte midagi, olgu need siis näiteks partnerivaliku, haudekäitumise, isa- ja emaslinnu vaheliste suhete, poegade toidu või pesaelu häirivate looduslike vaenlastega seotud üksikasjad. Rääkimata sellest, et saame kaamerate kaudu näha ka teisi pesa külastavaid liigikaaslasi ja lugeda nende rõngaid. Rahvusvaheline kogukond, kes pidevalt kaamerapilte jälgib, fikseerib kõik tähelepanuväärsemad sündmused kohe kaamerate foorumisse.

 

Millistest riikidest pesakaameraid jälgitakse?

Vaatajaid on üle kogu maailma. Tavaliselt on ühe kaamera kohta jälgijaid umbes 140 riigist. Seejuures oleneb vaatajate hulk liigist, näiteks merikotkad on hästi populaarsed. Seda ilmselt seetõttu, et nad saabuvad pesale teistest varem, tänu millele paljud jäävadki neid vaatama. Merikotkakaameral on olnud mõnel hooajal vähemalt 12 miljonit klikki. Kuna meie kaamerapilte vahendatakse veel teistele lehekülgedele edasi, siis tõenäoliselt on klikkide arv veelgi suurem.

Kalakotka ja must-toonekurgede pesakaameraid on vaadatud tavaliselt 3-4 miljonit korda. Miks mõni pesa muutub vaatajate hulgas populaarsemaks kui teine, milles toimuv endale huvitavam tundub, seda ma ei mõista. Igatahes mingi nn x-faktor peab olema, mis mõne pesa populaarsust mõjutab. Näiteks kalakotkastel käib kaamerate ees kohati päris vaatemänguline seebiooper. Kui isaslind kevadel pesale saabub ja seda natuke korrastab, hakkavad üksteise järel kohale voorima emaslinnud.

Kalakotkad on ju paaritruud või nii on vähemalt seni arvatud.

Arvata võib kõike! Aga isaslind ju ei tea kevadel, kas mullune emaslind ikka tuleb tagasi või kas üldse teda enam ära tunneb, sest isas- ja emaslinnud talvituvad ligi pool aastat üksteisest eraldi.

Igatahes kui isane on kevadel pesa hõivanud ja lööb pesa kohal paarilist oodates erilist häält tehes ja tiibu vehkides taevatantsu, tulevad kohale rändel emaslinnud. Rõngaste järgi on aru saada, et tihti on need Soomest pärit. Paariks päevaks jäävad nad pesa juurde, paarituvad ja lasevad endale isasel ka süüa tuua ning siis lendavad edasi.

 

Kas oma päris paarilise juurde?

Ma ei tea, võib-olla hoopis mõne järgmise suvalise isase juurde. Vaevalt nad vaid kaamera ees niimoodi seiklemas käivad. Aga sel moel võib ühe isase juurest enne õige paarilise saabumist läbi käia neli või isegi kuni kuus emaslindu. Ja kui õige emase saabumisel juhtub võõras pesal olema, läheb lahti väga tõsine kaklus.

Liigi kui terviku seisukohast pole sellises geenide segunemises midagi halba. Või kui näiteks õigel isasel on probleeme sperma tootlikkusega, siis aitab just tagasirändelt kaasa saadud „pakike“ paaril ikkagi sigida.

 

Lapsepõlvest ehk siis umbes 30 aasta tagusest ajast mäletan, kuidas kotkastest räägiti kui tõelistest loodusharuldustest. Nüüd liiguvad nende arvukuskõverad Eestis aina tõusvas joones.

Ausalt öeldes oleks ka üsna kole, kui oled kolmkümmend aastat kotkastega tegelenud ja ütled, et ikka on nendega kõik kehvasti ja midagi pole muutunud. Selle osas on tõesti kõik hästi läinud. Oleme selle nimel tegutsenud, ja merikotkal, kaljukotkal, kalakotkal ja ka väike-konnakotkal ongi hakanud paremini minema. Samas pole meie ponnistused olnud piisavad suur-konnakotkaste ega must-toonekurgede jaoks. Eks me olime tükk aega oma toimetustega piiratud üksnes Eesti territooriumiga. Vaadates suur-konnakotka või must-toonekure leviala maailmas, siis Eesti moodustab sellest vaid ühe täpi. Me võime ju siin täpis punnitada nende liikide heaks palju tahes, aga kui mujal on midagi valesti, pole meie pingutused kaugeltki piisavad. Täna saame juba asju laiemalt vaadata.

Kui räägime mõne vana Euroopa maa esindajatega, siis nad imestavad, kuidas küll suudetakse Eestis eraomandis olevale metsale looduskaitselised piirangud kehtestada. Mujal on see praktiliselt võimatu. Olime Kotkaklubiga õigel ajal õiges kohas ning meil õnnestus 1990. aastate alguses, mil keegi ei osanud veel väga vastu vaielda, kotkaste kaitseks seaduslikud alused hästi paika panna. Praegu oleks see juba väga keeruline.

 

Mainisid juba korra, et must-toonekurgede käekäik pole meil kõigele vaatamata paranenud. Miks see nii on?

Meil on must-toonekurgede elupaigad kaitse all ja kõik eeldused arvukuse kasvuks (taastumiseks) justkui olemas, aga millegipärast linde pole. Kui 1980. aastate algul pesitses meil 250 paari must-toonekurgi, siis viimase kolmekümne aastaga on arvukus langenud 60–90 pesitsusterritooriumini, millest paljudel toimetab vaid üksik lind. Must-toonekurgede isaslindudele lihtsalt ei jätku meil emaseid. Teada on, et kui kolmandikul kuni poolel isastest paarilist pole, mõjub see populatsioonile kehvasti. Meil ongi must-toonekurgedega praktiliselt selline seis. Tegelikult hakkavad juba ka üksikud isaslinnud ära kaduma.

Meie must-toonekurgede populatsioon pole Läti ja Venemaa liigikaaslastest isoleeritud. Samas pole me leidnud siin pesitsemas ühtegi Läti rõngaga kurge ja Eesti kurgesid pole ka seal pesitsemas nähtud.

Seda, miks meil emaseid napib, pole õnnestunud välja selgitada. Kuigi poegade hulgas on emaseid ja isaseid võrdselt, siis tütred ikkagi kaovad kuskile ära. Kas neid saab erinevatel põhjustel võrreldes isastega rohkem hukka, ei tea.

Kord arutasime Läti kolleegiga, et mis vahe on meie regiooni ja Lääne-Euroopa kurgedel. Meie lindudel peab ju mingi probleem olema, et nende arvukus ei kasva nagu Lääne-Euroopas, kus pesad on hõivatud ja sigimine edukas. Meil oli varem võrreldes Lääne-Euroopaga olukord parem, aga on muutunud kehvaks. Jõudsime hüpoteesini, et äkki on siin seos Tšornobõli katastroofiga, arvestades, et liigi arvukus hakkas langema 1990. aastatel. Sügisrändel teevad nad esimese peatuse Eestist 1500–2000 kilomeetri kaugusel, paigas, mis ei jää Prõpjati linnast sugugi kaugele. Samas jääb Tšornobõli radioaktiivselt saastatud piirkond kurgede peatumiskohast 500–600 kilomeetrit ida poole, kuhu linnud reeglina ei lähe, ning saaste ei tohiks linde mõjutada.

 

 

Aga on ka võimalik, et emaslindude kadumises mängib rolli hoopis kurikuulus putukamürk DDT, mida Aafrikas endiselt kasutatakse. Selle mõju avaldub tugevamalt just emaslindudel.

Kui veel laiemalt vaadata, siis on ju teada, et Sahara kõrb laienes viimasel sajandil 10%, mis tähendab, et selle rändel ületamine muutub must-toonekurgedele üha raskemaks. Emaslinnud on üldiselt väiksemad ega pruugi enam vahepealse toiduta Sahara ületamist vastu pidada. Lääne-Euroopa must-toonekured suunduvad Aafrikasse üle Gibraltari väina ja Maroko kaudu. Sel teekonnal pole Sahara niivõrd lai kui meie must-toonekurgede rännuteel. Pealegi jääb suur osa Lääne-Euroopa must-toonekurgedest talvitama Hispaania suurde riisikasvatuspiirkonda, kus on võõrliigina vohama hakanud üks kurgedele meelepäraseks toiduks olev krabiliik.

Samas olid must-toonekured umbes sada aastat tagasi Lääne-Euroopast kadunud. 1976. aastal tekkis esimene kurepaar Prantsusmaale. Kust nad sinna tulid, ei tea keegi. Viimase kahekümne aastaga on neid seal juba nii palju saanud, et kaitse on muutunud leebemaks. Liik pidi kuidagi uute tingimustega kohanema. Tõsi, kohas, kus must-toonekured elavad, asustatakse mägiojadesse pidevalt forelli, mida neil on hea süüa.

See näide kinnitab, et liikidel on potentsiaali, kui nad satuvad õigel ajal õigesse kohta, ning võivad täiesti nullist uut populatsiooni alustada.

 

Kui tavaline see teistes riikides on, et kotkakaitsjad on oma tegevusega koondunud Kotkaklubi-taolisse organisatsiooni?

Võib öelda, et Kotkaklubi on erandlik nähtus. Meid teatakse laiemalt ja sellist klubi on proovitud ka mujal teha, aga see pole õnnestunud. Selleks, et inimesed saaksid ühte asja ajada, peavad nad tihti oma ego taltsutama. Lõunapoolsetes maades on see paraku praktiliselt võimatu. Hea, kui ühele liigile keskendunud inimesed suudavad koos töötada. Erinevate liikide uurijate koostööst (nagu meil) pole aga midagi head välja tulnud.

 

Aastaid tagasi unistasid sellest, et mõni kotkas tuleks sinu metsa pesitsema. On see täitunud või ikka veel ootad?

See unistus on täitunud. Kolm aastat tagasi tuligi üks väike-konnakotkaste paar pesitsema ja see on ka ametlikult registreeritud. Kahtlemata oli see mu hinges suur sündmus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht