Krüptodetektiiv tegeleb keraamikaga – Bernard Palissy kivistunud elu

Palissy filosoofide kivi oligi inimese, olenditest kõrgeima, maise arengu lõppvaatus – fossiliseerunud pealuu.

KURMO KONSA

Krüptodetektiivi kolikastist leidsin savist loomade, taimede ja putukate kujusid ning vorme nende valmistamiseks. Vaevalt et ta vabal ajal keraamikaga tegeles, selle taga peitub kindlasti järjekordne juurdlus. Kas kunst suudab jäljendada elu? Või hoopiski surma? Nendele küsimustele vastuse leidmiseks pöördus krüptodetektiiv XVI sajandi prantsuse keraamiku ja natuurfilosoofi Bernard Palissy poole.

Hugenotist keraamik

Bernard Palissy elu esimesest kolmekümnest eluaastast on vähe teada.1 Ta sündis arvatavasti 1510. aastal Prantsusmaa edelaosas Ageni piiskopkonnas Ageni linnas. Palissy enda kirja pandule tuginedes võib väita, et tema nooruspõlv oli kirev. Ta tegeles klaasi valmistamise ja klaasimaalingutega, aga samuti ka kartograafia ja maamõõdistamisega. Ilmsesti liikus ta mööda Prantsusmaad ringi, elades rändurielu ning tutvudes mitmesuguste tegevusalade ja õpetustega. Vägagi tõenäoliselt puutus ta rohkem või vähem kokku ka alkeemia ja alkeemikutega.

Aastatel 1533–1569 elas ta Saintes’i linnas Biskaia lahe ääres, kus tegutses keraamikuna ja protestantliku agitaatorina. Palissy pöördus protestantismi, mida siis kutsuti „uueks usuks“, millalgi 1546. aasta paiku. Ta oli Saintes’is üks esimesi hugenotte, kes hakkas enda ümber koondama mõttekaaslaste ringi. Hugenottideks kutsutakse Prantsuse evangeelseid kristlasi, peamiselt kalviniste. Saintes oli tuntud keraamikakeskus ja seega oli loogiline, et Palissy sinna elama asus.

Legendi kohaselt olevat Palissy näinud imeilusat keraamilist nõu, mille kohta ta on kirjutanud, et see oli: „Nii kaunilt vormitud ja emailitud, et sellest hetkest peale olin isegi mina jahmunud.“2 Mis tüüpi esemega oli tegemist, pole jällegi selge ja Palissy seda ka ei täpsusta. Küll on selleks peetud portselani, mida sellel ajal valmistati vaid Hiinas, Itaalia majoolikat, Saksa tinaglasuuriga keraamikat (nn Hafnerkeramik). Jällegi kõige tõenäolisemalt oli tegu Prantsusmaal St. Porchaire’is valmistatud kreemikat värvi glasuuriga kaetud esemega. Pärast aastaid kestnud otsinguid ja meeleheitlikku katsetamist õnnestus tal lõpuks valmistada heledat kaalult kerget keraamikat, mille kattis eri värvi pliiglasuuriga. Täpset valmistusviisi hoidis ta loomulikult saladuses. 1550. aastate keskpaigast alates hakkas ta aga kuulsust koguma hoopiski oma rustikaalses stiilis keraamikaga (rustiques figulines), mida kaunistasid taimede ja loomade valatised.

Bernard Palissy rustikaalses stiilis keraamikat (rustiques figulines) kaunistasid elutruult vormitud taimede ja loomade valatised.

Wikimedia Commons

Palissy keraamika saavutas sellise tuntuse, et tema patrooniks hakkas Prantsuse konnetaabel Anne de Montmorency (1493–1567). Patrooni tellimust täites hakkas Palissy 1554. aastal kavandama ja ehitama kunstlikku grotti Château d’Ècoueni. Kunstlikud grotid olid tollasel maneristlikul perioodil levinud aiakaunistus. Plaanidele tõmbasid kriipsu peale 1562. aastal Saintes’is toimunud usurahutused, mille käigus peeti kinni ka Palissy, keda süüdistati ikonoklasmis. Vanglas kirjutas Palissy Anne de Montmorencyle pühendatud teose „Monsenjöör krahv Anne de Montmorency, Prantsuse peeri ja konnetaabli groti arhitektuur ja korraldus“,3 milles kirjeldas kavandatavat grotti. Raamat avaldati 1563. aastal ning Palissy lootis ilmselt selle kaasabil saavutada oma vabastamist. Sama aasta kevadel sõlmiti Amboise’is rahu, mis lõpetas Prantsuse esimese ususõja. Vastavalt rahulepingule vabastati vangid ja nii vabanes ka Palissy. Samal aastal avaldas Palissy veel teisegi raamatu „Tõeline retsept, mille abil kõik Prantsusmaa inimesed õpivad rohkendama ja suurendama oma varandusi“.4 Tegemist on teosega, mis käsitleb teemasid alates põllumajandusest ja lõpetades hugenottide tagakiusamisega.

Anne de Montmorency tutvustas Palissyd Katariina di Medicile, kes valitses oma alaealise poja Charles IX regendina. Palissyle omistati tiitel kuninglik rustikaalsete kujukeste leiutaja (inventeur des rustiques figulines du Roi) ning 1567. aastal hakkas ta tegelema groti ja purskkaevude ehitamisega Tuileries’ palee aeda, kuhu ta rajas ka keraamikatöökoja. Pole täpselt teada, kas grott õnnestus ka täielikult valmis ehitada. Palissyd aitasid assistentidena tema kaks poega, Nicholas ja Maturin. Kuigi tundub, et Palissy oli edukas ja valmistas tõenäoliselt hulgaliselt keraamikat, on kindlalt temale omistatavaid objekte napilt. Peamiselt on tegemist Tuileries’ töökojast välja kaevatud loomade ja taimedega kaunistatud plaatide fragmentidega. Lisaks ka mõned keraamilised nõud, mis on samuti kaunistatud elutruult vormitud loomade ja taimedega. Küll on teada hulgaliselt tema stiili jäljendavaid hilisemaid töid, aga samuti samas stiilis Hiina keraamikat, mida eksikombel on omistatud Palissyle või siis tema töökojale.5

Pärast pärtlipäeva veresauna 24. augustil 1572 lahkus Palissy Pariisist ja oli varjul Sedani linnas kuni 1574. aastani, seejärel pöördus tagasi Pariisi ja jätkas eduka keraamikuna. Pariisi aastatel pidas Palissy ka loodusfilosoofilisi loenguid, millest osa ilmus 1580. aastal pealkirja all „Imetlusväärsed kõned nii looduslikest kui ka tehislikest vetest ja purskkaevudest, metallidest, soolast ja kividest, muldadest, maadest, tulest ja kurjusest“.6

1587. aastal pärast Nemoursi lepingut, millega Prantsusmaal tühistati protestantide õigused ja mille järel puhkes kaheksas ususõda, püüdis Palissy edutult peitu minna, kuid langes Katoliikliku Liiga kätte vangi. Kuna ta keeldus usku vahetamast, mõisteti ta surma, kuid surmanuhtlus asendati siiski vangistusega Bastille’s. Ta suri seal 1590. aastal ning tema surnukeha visati koertele toiduks.

Loodusvaatlejast alkeemik

Palissy on väitnud, et ta ei ole õpetatud mees ja tugineb vaid loodusvaatlustele ja oma mõistusele: „Mul pole olnud teist raamatut peale taeva ja maa.“7 Ometi on ta väga hästi kursis alkeemia ümber käivate teaduslike väitluste ning Geberi, Jean de Meuni, Gerolamo Cardano, Avicenna jt töödega. Peale alkeemia tegeles ta veel väga paljude muude teemadega, nagu geoloogia, veeringe, agrokeemia, geograafia, metsandus, linnaplaneerimine ja religioon. Selgitades oma huviringi laiust kirjutas Palissy: „… kõik asjad on omavahel lahutamatult seotud, nii et üks paneb mõistma teist.“8 Tegemist on jällegi oma olemuselt alkeemilise ja kindla tõdemusega, mille kohaselt maailmas on kõik kõigega seotud.9

Palissy oli veendunud, et kõikides looduslikes kehades, nagu kaljudes, pinnases, metallides, taimedes ja loomades, leidub soola. Sool annab maitse, säilitab, valgendab, teeb läbipaistvaks, värvib, seob ja muudab kõvaks. Sool esineb mitmel kujul, Palissy toob soolade näidetena hariliku keedusoola, maarja, salpeetri, lubja, vitrioli, kaaliumvesiniktartraadi, ammoniaagi ja vaskvitrioli. Nagu näha, käsitleb Palissy soola erinevalt tänapäeva keemiast. Ta lähtub selgelt iatrokeemik Paracelsuse (1493–1541) õpetusest, millele vastavalt koosnevad kõik materiaalsed kehad neljast aristotellikust elemendist (maa, vesi, tuli ja õhk), kuid vahetult kolmest algkehast: „Kõik seitse metalli, ehkki need on erineva värviga, pärinevad kolmest materjalist – elavhõbedast, väävlist ja soolast.“ Sool kujutas endast tahkuse printsiipi: „Soolalt saab teemant oma tugeva teks­tuuri, raud tugevuse, tina pehme tekstuuri, alabaster pehmuse ja nii edasi. Kogu kõvastumine või koagulatsioon tuleneb soolast.“10

Palissy rõhutab, et sooladel on imepärane säilitav, kalestav ja tarretav võime. Nii näiteks on tammekoore parkivad omadused seotud just nimelt selles leiduva soolaga, samuti säilitasid vanad egiptlased muumiaid neid soolaga töödeldes. Aga ka näiteks sõnniku väetavad omadused on samuti seotud selles leiduva soolaga, mille vesi peseb välja mullasse. Soolade kalestava ja kalgendava toime näitena toob Palissy taimede kaltsineerimisel (kuumutamisel) ja leostumisel saadava aluselise tuha. Selles tuhas leiduv sool on see, mis seob sulatamisel kokku mäekristalli ja liiva ning aitab moodustada klaasi. Kõige väljapaistvam soolade võime on aga lahusest välja kristalliseeruda. Palissy tegi katseid salpeetriga (kaaliumnitraat), mis lahustub kuumas vees ning jahtudes moodustab teemandikujulisi kristalle. Palissy arendaski välja mineraalide ja metallide kristallilise tekke teooria. Kuna raud, tina ja hõbe esinevad looduslikult ka kristallilisel kujul, siis viis see ta mõttele, et looduses ongi kristalliseerumine mineraalide ja metallide moodustumise põhiprotsess.

Kirjeldades kaaliumsalpeetri kristallisatsiooni, märgib Palissy, et vesi ise ei tardu protsessi käigus, nagu näiteks jää moodustumisel. Sellest teeb ta järelduse, et vesi, mis tardub kivides ja metallides, ei ole tavaline vesi. Ta oletab, et soolaprintsiip, mis põhjustabki mineraalide tardumist, on teatud „kristalliline, generatiivne vesi“. Just see kristalliline vesi on taimeosade kaltsineerimisel (kuumutamisel) järele jääv aluseline tuhk. Maa sisemuses moodustuvad sellest veest kristallilised kaljud. Seda tõestab taimetuha kasutamine klaasi valmistamisel, kuna selles sisalduv kristalliline vesi aitabki klaasi moodustada.

Palissy arvates on seega olemas kahte liiki vett: harilik ehk ekshalatiivne (eralduv) vesi, mille kuumus paneb auruma, ja „olemuslik, tarduv, generatiivne vesi“, mis moodustab mineraalide materiaalse substraadi. Tegemist on tema arvates viienda elemendiga, mis on teistest elementidest, milleks olid tuli, harilik vesi, maa ja õhk, igati üle. See „esmane olemus“ on vedel, enne kui mineraalid sellest välja tarduvad.

Kuidas on aga võimalik, et tarduv vesi tekitab nii erinevaid kristalseid aineid nagu salpeeter, sool, raud jne. Palissy seletab seda sellega, et viies element ühineb maapõues maa osakestega ja seob need osakesed omavahel, nii et moodustuvad mineraalid. Kuna maa osakesed on erinevad, siis tekivad neist ka erinevad mineraalid ja metallid.

Keraamiline elu ja surm

Palissy arvates tegelesid alkeemikud täiesti valede probleemidega. Ta ründas alkeemiat, kuna see püüdvat usurpeerida Jumala kohta. Jumal pole andnud inimestele metallide transmuteerimise oskust ja inimene ei tohi selle poole püüelda. Toetudes Avicenna argumendile väidab ta, et alkeemikud ei tunne looduslike metallide ehitust ega jõude, mis aitavad metalle täiuslikkusele, samuti puudub neil igasugune arusaam täiustumise mehhanismist ja selleks kuluvast ajast. Kõige selle tõttu ei ole inimesel võimalik metalle täiuslikumaks muuta ning tegemist on Palissy sõnutsi: „tormaka ettevõtmisega Jumala au ja hiilguse vastu, sooviga haarata endale seda, mis kuulub Tema valdusesse“.11 Palissy toetub oma kriitikas ka püha Augustinusele (354–430), kes väitis, et mineraalid ja kivid loodi Jumala poolt kõik ühe päevaga ja nad ei saa olla ebatäiuslikud.

Palissy nägi selget seost maapõues toimuvate looduslike protsesside ja omaenda keraamikutöö vahel. Mõlemad toimuvad samase protsessi alusel. Keraamikas kasutatav savi koosneb kahest vedelikust, „üks on auruv ja juhuslik, teine kinnistatud ja radikaalne: niiske ja juhuslik kaldub auruma ja kui ta on aurunud, transmuteerub radikaalne maa kiviks“.12 Terminoloogia on natuke teine, aga on arusaadav, et auruv ja juhuslik niiskus on tavaline vesi ja radikaalne niiskus on tarduv vesi. Keraamika kuumutamisel ahjus aurub tavaline vesi ning järele jääv tarduv vesi seob omavahel kokku liiva ja saviosakesed, muutes pehme ja vormitava savi kivisarnaseks kõvaks materjaliks. Kui me ülal vaatlesime tarduva vee ehk viienda elemendi kalgendumisprotsesse maapõues, siis nüüd on selge, et keraamika valmistamisel toimub ahjus eespool käsitletutest teistsugune protsess.

Vormide kasutamine keraamiliste objektide valmistamisel, milles Palissy oli eriliselt osav, omab tema arvates samuti selget paralleeli looduses toimuvaga: „Nii nagu igasugused metallid ja muud sulavad materjalid võtavad tühikute ja vormide kuju, kuhu nad asetatakse või vormitakse, isegi maasse vormitud, võtab selle koha kuju kuhu ta on vormitud või valatud, nii ka kõikide kaljude materjalid võtavad selle koha kuju, kuhu materjal on tardunud.“13

Palissy kogus sobivad loomad ja taimed oma koduümbruse tiikidest ja mudalompidest, kus toimus ühteaegu nii elu teke kui ka lagunemine ja kivistumine. Tema eesmärk oligi saavutada elusolendite kunstlik kivistumine neid keraamikaks muutes. Kinnipüütud loomad asetas Palissy korraks uriini või äädikaga täidetud potti. Siis kattis ta surevad olendid rasvaga ning pressis ettevaatlikult kipsi või savisse. Juhul kui kasutati kipsi, valmistati sellest hiljem ikkagi tugevam ja vastupidavam savivorm. Seejärel surutakse vormi savi ning vormist eemaldatud kuju kaetakse glasuuriga ning põletatakse keraamikaahjus.14 Valmis nõud kujutavad endast väikseid tiikide mudeleid, kus toimuvad kõik eluetapid: mädanemine, elu teke, tardumine ja lõpuks kivistumine. Palissy, nagu ka teised alkeemikud, käsitles kõike kulgevana lõpliku täiustumise, kõikide asjade ühtsuse ja täiuslikkuse poole. Elu täiuslikuks lõpuks olid kaunid kivistised.

Palissy raamatute väljaandja Pierre de l’Estoile (1548–1611), kirjeldades Palissy surma, mainib filosoofide kivi, aga seda hoopiski hämmastavas kontekstis: „Surres jättis see hea mees mulle kivi, mida ta kutsus oma filosoofiliseks kiviks ja väitis olevat pealuu, mille aja kulg on muutnud kiviks, koos teisega, mis aitas tal töid läbi viia; need on kaks kivi, mida ma armastan ja hoian hoolikalt kui mälestust sellest heast vanast mehest, keda armastasin ja kelle eest püüdsin hoolitseda mitte küll sel määral, nagu soovisin, vaid nii, kuidas sain, on mu kabinetis.“15 Palissy filosoofide kivi oligi inimese, olenditest kõige kõrgema, maise arengu lõppvaatus – fossiliseerunud pealuu.

1 Palissy eluloo esitamisel toetun peamiselt järgmisel raamatule: Leonard M. Amico, Bernard Palissy: in search of earthly paradise. Paris, New York: Flammarion 1996, lk 13–45. Palissy varsemad biograafiad on tugevasti romantiseeritud ja sisaldavad palju ebatäpsusi. Vt nt: Henry Morley, Palissy the potter: The life of Bernard Palissy. Boston: Ticknor, Reed and Fields 1853.

2 Bernard Palissy, Oeuvres complètes de Bernard Palissy. Paris: J. J. Dubochet 1844, lk 311.

3 Bernard Palissy, Architecture, et ordonannce de la grotte de Monseigneur le duc le Montmorency, Pair et consestable de France. À La Rochelle: De l’imprimerie de Barthélemy Berton 1563. http://architectura.cesr.univ-tours.fr/Traite/Textes/Palissy1563.pdf

4 Bernard Palissy, Recepte véritable par laquelle tous les hommes de la France pourront apprendre a multiplier et augmenter leurs thresors. À La Rochelle: De l’imprimerie de Barthélemy Berton 1563; https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/btv1b86246524/f1.image

5 Palissy keraamika atribueerimise kohta vt: Leonard N. Amico, A la recherche du Paradis terrestre, Bernard Palissy et ses continuateurs. Paris: Flammarion 1996.; Jean-Claude Plaziat, Bernard Palissy (1510–1590) and the French geologists: a critical reappraisal concerning the founding naturalist and his rustic ceramics. – Bull. Soc. géol. France, 182, 3, 2011, lk 255–267.

6 Bernard Palissy, Discours admirables de la nature des eaux et fontaines, tant naturelles qu’artificielles, des metaux, des sels et salines, des pierres, des terres, du feu et des maux. Paris: Martin le jeune 1580. https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/bpt6k1050822.image

7 Bernard Palissy, Oeuvres complètes de Bernard Palissy. Paris: J.J. Dubochet 1844, lk XXI. https://archive.org/details/uvrescompltesd00pali/page/n29

8 Bernard Palissy, The admirable discourses of Bernard Palissy. Urbana: University of Illinois Press 1957, lk 135.

9 Palissy seostest alkeemiaga on põhjaliku ülevaate andnud tuntud alkeemia uurija William Newman järgmises raamatus: William R. Newman, Promethean ambitions. Chicago and London: The University of Chicago Press 2004. lk 145–163.

10 Paracelsus. Asjade loomusest (De natura rerum). Tsiteeritud: Paracelsus, Essential readings. Wellingborough: Crucible 1990, lk 176.

11 Bernard Palissy, Oeuvres complètes de Bernard Palissy. Paris: J. J. Dubochet 1844, lk 192. https://archive.org/details/uvrescompltesd00pali/page/192

12 Bernard Palissy, Oeuvres complètes de Bernard Palissy. Paris: J. J. Dubochet 1844, lk 303. https://archive.org/details/uvrescompltesd00pali/page/302

13 Bernard Palissy, Oeuvres complètes de Bernard Palissy. Paris: J. J. Dubochet 1844, lk 358. https://archive.org/details/uvrescompltesd00pali/page/358

14 Hänna Rose Shell, Ceramic nature. – Materials and expertise in early modern Europe. Chicago and London: The University of Chicago Press 2010, lk 50 –70.

15 Tsiteeritud: William R. Newman, Promethean Ambitions: Alchemy and the Quest to Perfect Nature. Chicago: University of Chicago Press 2004, lk 160.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht