Demokraatia kui alternatiivmõtlemise suplus peavoolus

Oleme silmitsi globaalprobleemiga, mille sisuks on teaduse pakutava olemuslik muutumine. Määramatuse kasv ja normaalteaduse asendumine normaalsusjärgse teadusega on pisiasjad.

TARMO SOOMERE

Peavoolu panetunud, pahtunud, kivinenud ja iganenud struktuuride palgal oleva inimesena (ja seetõttu ilmselt kallutatud subjektina) aiman siiski, kuidas peavooluvärk toimib. Kõik, keda sinna liigitatakse, kirjutavad kõhklematult ja kahe käega alla printsiipidele nagu austus kõige elava vastu, ühiskondlike protsesside läbipaistvus, konstruktiivne koostöö või holistiline lähenemine. Siis aga annavad neile Murphy seaduse variatsiooni ehk Hertzi retoorika­seaduse (iga arutlus, mis on viidud küllalt kaugele, suubub semantikasse) untsu keeranuna hoopis teise tähenduse. Nii näiteks tähendab meie suures naaberriigis „valimine“, et valitsejad valivad, kui kaua või mis ametis nad on. Või siis rahvaste enesemääramise õigus, mis kindlasti kehtib, aga ainult suurriikide jaoks (Mälksoo, 2015, 2016).¹

Seda tüüpi käsitlusviisiga kasutatakse räigelt ära kogukonna haavatavust, saamatust ja ükskõiksust. Hea kolleeg Nicaragua teaduste akadeemiast Jorge Huete tuletas meelde, et ei heaoluühiskond ega veel vähem demokraatia ja inimõiguste respekteerimine ole iseenesestmõistetavad (Sarapuu, 2018).² „Tehtagu!“ on põhimõtteliselt vale suhtumine. Tegude taga on konkreetsed inimesed koos nime, näo ja isikukoodiga. Selle adumine võib veidi aega võtta. Nii meenutas Lily Tomlin: „Ma olin alati imestanud, et miks keegi ometi midagi ette ei võta. Siis ma mõistsin, et mina olen see keegi.“ Euroopa väärtusruum on konkreetsem, Henrik Ibseni sõnadega: „Kogukond on nagu laev, kus igaüks peaks olema valmis tüüri haarama.“

Stanisław Lem arvas enam-vähem samal ajal, mil Rooma klubi murdis end ühiskondlikku teadvusse, et „maailma on vaja muuta, muidu hakkab ta kontrollimatult muutma meid endid“. Tuleviku nimel tegutsemise üks alternatiiv, mis kergesti kipub me teadvusse immitsema, on aga arusaam „minust ei sõltu midagi“. Praegu on see viigileheks näiteks arvamusele, et Eesti oma väiksuses võib rahumeeli olla suur kasvuhoonegaaside tootja (Karnau, 2018).³ See arvamus tähendab aga, et Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnale järele, sest kilpkonn liigub alati natuke eest ära. Lõpmata väikeste suuruste kokkuarvamise tehnoloogia selle paradoksi lahendamiseks loodi mitusada aastat tagasi Newtoni ja Leibnizi aegadel. Seda hüütakse mitte integratsiooniks (mida me ei oska), vaid integreerimiseks (ja seda ei ole kuigi keeruline ära õppida). Võimalik, et me lihtsalt ei õpeta lastele piisavalt matemaatikat. Kui mitte emapiimaga, siis vähemalt koolis võiks saada selgeks: igaühe panus loeb ja on kokku arvutatav.

Alternatiivmõtlemine või -toimimine saab esineda vaid peavoolu kõrval. Sest muidu oleks see ju ise peavool ja alternatiiviks saaks mingi kolmas arusaam. Vanasti olid selles ringmängus muutused aeglased. Ralph Waldo Emersoni hinnangul „ühe ajastu religioon on järgmise ajastu kultuurilugu“. Nüüd käib kõik kiiremini. Kui peaksin tegema prognoosi jõujoonte muutumisest rohkem kui 20 aasta peale, siis lähtuksin Mark Twaini klassikalisest arvamusest „ühe sajandi äärmuslane on teise sajandi konservatiiv“.

Infokanalid, infotöötlejad, infofiltrid ja infopakkujad kasvavad praegu põhimõttel, et võitja võtab kõik. Need on koondunud väga suurteks sarnaselt sellega, et arvutimaailmas on üks ja ainus Microsoft, kellele pakub natuke konkurentsi Apple. Nii nagu üksikut magnetpoolust pole olemas, peab alternatiivmõtlemine end seetõttu teise kohta peitma. Kõige parem peidukoht on see, kust keegi ei taipa otsida ehk otse keset peavoolu mõne keerise varjus. Sest peavool pakub esimest korda maailma ajaloos universaalseid, ka alternatiivse (ehk igaühe) informatsiooni vahetamise ja edastamise võimalusi. Oleme astunud tulevikku – saame suhelda üleilmselt, nii ruumiüleselt kui ka ajaüleselt.

Samal ajal muutub täielikult peavoolu ja alternatiivhoiakute suhe. Maailma ei saa varsti enam ette kujutada Gaussi ehk normaaljaotuse sarnaselt, kus arvamuste spektri keskel troonib „tavaliste inimeste“ seisukohtade kübar (nagu väikese printsi kinnine boamadu) ja kusagil kaugel on arvamuste ääremaa. Google’i tajupiiri taga paikneva klassika sirvimine teeb kiiresti selgeks, et arusaamiste spekter pole läinud kuigivõrd laiemaks. Pigem on selle vundament ehk keskklass kokku kuivamas. Tekkinud on uued jõujooned, uued tipud ja nende otsas häälekad arvamusliidrid. Kui ühest juurest sirgub kaks punga, siis ei tule karjatada, et maailm on muutunud bipolaarseks. See on mitte häire, vaid vältimatu aste teel mitmepooluselise maailma poole.

Mitmepooluselisusel on suured šansid muuta ühiskonna mõtlemismalli. Kipume ju halvustama keskpärasust. See viis end valimistel müüa pole originaalne. Juba Balzac kirjutas, et „keskpärasus võitleb kohutavalt ja lakkamatult nendega, kes on temast üle“. Mitmepooluselist maailma ei kanna aga keskpärasus. Sellises maailmas pole lihtsalt võimalik keskpärasust määratleda. Pole enam seda inimhulka, kes üldlevinud arvamust jagaks ja keda saaksime sildistada keskpärasuse kandjaks.

Oscar Wilde nägi kaugele ette, kui kirjutas: „Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamuse arvamusega mittenõustumine.“ Kui suund mitme poolusega maailma poole jätkub, siis varsti pole enam keskpõrandat, kus kokku saada. Eri arvamuste pooldajate vahel laieneb kuristik, mitte kaine mõistuse pelgupaik. Teisisõnu, terve mõistus ei esinda enam arvamuste ühisosa. Ega sellest maailm kokku kuku. Bertrand Russell lohutab, et „inimesed suudavad kokku leppida ainult selles, millest nad ei ole huvitatud“.

Selles kontekstis on holistilise maailmakäsituse edenemine küsitav. Nimelt killuneb ühiskond uskumatult kiiresti. Ligikaudu 100–150 aastat tagasi osales üks keskmine USA valge mees umbes seitsmes kogukonnas. Olgu see suguvõsa, jahiseltskond, kogudus, joomasõbrad, Ku Klux Klan, spordiselts või mis iganes. Nüüd on see arv selgelt väiksem kui kaks. Sidusus inimeste vahel on vähenenud kordades. Kui arvamuste ühisosa kujuneb vaid teoreetiliseks sotsiaalseks konstruktsiooniks, peame enese ümber positsioneerima ja mõtlema ka sellele, kuidas teistega suhtleme.

Lihtsaim asendustegevus on süüdlaste otsimine. Ajatud (et mitte öelda ajaülesed) kandidaadid on majandusteadus ja ajakirjandus. Oscar Wilde arvas juba rohkem kui sajandi eest: „Kaasaegse ajakirjanduse kohta võib üsna palju head öelda. See annab meile edasi harimatute arvamuse ja hoiab meid kursis ühiskonna rumalustega.“ Ka teadusel tervikuna on oma sahmakas saada. Osalt tuli see kätte puidurafineerimistehase saagaga. Vahetulemust iseloomustas kogenud poliitik Mart Meri ühismeedias kui tõenäoliselt kõigi aegade jõulisimat umbusaldust eesti teaduse vastu ja ilmestas teadlane (ja võib-olla tulevane poliitik) Mart Kangur argumentidega, miks ei saa(gi) teadust usaldada (Kangur, 2018).⁴

Võib mõelda, et oleme silmitsi globaalprobleemiga, mille sisuks on teaduse pakutava olemuslik muutumine. Määramatuse suurenemine ja normaalteaduse asendumine normaalsusjärgse teadusega on pisiasjad. Palju rohkem on muutunud lootused ja ootused teadusele. Isegi kui kunagi unistati, et teadus pakub lõplikku tõde, siis sellest ei ole juba mõnda aega enam keegi julgenud juttu teha. Tänapäeva teadus ei paku ka enam tõde. Ta pakub parimal juhul hästi organiseeritud informatsiooni.

Probleemi ees on seega nii teadlased kui ka need, kes teaduse sõnumit kasutama peaksid. Õudselt hea oleks vehkida tõega nagu kärbsepiitsaga ja väga raske on tunnistada, et lõplikku tõde polegi olemas. Enamgi veel, on asju, mida me ei saagi teada. Isegi selle pisiasja käsitlemisega, kuidas vesi liigub, põrkame ühe fundamentaalse teoreemi vastu. Oma arust teame kindlalt, et vesi voolab jões allamäge. Aga ränkraske on ette kujutada, et (Navier’-Stokesi) võrranditel, mis vee liikumist kirjeldavad, on ühene lahend ainult teatava lühikese ajavahemiku jooksul. Mis edasi juhtub, meie põhimõtteliselt ei tea. Vesi sellest ei hooli ja läheb sinna, kuhu tema tahab ega küsi isegi piiri ületamiseks meilt luba.

Mitme poolusega maailma tekkimine muudab ka mineviku, oleviku ja tuleviku tasakaalu. „Kogemustega on kahjuks asjad nii, et neid saab ainult minevikust,“ teadis Lennart Meri. Ka tuleviku alged on praegu ühiskonnas kindlasti juba olemas. Me ainult ei tea, millised need on. Me ei saa ka teada, milline tulevik täpselt on, kuigi loome tulevikku oma igapäevaste tegemistega. Nii võivad olla otsused à la kuulata tarku inimesi, mitte kas võtta tõsiselt seda, mida räägitakse või mitte, või kas Rooma klubi 50+ aasta vanused mõtted on ikka veel relevantsed, just sellised, mis kujundavad meie tulevikku.

Kui mitme poolusega maailm polnud veel nähtaval, tähendas alternatiivhoiak paiknemist väärtushinnangute spektri äärealal, maksimumist eemal. Eesti on selles mõttes alternatiivriik, „kulukas kodaniku rahataskule, aga kallis kodaniku südamele“, nagu märkis Lennart Meri. Toomas Hendrik Ilvese meelest „on täitsa ime, et Eesti üldse olemas on“. Mikk Mikiver adus ka, et „riik on Eestis inimlikult väike“. Võib-olla just selle tõttu, et meie riiki ei tohiks olemaski olla, on alternatiivhoiakute esindajatel meie ümbruses ebatavaliselt palju kandepinda.

Peavoolust erinev mõtteviis võib olla kaalukeeleks suurtes asjades, alates Rail Balticust ja tselluloositehasest ning lõpetades kanafarmiga. Seda enam on tarvis hoida end vähemalt maailma riikide peavoolus sabas või kiiluvees. Teisiti on raske ette kujutada, et meie lastelastelastele sobiks saja aasta pärast siinkandis toimuv. Napoleon ilmselt teadis, mida ta räägib, kui ütles: „Rahvas, kes ei soovi oma sõjaväge toita, on varsti sunnitud võõrast toitma.“ Riik ei saa kunagi meeldida kõigile ega olla perfektne. Eriti praegu, mil väga paljud tahaksid (ja õigusega) riigi toimimist kohendada, tasub meenutada üht demokraatia vaieldamatut eelist, mille sõnastas kuulsa Peteri printsiibi formuleerija Laurence J. Peter: „Demokraatia on režiim, kus võib rääkida kõike, mida mõtled, isegi siis, kui sa midagi ei mõtle.“

Akadeemik Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli akadeemia loengusarjas „Elu pärast Google’it“ peetud Saale Kareda loengule „Inimest ja loodust väärtustav ühiskond“ (16. XI 2018; saade Vikerraadio Raadio JAIK eetris 10. XI 2018).

1 Lauri Mälksoo, Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. Originaal: Lauri Mälksoo, Russian Approaches to International Law. Oxford: Oxford University Press, 2015.

2 Bretty Sarapuu, Nicaragua teadlane: populism võib hävitada aastakümnetepikkuse töö. –Postimees 5. XI 2018.

3 Andrus Karnau, Põxitit ei ole ega tule. – Postimees 2. XI 2018.

4 Mihkel Kangur, Miks ei saa usaldada uuringuid. – Postimees 9. XI 2018.