Katse liigitada sädelemist

Tarmo Soomere

Teadlasi on igasuguseid. Mõnesid saab iseloomustada kui suuri teadlasi, kuid kindlat piiri pole. Eri allikad pakuvad kaaluläveks vahemikku sajast saja kümne kiloni, tavaliselt netokaalus. Nõnda määratletud suurte teadlaste seas eristub visuaalsel vaatlemisel väljapaistvate teadlaste alamrühm. Millised sinna kuuluvad, saab selgeks siis, kui paljude kahtlusaluste täispikkuses profiili külje pealt vaadata. Ka siin on vaatlustulemustes paras ports subjektiivsust, aga enamasti annab püksirihmast ülalpool paikneva kehaosa kuju piisavalt informatsiooni.

Neist üsna sõltumatult esineb sageli hiilgavaid teadlasi. Alamklasse on siin mitu, alatest otsaesisest veidi kõrgemal paiknevast juuksevabast laigukesest, kust sisemine valgustatus hiilata saaks, kuni igas suunas peaaegu sajaprotsendiliselt peegeldavate-hiilgavate isenditeni. Vene kolleegid lisavad sinna juurde veel võimaluse olla „сложивщийся” – see on staatus, kuhu me kõik kord kindlasti jõuame, käed risti rinnal, aga kuhu kellelgi meist pole soovi kiirustada.

Sellest klassikalisest klassifikatsioonist oli pikka aega puudu kategooria, kuhu alla sobiks mahutada meie hea kolleeg, akadeemik Jüri Engelbrecht, kelle puhul pass kindlasti kümnendi või kahe võrra valetab, sest ta ei saa ju ometi 75aastaseks saada. No püüdke teda ette kujutada klassikalise väljapaistva teadlasena, kes liigub kui heinakuhi ega mahu õieti kõnepultigi ära. Selle võimaluse on ta nooruses kõva spordipoisina ja seniajani märksa parema füüsilise vormiga kui paljud poole nooremad kolleegid juba eos välistanud. Saaksite aru, mida ma mõtlen, kui püüaksite temaga sammu pidada, kui ta oma iga-aastase Torino külastuse raames Superga mäe otsa jalutades kõrval sõitvat trammi järjekindlalt ja sihikindlalt ingoreerib.

Neist kahest omadusest, sihi- ja järjekindlusest, ei ole tal kunagi puudu tulnud, pigem on ta suutnud nendega nakatada enam-vähem kõiki, kes tema lähikonnas on teadustööl, teaduse esindamisel või administreerimisel kaasa teinud. Selles mõttes on tegemist vaieldamatult klassikalise tänapäeva teadlasega.

Kes juhtumisi ei mäleta (Sirp 5. IV 2013), siis teadlane olemise paradigma on viimase mõnesaja aasta jooksul radikaalselt muutunud. Kui jätame kõrvale Platoni akadeemia (selle toimimiskulud on mitteabikõlbulikud juba ristsubsideerimise tõttu, kuigi see ilmselt polnud ainus põhjus, miks klassikaline kreeka kultuur ei kujunenud jätkusuutlikuks Kreekas endas), siis oli teadus veel paarsada aastat tagasi ennekõike rikaste inimeste ajaviide, et mitte öelda hobi. Elustiiliks kujunes teadusetegemine alles sadakond aastat tagasi, kui ühiskond leidis, et nende isendite ülalpidamine pole mitte kulu, vaid investeering.

Paradigma muutus järjekordselt alles mõnekümne aasta eest, mil „teadlane” kujunes diagnoosiks. No kuidas teisiti saab siis kategoriseerida neid, kes ilma mingi välise sunduseta peavad kinni Kanti laadis puhta mõistuse ideedest, nagu kolleeg Jüri Engelbrecht seda ülima jäärapäisusega (mis on meelekindluse hellitusnimi) on nii kaua teinud, kui kolleegid teda mäletavad. Kas ei tule tema esinemistest ja kirjutistest tuttav ette sageli korduv juhtmotiiv, et teadlased lähevad meelega kaugemale mis tahes kogemusest, et aga maailma ja selle seadusi paremini mõista. Vahest ainsa ühiskonnas enam-vähem aktsepteeritud kontingendina pole nad mitte ainult suutelised kehtestama, vaid ka tegelikult rakendama üldiseid, reguleerivaid, juhtivaid, lihtsustavaid ja liigendavaid põhimõtteid, isegi kuid need põhimõtted ei viita reaalsele ega olemasolevale ja on vahel räiges vastuolus tavamõtlemise või ühiskonnakogemusega. Sellised kategooriad nagu sisemine väärikus või harmoniseeritus (research integrity), aususest rääkimata, mida üks endast lugupidav teadlane automaatselt järgib, on ju lihtsalt teaduse kui turumajanduse ühe haru puhul veidi mugandatud sõnastuses kategooriline imperatiiv (kes ei mäleta: tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mis võiksid olla universaalsed seadused).

Teadlase diagnoosi panemine on vähemalt sama keeruline kui jalgpallis kukkuja eristamine sukeldujast või Nõukogude sõjaväkke kutsutud noormeeste puhul simulantide eristamine tõsiste tervisevigadega inimestest. Üks vahendeid on jälgida, kas diagnoositud tõbi on ka nakkav. Kuni ei ole, püsivad kahtlused. Jüri Engelbrechti puhul kahtlusi pole: on ikka raskelt nakkav seisund küll. Sellest annab tunnistust suur jagu küberneetika instituudi teise korruse teadlastest, kes nii või teisiti tema tõttu teadusesse sattunud või seal kinnistunud, aga ka tema käe all kaitsnud kraadiõppurite nimistu ja tema loengute tudengite arv. Neist nakatunud isenditest on mitmed nakkust päris intensiivselt edasi kandnud, nõnda et kahel korral järjest on probleem kasvanud nakkuskolde mõõtu, teisisõnu, koostöös on saavutatud Eesti teaduse tippkeskuse staatus. Nakkus on olnud nõnda tõsine, et on ulatunud kaugemale Eesti piirest. Diagnoos on saanud kinnituse vähemalt Itaaliast, Soomest, USAst, Lätist, Rootsist, Prantsusmaalt, Poolast ja Bulgaariast. Ka meie riigi austatud presidendid (kaks kolmest) on diagnoosi riiklike aumärkidega kinnitanud.

Nõnda tõsise ja suhteliselt harva esineva diagnoosi puhul on üksikisendite kategoriseerimine mõistetavalt keerukas väljakutse ja nõuab üldjuhul isendi pikaajalist jälgimist. Nagu keerukate ja ühiskonnas vähemalt sõnades aktsepteeritud normist kõrvalekaldumiste puhul ikka, annab olulist informatsiooni tõve edasikandumise mehhanismi analüüs. See on teadlastel väga erinev. Paljude teadlaste puhul annab suhtlemine nendega kaaskodanikele pigem pikaajalise immuniteedi igasuguste teadusega seotud nähtuste suhtes. Sellised teadlased on seega ühiskonnale täiesti ohutud. Mõnede puhul tuvastatakse tõve edasikandumine vaid üksikutel juhtudel. Enamasti on siis sihtrühmaks suhteliselt kaitsetud noored inimesed, kes avali silmi maailma keerukuse üle imestavad ja selles endale sobivat nišši otsivad, või siis mingil otsesel või kaudsel moel tollest muidu väheohtlikust teadlasest sõltuvad. Sellistel juhtudel on teadustõbi pigem asendustegevus ning seda on võrdlemisi kerge ravida.

Mõnede teadlaste puhul levib nakkus aga kiiremini kui piisknakkus Hispaania gripi pandeemias. Nende jälgimine annab tavaliselt ootamatult lihtsa tulemuse: need isendid lihtsalt sädelevad. Mitte kui jaaniuss või virvatuluke, pigem on ühist sellega, kui kelmikas poisiklutt järje- ja sihikindlalt sulle peegliga päikesekiire näkku suunab. Tahaks ju vahest varjus olla ja elu lihtsalt nautida, aga ei saa – sädelus tungib ka läbi suletud silmalaugude. Nõnda on sädelevad teadlased, kelle sekka me koos kolleegidega Jüri Engelbrechti lõpuks üksmeelselt liigitasime, igapäevasesse rutiini vajunud asjapulkade kõige hirmsamate õudusunenägude peategelased. Nad lihtsalt ei lase lollustel meie üle võitu saada – ja just sellisel kantilikul moel, nagu ülalpool kirjeldatud.

Jüri puhul tuleb lisada veel üks kerge viirutus: sädelus püsib justkui Irviku Kiisu naeratus veel pikalt pärast seda, kui ta ise on juba tormanud järgmist kiiret asja ajama.