Nurgatagune seik

Rektori valimine tehnikaülikoolis on ülikoolide endi käivitatud demokraatia erosiooni näidisjuhtum.

KAAREL TARAND

18. mail peaks Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) nõukogu 11 liiget valima ülikoolile järgmise rektori. Eriolukorra tingimustes ei ole see igal muul ajal kindlasti laia avalikku tähelepanu ja meediakajastust pälviv sündmus väljaspool ülikooli võrguilma eriti uudisekünnist ületanud. Paratamatult meenub huvilistele ka see, kuidas viie aasta eest rektori valimine korralikult käest ära läks ja klaarimist jätkus mitmeks kuuks. Kõneldi koguni valimissedelite kohtuekspertiisist, et leida salajasel hääletusel osalenute näpujälgi. Samuti rääkisid arvajad ulatuslikust mainekahjust, mis olevat ülikoolile osaks saanud. Nüüdselt distantsilt vaadates tõsist kahju ei sündinud, pealegi on TTÜ valimisjama matnud rohkem kui ühe skandaalse loo alla, olgu tegu uue kaubamärgi või euroraha kasutamisega. Tahaks väga loota, et valimistel tehtud vigadest on õpitud, laitmatute reeglite tähtsusest aru saadud ning uus rektor sõelutakse välja infomürata. Selles ei saa siiski kindel olla, sest ülikooli edukust kinnitava pealispinna all mulksub sedasama rahulolematust, mis viie aasta eestki.

TTÜ rektoriks kandideerib praegu kolm professorit, seega on võistlusmoment olemas ja avalikkuse huvigi võiks olla tagatud. Kui jätta kõrvale eriolukorra mõju, on TTÜ rektori valimisvõistluses siiski üksjagu veidrat. Kandidaatidele on antud võimalus kolmeks suuremaks avalikuks debatiks: esimene tudengitele, teine tugitöötajatele ja kolmas üldpublikule. Torkab silma, et miskipärast ei ole eraldi esinemist ülikooli akadeemilistele töötajatele. Teiseks avaldab muljet praeguse rektori Jaak Aaviksoo kandidatuuri ülesseadjate suur hulk. Neid võinuks ka hoopis vähem olla, kuid selge eesmärk on olnud demonstreerida, kui suur rahulolu rektori tööga valitseb nii teaduskondades kui ka tugistruktuurides. Aaviksoo esitajate hulgas on ka üheteistkümnest viis nõukogu liiget, kes küll ei pruugi, kuid suure tõenäosusega oma hääle salajasel hääletusel Aaviksoole ka annavad. Seega on tal puudu kolm häält.

Debattidel pole tegelikult vähimatki tähendust, sest kõigist Eesti avalikest ülikoolidest on just TTÜ juhtimismudel ja võimujaotus kõige väiksema demokraatliku komponendiga. Tartu ülikooli rektorit valis viimati 263 liikmega valimiskogu, Tallinna ülikooli oma 102-liikmeline. Isegi nende kõrval tillukeses kunstiakadeemias andis Mart Kalmu rektorina jätkamisele hääle 50 valijat 70-liikmelises valimiskogus. Formaalselt on kõigi muude ülikoolide rektorite demokraatlik toetuspind hoopis laiem kui TTÜs. Asjade selline kulg ei ole siiski Tallinnast algust saanud, vaid mujalt laenatud mõte.

Demokraatia defitsiit TTÜs on sümptom, mille tekkele pandi alus kümnendi eest, kui globaalne finantskriis sundis ülikoole põletavate majandusmurede lahendamiseks kiiresti tegutsema ning lahendust nähti juhtimismudeli muutmises efektiivsuse parandamise ning otsustuskiiruse kasvu hüvanguks. See on praegugi hoiatav näide, kuidas kriisi ajal võib demokraatia mängureeglite täiendamisega kaotsi minna seniseid õigusi ja vabadusi ning otsustamisõiguse kasvu asemel suundub osa võimu märkamatult majast välja kõigevõimsama ehk riigivõimu kätte.

Ülikooli juhtimismudeli muutmisega tehti algust Tartu ülikoolis. Reformi ideed sündisid aja vaimu järgi konsultantide toel ja algatajaks ei olnud valitsus, vaid ülikooli tegevjuhtkond ise. Proosaline põhjus seisnes selles, et seaduse ja põhikirja järgi oli palju otsustusõigust antud ülikooli nõukogule, kuhu kuulus arvukalt ülikooli akadeemilisi ja tugitöötajaid ning ka üliõpilasi. Selles seltskonnas oli aga palju neid, kellele ülikooli asjad liiga palju korda ei läinud: koosolekute kvoorumi kokkusaamine oli keeruline, otsustamine venis ja võis ka kahtlustada, et suurem otsustajate hulk ei parandanud otsuste sisu. Selles olukorras oli valida, kas parandada ülikooli n-ö parlamendi töökorda ja liikmete motivatsiooni või nihutada otsustusõigus rohkem täitevvõimu kätte. Valiti tagumine. Tartu ülikoolil on oma eriseadus, mille muutmiseks tuli oma ettepanekud viia valitsusse ja parlamenti. Toonane haridusminister Tõnis Lukas haaras võimalusest ja panustas omalt poolt seaduseelnõusse rahvusteadusi kaitsvate ja edendavate paragrahvide lisamisega. Vahetult enne riigikogu valimisi menetletud eelnõu ei tekitanud parlamendis vaidlusi ega isegi küsimusi. Tartu ülikooli seaduse muutmist toetas riigikogus 60 liiget, erapooletuid ja vastuhääli ei olnud.

Reeglina tähistab konsensuslik otsus parlamendis ning maailmavaatelise vaidluse puudumine enne otsustamist seda, et miski on mäda ehk kõik võimumängudes osalevad erakonnad on näinud muutuses võimalust oma võimu ja kontrolli millegi seni autonoomse ja vaba üle suurendada. Sel ja igal järgmisel korral, kui ülikoole ja kõrgharidust reguleerivaid seadusi on muudetud, on sisuliselt olnud tegu ülikoolide ja riigivõimu tehinguga, mille käigus on ülikoolid vahetanud osa otsustusõigusest rahalubaduste vastu. Oma poolt kokkuleppest on vahetuva koosseisuga riigivõim täitnud valikuliselt, kui üldse. Seetõttu peab ka Sirbi teaduskülgedel paraku regulaarselt avaldama lugusid sellest, kui suures rahapuuduses vaevlevad meie kõrg­haridus ja teadus. Autoritelt ülikoolide arengu ja majanduse organisatsiooniliste edulugude saamine on aga nagu kivist vee väljapigistamine. Pole just palju neid, kes tahavad hõisata, et kõik on hästi ja aina paremaks läheb.

Võimalik, et TTÜ akadeemilisele kogule ei olnud Tartus tehtud muutuste viljad veel näha, kui 2014. aastal rutati omakorda parlamenti juhtimisreformi kopeerimiseks eriseadust saama. Riigikogus kiideti seadus heaks veel suuremas üksmeeles kui Tartu ülikooli puhul: poolt oli 80 saadikut ja ei ühtki vastuhäält. TTÜ tegi Tartuga võrreldes sammu edasi, sest laskis määrata rektori valimise otse seaduses 11-liikmelise nõukogu pädevusse. Ka sellise reegli puhul ei ole välistatud, et valitud rektori ja akadeemilise pere vahel valitseb usaldus. Häda on selles, et see usaldus ei ole TTÜ puhul usaldussuhe valitu ja valijate vahel, sest akadeemilisel perel ei ole tegelikult mingit mõju nõukogu liikmete salajasele hääletusotsusele. Rektoril on vaja hästi läbi saada käputäie inimestega, kelle on ülikooli nõukokku määranud valitsus haridusministri ettepanekul. Kuidas saab rektor olla primus inter pares professorite seas, kui nood teda enda hulgast esimeseks valida ei saa? Halvemal juhul soosib selline võimukorraldus autoritaarset juhtimist ning võimuvertikaali ehitamist loomult demokraatliku institutsiooni sees. Ma ei väida, et see on TTÜs juhtunud, kuid reeglistik annab selleks võimaluse.

Probleemi tuum on see, et oma kunagisest autonoomiast osa poliitilisele võimule äraandmisega võtsid ülikoolid ja nende juhid endalt võimaluse mõjutada poliitilisi otsuseid organiseeritud ühisrindena, kui vaja. Avalikele ülikoolidele antud seadustes on ülikooli kõrgeimaks otsustuskoguks määratud nõukogu, mille liikmete enamus peab olema väljastpoolt ülikooli. Kumma rolli valivad valitsuse nimetatud liikmed konfliktsituatsioonis riigivõimu ja ülikoolide vahel? Kas nad on pigem akadeemiliste huvide esindajad ja lobistid või poliitilise võimu esindajad ning ülikooli otsustuskogus protesti tasalülitajad? See pole teada ja ühekaupa võttes on tegu ju ühiskonnas lugupeetud inimestega.

Kas aga nende teadmised kõrg­haridus- ja teaduselust ning valmisolek päevast päeva panustada ikka on piisavad selleks, et lahendada muresid, mille murdmiseks juhtimisreformid üldse ette võeti? Kas ülikoolide seis on nüüd rahaliselt tugevam? Hariduse andmekogu Haridussilm annab vastuse. 2011. aastal kulutasime Eestis kõrgharidusele 1,5% ja teadusele 0,82% sisemajanduse kogutoodangust. 2018. aastal olid need suhtarvud 1,25% ja 0,79% ning mullu olukord pigem halvenes, kui valitsuskoalitsioon viskas erakondade suures üksmeeles alla kirjutatud teadusleppe lihtsalt prügikasti. Vabadus ja võim on ära antud, aga raha ei ole tulnud.

Sõltumata sellest, kes valitakse järgmiseks TTÜ rektoriks, ülikoolide endi meisterdatud kahvli otsas on ta ikkagi. Valides poliitilise võimuga hea läbisaamise, jääb töö igapäevaseks saatjaks akadeemilise pere nurin. Valides kon­frontatsiooni lubadusi mitte täitva poliitilise võimuga, ei jõua samuti kuhugi, sest rektori ja valitsuse vahele on ise ehitatud tasalülitamise mehhanism. Nii olgu ülikoolidega juhtunu hoiatuseks kõigile, kes kriisiaja innukuses rabistavaid reforme kavandavad, lootes valitsuselt raha saada. Poliitiline võim võtab hädatehingutes alati ära rohkem, kui vastu annab.