Lõust Valdise-viltu

SVETA GRIGORJEVA

Eestit on tabanud uus vihalaine ja selle objekt ei ole miski muu kui „Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas“. Eks neid vihaobjekte ole veel, iga nädal lausa uus kangelane. Mõni fiktiivne, mõni elust võetud, aga eestlane kohe peab midagi vihkama, selleta enam ei saa.

Käisin minagi siis skandaalset filmi vaatamas ja aru ma ei saa, miks tipp­kriitikutest pool sellest nii leilis on. Mulle nimelt film – trummipõrin! – meeldis. Iseenesest on tegemist ohtliku ülestunnistusega. Mulle on selle pärast jõutud juba faux-feministi silt külge kleepida. Loomulikult pole tegu probleemivaba filmiga, oo, kindlasti mitte! Kuid kas seksism, misogüünia ja homofoobia, mille pedaale filmis mõnuga tallatakse, pole ikkagi lõppude-lõpuks satiir? Muidugi võib alati küsida, kas sellised filmid (jm teosed) ei põlista nõmedaid ja isegi ohtlikke mõttemalle, tendentse ja ideoloogiaid – kas nende abil ei juurutata pelgalt ajast ja arust võimustruktuure? Arvan, et see on libe tee – kunstiteoselt ei pea eeldama vaid n-ö ideoloogiliselt õigeid arusaamu ja lahendusi, kunsti eesmärk võiks ju olla mingite nähtuste problematiseerimine, kahtluse alla seadmine ja minu arust seda uues „Tulnukas“ ka tehakse. Võimalik, et ma poleks seda nii tugevalt tajunudki, just reaktsioonid filmile õigustavad minu silmis eelmist väidet ja ka filmi enese olemasolu vajadust.

Ma ei näinud, et Valdist ja kompanjone oleks filmis näidatud kui positiivseid kangelasi, vaid pigem kui ajast ja arust tüüpe – daa, 20aastane intervall? Erinevalt esimesest filmist antakse hagu siin mitte ainult ossidele, vaid ka veganlatte’t limpsivale hispterite keskklassile. Kas see pole mitte see, mis teatud kriitikud nii närvi ajab? Osse nõmedana näidata oli okei, aga nüüd kui äkitselt naeruvääristatakse ka õilsaid woke-progressiive-liberaale, lähebki nendelsamadel tüüpidel lõust Valdise-viltu?

Jäin mõtlema, et film näitab edukalt, et sellisest pealiskaudsest maailma­päästmis-liberalismist ühiskonda paremaks ei muuda – sest alati on olemas hammasrataste vahele jäänud inimesed, kes usuvad igasugust uhhuundust, kasutavad vägisõnalist leksikat ning on sealjuures tihtipeale homofoobsed ja seksistlikud; sest neil ei ole olnud õnne kuuluda teatud klassi, perekonda, käia heades koolides, tutvuda „õigete“ inimestega ja krabada selle käigus sümboolset kapitali. See on ka see, mille pärast film mulle suuresti meeldis.

See, et nüüd needsamad inimesed, kes on saanud maitsta hüvesid, milleks teatud kontingendil (loe: ossidel) pole privileegi ja õnne olnud, on nii varmad filmi kritiseerima, näitabki, et Merivoo film töötab! Minu arust on tegemist õnnestumisega just selles plaanis, et film on tekitanud niivõrd tugevaid ja vastakaid reaktsioone – seni on küll kuulda rohkem negatiivset kriitikat ja seda loomulikult eelkõige nn kultuuri­eliidilt. Osalt on see ka õigustatud, film pole kaugeltki täiuslik, tõesti, mul poleks väga keeruline see siinsamas Sirbi veergudel totaalselt maha teha. Aga, kuulud ju sinagi sinna eliiti, Sveta, tahab lugeja kohe vastu susata. Kuulun muidugi. Aga natuke olen – erinevalt teist – oss kah! Ja see on kolmas põhjus, miks mulle film meeldis. Sest homo­foobia, seksismi ja misogüüniaga ei võitle „Tulnuka“-taolisi filme tühistades. Selliste mõttemallide revideerimisega saab tegeleda hoopis suuremate struktuursete muudatuste nõudmisega: parem ligipääs parimale võimalikule haridusele, tervishoiule, kultuurile jne. Nii et äkki oleks nüüd hoopistükkis aeg mitte filmi ja Valdise alaprivilegeeritud lõusta kritiseerida, vaid vaadata vähekese peeglis enesega tõtt? Saan aru, loomulikult on lihtsam öelda kultuur.err-is või ühismeedias sarnaselt mõtlevale mullikaaslasele „„Tulnukas“ on paha-paha“ kui nõuda õiglasemat maksusüsteemi ja häälekalt vastu töötada Reformierakonnale.

PS Võite mind ka nüüd tühistada. Võtke ära ka Sirbi laureaadi tiitel. Aga sellest suures plaanis midagi ei muutu. Muide, see on üks Merivoo filmi uba: keskklassi liberalismiga jõuab heal juhul vaid poolele teele (kui sedagi) ja inimeste­vahelisi kraave see ei silu, vaid paitab tihtipeale pealiskaudse(lt) liberaali enese südame­tunnistust. Eks igaüks teab, kui kaugele ta tahab oma maailmapäästmisega minna. Senikauaks aga – minge filmi vaatama ja ärge võtke ennast liiga tõsiselt, seltsimehed hipsterid!