Korduvkasutatav pühadus 

KARIN PAULUS

Sel nädalavahetusel toimub Türi lillelaat. Eelmisel peeti Luige kevadlaata ja ülemöödunud nädalal Tagadi vanavaralaata (peenemalt, restauraatorite päev), kus müüdi kõiksugu kraami tuletõrjekiivritest ja piduriklotsidest hitleriaana ning punaordeniteni. Tuhandete kaupa lettideni trügides või šašlõkisabas seistes leiab meie inimene nii omalaadse osaduse. See näib lausa pisut ülev.  

Johann Wolfgang von Goethe kirjutab oma Itaalia märkmetes Verona iidsest amfiteatrist umbes nii, et tolle ehteks on rahvas ise – ehitis on tehtud, sestap et imponeerida rahvale rahva endaga, panna rahvas iseenda seltsis kõige paremini tundma. Rahvas tajuvat siin, et see paljupäine, paljumeelne siia-sinna ekslev loom on nüüd ühte liidetud tervik.  

Kuigi mõni läheb laadalt ostma väga kindlat Žiguli küljepeeglit või istikut ja mõnel on lausa tehingki eelnevalt kokku lepitud, siis massidele on otsimine ja leidmine siiski kõrvaline. Pigem soetatakse kaljapudel, vorstilatt või taimeke, mis tavaelus näikse olevat ebanormaalselt kõrge hinnaga, aga siin tähistab ehedat laadakaupa. Osaduse tõeliseks kogemiseks on vaja midagi ära anda, ohverdada kas või mõned eurod. Tunne on sama mis kirikus, kus alati tekib isu mõne mündi eest palves küünal süüdata. 

Rahvaga koosolemist sugereerivad kõige etemini muidugi laulu-ja tantsupeod. Üritus on nii menukas, et piletid on viimastel aastatel lausa läbi müüdud. Olgem ausad, tegu pole ju hõrgu tantsukunstiimega, vaid kohati ebaühtlase karglemise ning inimornamentide loomisega. Nagu vanas Hollywoodi muusikafilmis. Ometi on tuhandeid koondaval jõul oma nõiduslik vägi. Muidugi võib ju öelda, et pirtsutav sõelumine ehk mitmes etapis kandideerimisvoorud kohitsevad laulupeo vaimu ehk siis rõõmu, ent publik seda ei taju. Arhitektuurilises plaanis on samuti tegu liitvate keskkondadega, millel on, nagu teada, antiigi juured. Kuigi näitekirjanike või roomapäraselt gladiaatorite ja tiigrite heitlussõude asemel teeb meie jaoks ilma omalaadne muusikaline kestvusmaraton. Pahatahtlikult võiks seda võrrelda martüüriumiga, mille lõpus saad pärast tunde väldanud sõelumist lõpuks koju korralikult sööma, vetsu ja voodisse, ent see pole ilmselt adekvaatne. Vahest ei koorugi laulupeost rahva jaoks mõnd õilsamat mõtet kui võimalus tunnetada end ruumiliselt liidetuna? Seda tänavusest (pseudo?)liturgilisest nimetusest „Püha on maa“ hoolimata.  

Viimased aastad on näidanud, et kuigi võime kuulekalt eralduda, siis tung koos olla ei ole ka ülimalt individualistlikus-egoistlikus ühiskonnas surnud. Kelmikalt võiks lisada, et meie-tunnet lisavad isegi kõikvõimalikud virtuaalpetitsioonid, kus saab seltsimehe ja semuga seista vastavalt maitsele kas abieluvõrdsuse või -ebavõrdsuse eest. 

Armastame ühendavaid mustreid, kordust, igavest taastulekut. Kui vaadata mitte ainult linnade-külade sündmusi, vaid ka kultuurkapitali taotlusi, siis näeme, kuidas igast loomepahvakust kipub meil sirguma traditsioon. Pole vahet, kas tegu on performance’i, muusika või nagu Kirnas tulpidega, ikka eelistatakse ainukordse asemel kasvatada sest festival, biennaal, triennaal või week. Ilmselt polegi olemas irdseid kehalisi või kultuurilisi praktikaid ja tegevusi, mida ei saaks seostada olnuga, lahterdada ja pakkida. Isegi moodsal kunstil on vaimses mõttes ema ja isa. Nii pole sõltumatust vist olemaski? Eremiitki vajab stiilseks irdumiseks vastukaaluks rahvamassi.  

Fenno-Ugria hiljutisel seminaril mainis folklorist ja usundiuurija Madis Arukask, kuidas pühade rituaalid pakuvad kõrgekvaliteedilist seisundit ning ajutist (vahest ehk teraapilist?) identiteedimuutust.  

Ometigi, kui mõelda peagi süttivatele jaanituledele, siis on püha algne tähendus suuresti kadunud. Ainus, mis lõkke visuaalse ilu kõrval on säilinud, on komme pühade ajal kõvasti vitsutada. Söömaajad liidavad ka juhul, kui sealiha asemel on laual seitan.  

Kõige muutuva kiuste igatseme ruumilist sidestamist, rituaale. Hindame kõrgelt jõulude eel poes trügimist, jaaniku eel praamijärjekorras jorutamist – sest muidu jääb Kristus tänavu sündimata ja sõnajalaõis leidmata.