Kas keskused on targalt plaanitud?

KARIN PAULUS

Äsja kuulutas Jõhvi vallavalitsus välja keskraamatukogu-kogukonnakeskuse ideekonkursi. Hoone peaks tulema kanti, kus mullu sai valmis uus põhikoolihoone (Kauss Arhitektuur). Kõrval asuvad riigigümnaasium, spordihoone, staadion, samuti kunstikool ühes noorte­keskusega, lähedal on kaks lasteaeda – millest üks on Kalevipoeg, huvitav, kas Buratino- ja Potsataja-nimeliste tulevik) –, kortermajad, poed. Võib nõustuda korraldajatega, et hariduslinnaku üldilme on siiski juhuslik ja koos uue hoonega tasub luua terviklik hubane linnaruum. Seda enam et alast on saamas Jõhvi uus keskus. Idee on, et uus atsaka ning adekvaatse arhitektuuriga maja tõmbaks lugema, elukestvalt õppima, kultuurist osa saama. Tegu on praegus­ajale omase rahvamajaga. Ääre­märkusena: antipaatsel viisil seostatakse kavandatut ka kerksuskeskuse teenusega. Mis see täpselt on, uurigu igaüks ise. Mina aru ei saanud.

Jõhvi puhul on linnaplaneerimise meetodite tugevdamine vägagi mõistetav. On ju stalinistlike hoonetega keskväljakul nii kunagine raekoja moodi administratiivhoone kui ka plats ise ripakil. Kaootiliselt on ümbruskonnas laiali tuimade parklatega kaubanduskeskused, bussijaam, kirikud, kohati mitmel tasandil teed tükeldavad ruumi ebamäärasteks lärmakateks lappideks. On vähe abi, et jalutajatele on juba enam kui kümmekond aastat tagasi tehtud jõhvikamotiividega promenaad, sest istet võtta ja keskkonda nautida pole põhjust.

Ehk on tõesti aeg vaadata mujale ning kujundada uus keskus sinna, kus on paremad eeldused ja kus elanikud olla tahavad.

Häguseid, ilma selge keskuseta kohti ja kohakesi leidub mitmeid. Eriti kipub nii olema kiire linnastumise, tööstuse või ka transpordi edenemise tingimustes. Kusagile Harku järve lähedasse võpsikusse on äkitselt kerkinud sisult mikrorajoon, Tabasalu pool on täis ehitatud kõrge kaldapealne ja -alune. Kuhu siin minna? Kohati läheb stilistikagi lappama, millegipärast elatakse üksteisel seljas, igaüks ise masti tares ja ka see on ehk omavalitsuste vabameelsuse mõõdupuu.

Ometi tasub protsesse juhtida ning teha seda kärmelt, sest muidu on olukord nagu Jõhvis, kus ruumi kaootilisuse likvideerimine on omandisuhete ja juba püstitatud juhusliku sisuga hoonete tõttu vaevarikas.

Head näidet pakub Jüri, mis on Nõukogude aja keskasulast – Sommerlingi-nimelise sovhoosi südamest ning eelkõige raskeveo, tootmise ja ladustamise paigast – saanud justkui Tallinna eeslinnaks. Elanike arv oli 1959. aastal 369, 1979 1210 ja 2022. aastal 3594 ning Rae vallas elab enam kui 23 000 inimest (1959 oli see arv 3849). Kuna piirkonda on kolinud nii palju nooremat rahvast, siis on selge, et nõudlikkus avaliku ruumi suhtes on kasvanud. Seni kinnisvarafirmade ja tööstusparkide taktis arenenud ümbrust on hakatud paremini juhtima ning Jüri keskuseks kujundatakse Lehmja tammiku ja Aruküla teega piirnevat ala. Siin ei puudu meie maapiirkondade sünonüüm – suur Coop, lisandunud on uus punasest tellisest kuuega tervisekeskus ja turuplats. Mõnevõrra eemal said just-just valmis riigigümnaasium ja spordihoone (Koko Arhitektid) koos vormika õuega ja vist Eesti parima katustatud välijõusaaliga. Kohe lõpetatakse selle kõrval pritsimaja püstitamine. Paljulubav on konkursi korras välja valitud Rae vallamaja projekt (Salto AB), mis peaks samuti uues keskmes platsi võtma.

Saab ka teisiti. Arhitektuurisõprade rõõmuks on tänu järjepidevale tööle oma ajaloolise naba üles leidnud Narva, kus Peetri platsi (loe: kuusega parkla) kõrval on pärast aastakümneid kestnud ootust korda tehtud raekoda ning lisaks majaesisele väljakule hoone selja taha rajatud Stockholmi plats (Koko Arhitektid). Praegu on valminud küll vaid esimene järk, ent organiseeritud, tänapäevase vormikeelega lahendus pakub uhkust ja püüab uudishimulikku. Nõnda ei pea kunagine vanalinn enam olema sumbunud magala, vaid ärksam kant, kus on, mida ette võtta.

Arusaam, et elukeskkonda tuleb ruumiteadlikult kujundada, paremate hoonete saamiseks võistlustega kasida, on kõikjal kasulik ja vajab juurutamist!