Etenduskunstid ja abjektsioon

VALLE-STEN MAISTE

Hollandi tantsukoolis (School for New Dance Development, SNDO) tudeerinud etenduskunstnike esiletõusuga on Eesti teater rohkem kui eales varem lähenenud kaasaegse kunsti piiriületusest lummatud harule. Tulipunktis on selle iidsed paleused – dekadents ja abjektsioonitemaatika. Eriti viimast on meie teatrivaatajale seni doseeritud harva, minimaalselt ja rafineeritult.

Kunstikaanoni keskmes on muu hulgas ikka olnud ka Serrano kusev Kristus, onaneeriv Acconci jt. Teatriõppejõud räägivad aga hirmulugusid avangardistist, kes nõuab noorelt näitlejannalt, et see oleks vaba ja hülgaks piirid. Etendaja röögib ja öögib, kisub end alasti, ent nõutakse veelgi kaugemale minekut. Hädas lapsuke pissib siis lavanurka, ent juhendaja raevutseb edasi: „Väljenda end vabalt, veel vabamalt!“ Selline on see kuradi avangardism, kõlab loo kurjakuulutav moraal.

Siiski on alastiolek muutunud etenduskunstides normiks. Ja jumal paraku, levib ka pissimine, ning mitte enam arglikult ja nurka. Loomulikult on see tekitanud vastuseisu, kuid leidnud ka toetamist. Sabina Liselle Ummelase pisut pioneerilikult hoogsalt dekadentsi tervitava, ent huvitava käsitluse kohaselt on „ohtralt okset otse-eetris“ kõigile vajalik, sest „ühendab inimest millegi suuremaga kui ta ise“.* Heili Sibrits ent teemasse samavõrra sisse ei ela. Täislastud pükstega publikule sülle istumine on tema jaoks liig, sest „kui etendaja saab peale teatrit minna duši alla, siis kõigil vaatajail ei pruugi see võimalik olla“ (PM 13. VII).

Mida pikantsele diskussioonile lisada? Abjektsioonitemaatika on avar, sel on ratsionaalsem ja hallutsinatoorsem pool. Tõsise maailmaparandamise kõrval esineb ka suuresti tähenduseta totrat pullijanu, näiteks David Bowie ja punkarite flirt natsisümboolikaga. Samal ajal Judy Chicago, Mary Kelly jpt feministlikud kunstnikud tegelesid abjektiga selgel ja tervemõistuslikul moel, enne kui Julia Kristeva targutused asjad ses vallas hägusemaks muutsid. Ainult nõme võib öelda, et nende algatatud naise keha ja kogemusega seotu rehabiliteerimine pole olnud väärt ja vajalik.

Seega mitte kõik abjektsioonid pole ühesugused. Menstruatsiooni või sünnitusjärgseid läbielamisi varjust välja toovad naisõiguslased väärivad sümpaatiat. Ent abjektsiooni märksõnaga iseloomustatakse ka intsestist, kannibalismist, massimõrvadest jm teemadest huvituvate perverssete veidrike tegemisi. Kohtulikult süüdi mõistetud Postimehe endise juhi kaasus näitab siiski, et nii nagu me postmodernse relativismi vohamisest hoolimata suudame ühemõtteliselt peljata puurist plehku pannud lõvi, oskame ära tunda ka ohtlikult üle piiride jonkleva abjektsiooni.

SNDOlaste abjektikäsitluse keskmes pole mainitud feministlikele kunstnikele omased ühemõtteliselt progressiivsed eesmärgid. Sibritsa reaktsioon on mõistetav. Kui sulle teatris ikka näkku soristatakse, pole üldjuhul vaja viisakalt naeratada, eriti kui hindad elus eelkõige ilu ja harmooniat, nagu Sibrits pihib. Selle teema parim mõtestaja Marie Pulleritski märgib, et „feminismielementidega šokiteraapia kaugemale ulatuv eesmärk võib jääda ähmaseks (Sirp 14. I)“.

Rõõmustades, et konservatiivse tähenduste teejuhi palgal Sibrits on tulnud elust läbi puhta ja rikkumatuna, pean siiski jagama ka oma kurba kogemust, kui süütu lapsena ülikooli minnes Tartu taldrikutega majade taevakanalite perepakettidest öö hakul pärast „Päästja koolikella“ kujuteldamatuid obstsöönsusi näitama asuti. Vahepeal pole jõed teistpidi voolama hakanud. Pullerits möönab: „Intiimsuse privaatsuse kadumises ja seksuaalses hüperagressiivsuses ei ole internetiajastul midagi erakordset.” Oleksin silmakirjalik väites, et kogedes SNDOlaste vaateid šokile, seksile jms, tunnen end kui kuu pealt kukkunu.

* https://va.ee/valgatus-ohtralt-okset-otse-eetris/