200 aastat hiljem – Võitmatu relv ja piiritu kavalus

Valedele eeldustele rajatud idapoliitika toodab ka valesid järeldusi.

KAAREL TARAND

Juba üle kolmekümne aasta ei ole Narvas ega Tallinnas Venemaa võitmatu armee paraadi nähtud ning Eesti elanikud on sellest uhkusest osa saanud vaid Moskva televisiooni vahendusel. Haleda, kurvalt farsliku aseainena on meile vahetult pakutud vaid nn surematu polgu korratut, lohisevat ja väikesearvulist kevadmarssi. Kuid ega see usku ei muuda. Mullust paraadi Moskvas vahendas ERR küll epiteetideta, aga võimsana ikka: „Mehhaniseeritud kolonnis liikus üle väljaku 234 ühikut sõjatehnikat, mille seas olid nii ajaloolised, kaasaegsed kui ka alles relvastusse võetavad lahingumasinad. 20 ühikut lahingutehnikat olid sellised, mida näidati sõjaväeparaadil esimest korda. Samuti lendasid üle Punase väljaku Vene õhujõudude sõjalennukid 16 grupis, kokku 75 lennukit, teiste hulgas ka viienda põlvkonna hävitajad Su-57.“

Kõikumatu veendumus, et Venemaa on sõjaline üliriik, mille hambuni relvastatud armee meie piiri taga kujutab endast Eesti iseseisvusele pidevat ohtu, on üks relss rööpapaaris, mida mööda sõidab Eesti välispoliitika idanaabri suunal. Teine, sama kinnistunud relss, mis saab Moskva propagandamasinast iga päev lisatoitu, on arvamus, et Venemaa võim, sealhulgas eriti luure ja diplomaatia, on iidsest ajast laetud sellise bütsantsi ehk õigeuskliku kavalusega, millele ka suurimatel läänes pole lootustki vastu saada. Kuidas ka Venemaaga ei suhtleks, tema võidab alati. Kuna tegu on nullsummamänguga, siis järelikult Euroopa kaotab alati. Ainus võiduvõimalus tekiks Euroopal siis, kui käitutaks rangelt ainult Venemaa ekspertidest Balti riikide ja meie süvaliitlase USA juhtnööride järgi.

Et neilt rööbastelt maha tulla ei mõisteta, näitas taas hästi kätte meie meedia terveks nädalaks täitnud „Euroopa läbikukkumine“, „Venemaa reha peale astumine“, „skandaalne, äpardunud, valel ajal ja vales kohas toimunud“ ELi kõrge esindaja Josep Borrelli visiit Moskvasse. Postimees kuulutas juhtkirjas (9. II), et kriitika on olnud „karm ja ühehäälne“, Eesti Päevaleht (8. II) aga, et sündmus vallandas Eesti poliitikas „laia ja ägeda üksmeelelaine“. Päris nii asjad siiski ei olnud. Käremeelseid avaldusi ruttasid tegema küll kõik endised ja praegused mustvalge maailmanägemisega välispoliitikud, kuid teises laines on sõna saanud ka poliitikast kaugemal seisvad asjatundjad, kelle vaatenurk on värvilisem ega sobitu hästi üldrahvaliku üksmeele pilti.

Tehtud avalduste järgi valitseb Eesti erakondades konsensus, et Venemaaga mingil muul moel kui ohutust kaugusest sanktsioone kehtestades ning vaprusest nõretavaid kirju postitades või üle plangu roppusi karjudes suhelda ei tohi. Mis tahes vahetu kontakt või silmside sellise kobraga nagu kuusteist aastat ametis olnud Venemaa välisminister Sergei Lavrov, rääkimata siis kehastunud kurjusest, Vladimir Putinist endast, oleks ilmselge enesetapp. Unustatud on, et kahe aasta eest istus president Kersti Kaljulaid koos nende kahe mehega lõunalauas ja tuli Moskvast ühes tükis tagasi. Ajalugu meenutades peab lisama, et võõrustajana partneri alandamine on sajandeid kuulunud Venemaal kohustuslikku menüüsse, mitte Putini leiutis. Seda said omal nahal tunda Lennart Meri ja Jüri Luik 1994. aastal Moskvas, Siim Kallas 1996. aastal Petroskois ja Mart Laar 2000. aastal Peterburis (viimase kahe puhul olin ise tunnistaja sündmuspaigal). Kõik tulid siiski tagasi, midagi lepingulist näpu vahel.

Läbikäimiskeeld Venemaaga on nüüd absoluutne, hoolimata asjaolust, et alles läinud suvel kiitis valitsus heaks välispoliitika arengukava aastani 2030, kus naaberriigi käsitlus on küll vastuoluline, kuid selles leidub siiski sõnastus „Edendame Venemaaga heanaaberlikke ja vastastikku kasulikke suhteid, sh keskkonna- ja transpordivaldkonnas“. Kuidas see küll käiks, kui nullsummamängus vastastikust kasu pole? Mil moel suhtlemise vältimine suhteid edendab? Mida vähem on suhtlemissoovi võimu tipul, seda keerulisem on koostööd teha ka praktikutel, olgu Läänemere või Peipsi vesikonna kaitsel, piirivalves ja politseis, rääkimata äri- ja kultuurisidemetest.

Idasuhete kiiret ümbermõtestamist Eestis ei ole loota, sest tärkava välisministri kogu võimaliku iseseisvuse kaaperdasid Borrelli intsidenti ära kasutades efektiivselt kogenud kalad Urmas Reinsalu ja Jüri Ratas, kes elavad nüüd korraga minister Eva-Maria Liimetsa sees ja räägivad tema häälega, Ratas küll oma endise ihunõuniku kujul. Miks nad seda teevad? Ikka egoistlikel motiividel, sest välispoliitika on kauneim poliitikutööde hulgas. Kes kord sinna pääsenud, ei taha enam iial langeda tagasi millegi nii ebaseksika juurde nagu sõnnikulaotamine hariduse või tervishoiu põllul. Välispoliitika, kui see tähendab läbikäimist vaid sõpradega, on kaunis bukett kenadest inimestest, tantsust, pidusöökidest ja turismist, seega igati viisakas auhind pikaajalise siseriikliku parteilise rügamise eest.

Ometigi oleks senisest sisukama idapoliitika käivitamine lihtne, selleks peaks vaid need kaks senist põhialust pea peale pöörama ning kavandama strateegia, mis rajaneb teadmisel, et Venemaa relvad on roostes ja kavalusest pole haisugi. Venemaal valitseb aegadeülene eriline riigivorm – konstitutsiooniline kleptokraatia –, mis on üle elanud tsaarivõimu, bolševike diktatuuri ning õitseb ka uuenenud ja kokkutõmbuval Venemaal. Kleptokraatia põhiseadus on varaste aukoodeks ning rangelt ainult teenistusaja pikkusele üles ehitatud võimuhierarhia, mis sõjaväestatud struktuurides on tuntud ka määrustikuväliste suhete auväärse süsteemina. Seda kultuuri muutma hakata (on küll kaheldav, kas see võiks olla edukam kui Suurbritannial sajandi eest Indias) saab alles pärast seda, kui on lahendatud globaalne põhiküsimus, kus kolmandat teed ei ole: kas Venemaast saab Hiina või Euroopa Liidu dominioon. Euroopa Liit on huvitatud viimasest, kui palju me ka oma Eesti nurgas seda ei sajataks.

Vargaseaduste ning sõjaväelise subkultuuri traditsioonide hea tundmisega saab ära teenida austuse, ilma et peaks ise nendesuguseks muutuma. Kes usub Aleksei Navalnõi jutte ja filme, peaks olema veendunud, et Venemaa kleptokraatide eliit varastab ühiskonna tagant pidevalt ja miljardite eest. Mis toimub ülemkihis, kordub lahjema versioonina alamkihtides ehk varastavad kõik. Sõjaväes tähendab see, et kirjade järgi töökorras sõjatehnika tegelikult ei toimi, nagu ühe näitena paljudest juhtus paari aasta eest Omskis. Ühes õhukaitse väeosas käis raketiseadeldistest elektroonika varastamine ja selle väärismetallina mahaparseldamine kolm aastat, kuni avastati, et suurem osa tehnikast on lahinguvõimetu. Ainuüksi seersant Prohhin ja reamees Milkin suutsid mõne kuu jooksul pihta panna mitme miljoni rubla eest sõjatehnika juppe. Kui vahele jäid, said karistada kõigest tingimisi, millest võib näha võimude mõistvat suhtumist varastamisesse, peaasi et igaüks võtaks ainult nii palju, kui ta oma seisuse järgi tohib. Omad prohhinid-milkinid on olemas igas väeosas.

Putin ise on teenistuse kõik ajajärgud läbinud ja seega jõudnud demobiliseerumiseelsesse deduška püsiseisundisse, mil päevi sisustab lõbu, aga ka vastutus iidse korra ja põhiseaduse püsimise eest. Lõbu poolelt: Nõukogude armees toimus üleminekuriitus kõrgemasse seisusesse iga kuue kuu tagant. Alamates astmetes tähendas see kandidaadi tagumiku triikimist rihmapandla või taburetiga, hoop iga teenitud kuu eest. Demobiliseeruja sai aga endale selle teenuse noorsõduritelt tellida, ainult nüpeldati niidiga, kusjuures niidihoopide saaja tagumik oli veel ka padjaga kaitstud. Kuna Moskvas osatakse Balti riikide poliitikute käitumist küllalt hästi ennustada, käsitlebki Putin neid kui duhhe, kes verbaalselt niidiga tööle pannakse, sest nii on lihtsalt lõbus. Aga miks peaksime talle seda lõbu pakkuma?

Vastutus kajastub nn jõuametkondade eelarves, mida Putin on hoole ja armastusega kasvatanud. Arusaadav. Tema armee ei ole ehk nii priske ja uhke kui Aleksander I kaardivägi 200 aasta eest, kuid seal peab olema piisavalt vara, et igale kihile jaguks seisusekohaseks võtmiseks. Oma ülema vastu võib pöörata ainult see armee, kust enam midagi varastada ei ole.

Ja mis saab Josep Borrellist? Ei midagi erilist, diplomaadi asi on töötada peamaja juhtnööride järgi, milleks on Venemaa „hõlvamine“ ehk muutmine Euroopa mõjusfääri osaks. Mina kavatsen selle tulemuse oma silmaga ära näha.


Narvast. Meie linnast on Mai kuul 6 Kaardi rügementi läbi läinud. Oli see küll üks priske ja uhke vägi, et seda priskemad ja uhkemad maailmas pole ei leida ega näha, mis ühe riigi ja tema vägeva valitseja au- ja kõrgust suuremaks jõuaks kiita, kui seesama. Mehed kõik noored, nägusad ja suured kui puud; päälikud nenda samoti. Kõigil oli paljo raha, kulda ja hõbedad; Mundrid ja ehted elendasid ja hiilgasid; hobused uhkemad kui kõige kallimad tõllahobosed. Ei ole meie veel nii kallist ja rõõmustavad silma ilu näinud, kui neid sinatsid kardisid; neid oli 18 tuhat meest. Kolm rügementi jala-, ja kolm rügementi hoboseväge: üks uhkem kui tõine.

Maarahva Nädalaleht 15. VI 1821, nr 24

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht