XX sajandi ehitusmaterjalid väärtuste kaalukausil

Maris Mändel: „Kuna noortel puudub nõukogude pärandiga isiklik seos, vaatavad nad seda neutraalselt ning näevad selles eeskätt arhitektuuri- ja ajalooväärtust.“

KURMO KONSA

Doktoriväitekirja „Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Kasutuslugu ja väärtustamine“ kaitses Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala doktorant Maris Mändel läinud aasta lõpul. Ilma igasuguse kahtluseta on XX sajandi arhitektuuripärandi kaitse väga oluline teema. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole uue valdkonnaga ning sellest on räägitud kitsamas ja laiemas erialaringis juba pikka aega, on tulemus eri põhjustel siiski tagasihoidlik. Üks põhjustest on kindlasti süstemaatiliste, metoodiliselt põhjendatud väärtusotsustuste süsteemi puudumine ja materjalide ehitusajaloo puudulikkus. Maris Mändel on oma doktoritöös käsitlenud tulemuslikult mõlemat.

Miks huvitab teid just XX sajand? Enamasti tõmbab uurijaid ikka pigem vana ja unikaalse poole.

XX sajand on põnev, sest on varasema ajaga võrreldes nii teistsugune, tohutult muutuste- ja murranguterohke. Kui sajandi alguses oli ehitusvaldkond suuresti veel üsna sama nägu, nagu sajandeid seni – ehitati peamiselt kohalikust ja traditsioonilisest materjalist ning suures osas käsitöönduslikult –, siis sajandi jooksul olukord teisenes. Nii nagu muud elualad moderniseerus ehituski, püüeldi üha efektiivsema ehitusviisi poole. Kasutusele võeti suur hulk uusi ehitusmaterjale ja täiesti teistsugused tarinditüübid, ehitati tööstuslikumalt ja ehitus kolis osaliselt ehitusplatsilt tehastesse. XX sajand on ehitusajalooliselt kindlasti kõike muud kui ühtlane ning pilt erineb kümnendite kaupa väga palju. Riigikorra ja majanduslik-poliitiliste olude korduv vahetumine lisab kirjusust veelgi.

Muinsuskaitsjat paelub XX sajand uurimisobjektina kindlasti ka seetõttu, et tollase pärandi kaitse ja väärtustamine on keeruline, täis vastuolusid ja konfliktikohti. Aga keeruline ongi ju huvitav!

Teie töö keskmes on XX sajandi arhitektuuripärandi kaitse küsimused, mis on kahtlemata üliolulised. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole mingi uue leiutisega ning sellest on räägitud kitsamas ja laiemas erialaringis juba pikka aega, on tulemus eri põhjustel siiski tagasi­hoidlik. Millised on XX sajandi arhitektuuri säilitamisel peamised probleemid?

Ühelt poolt on asi näiteks väheses kogemuses XX sajandi materjalide restaureerimisel. See toob kaasa ebakindluse ja kohati ka mitte kõige paremad restaureerimisotsused.

Kõige olulisem on aga kindlasti väärtustamine, seda nii üksikehitise ja selle osade kui ka ehituspärandi laiemal käsitlemisel. XX sajandi arhitektuur on varasemaga võrreldes teistsugune: oluliseks said masstoodetud materjalid, millel puudub n-ö meistri käe jälg, detailid on tüüpsed ja hooned valminud tüüpkavandite järgi. Mida üldse väärtuslikuks pidada? Kas tahame alles hoida seda masstoodetud materjali või pigem taastada algse disainiidee? Kas mõnda nõukogudeaegset tüüpprojekti võiks juba ka oma ajastu ehituskultuuri ilmeka näitena väärtuslikuks pidada?

Maris Mändel kaitses kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise erialal doktoritöö tehiskivimaterjalidest Eesti XX sajandi arhitektuuris 2019. aasta detsembris.

Tiit Liivik

Nii erialaringkonnas kui ka laiemalt on oluline jõuda ühisele arusaamisele, millised on need väärtused, mida tahame hoida. Erialaringkond on näiteks nõukogudeaegse arhitektuuri, iseäranis ainukavandite järgi valminud hoonete väärtustamisel üsna edumeelne. Ühiskonnas on aga nõukogudeaegsetel hoonetel sageli ikkagi veel kibe maitse küljes. Need seostuvad, eriti just vanemale põlvkonnale, nõukogude aja ebameeldivustega, mistõttu on arhitektuuriväärtust keeruline omaks võtta. Tolle aja hooned paistavad tunduvat ka nõukogude ajal elanud inimestele teinekord sedavõrd tavalised, et nende väärtustamiseks ei nähta põhjust.

Ega meil olegi väga head ülevaadet, millised on ühe või teise hoonetüübi kõige paremad näited. Ainukavandite järgi valminud hoonete paremik on muinsuskaitsjatel selgelt silme ees, pilti toetab kindlasti ka kümmekond aastat tagasi tehtud Eesti XX sajandi arhitektuuri inventuur. Tüüpprojektiga hoonete kohta on teave aga väga lünklik. Millised on kõige iseloomulikumad ja ehedamalt säilinud omaaegsed tüüpkauplused? Või lasteaiad? Või EKE Projektis valminud elamud? Inventeerimist jätkuks ses vallas omajagu, kuid põhjendatud väärtustamisotsuse langetamiseks on vägagi vaja suurt pilti.

Kas XX sajandi arhitektuuri säilitamiseks tuleks ehitis kaitse alla võtta või on olulisem ühiskonna suhtumise muutmine?

Kindlasti ühiskonna suhtumise kujundamine – ja mitte ainult XX sajandi arhitektuuri puhul, vaid ehituspärandi säilitamisel üleüldiselt. On loendamatu hulk näiteid, mis kinnitavad, et oma vara kultuuriväärtust hindav entusiastlik omanik on hoone säilimise ja asjatundliku restaureerimise parim garantii, sõltumata sellest, kas ehitis on kaitse all või mitte. Teistpidi võime näha ridamisi lagunevaid mälestisi, mille omanikul puudub selle korrastamiseks eeskätt huvi. Jah, võib rääkida ka rahapuudusest, kuid hädapärasteks töödeks, näiteks selleks, et ronida katusele ja paigata ära lekkiv koht, ei ole vaja suuri investeeringuid, vaid ikkagi eeskätt huvi, arusaamist, et see hoone on väärtuslik, ja soovi, et maja säiliks.

Kindlasti on hea, kui mõned XX sajandi objektid jõuavad ka riikliku kaitse alla. See on ju omamoodi ühiskondlik kokkulepe: eestimaalastena peaksime tundma, et kaitsealune ehitis on ajaloo ja kultuuri seisu­kohast meile oluline. Ehkki riiklik kaitse instrumendina on vilets vahend hoone säilimise tagamiseks, toob see ajastu arhitektuuri rohkem esile, kas või uudisvoo kaudu, ja aitab seeläbi kaasa nii arhitektuuri teadvustamisele kui ka väärtustamisele.

Teie töö annab väga hea ülevaate XX sajandil kasutusele võetud tehiskivimaterjalide ehk betoonkivide, silikaattelliste, silikaltsiidi ja raudbetoonpaneelide valmistamisest ja kasutamisest. Kuidas on materjalid mõjutanud ehitust ja arhitektuuri?

Materjalide areng on arhitektuurikeele muutumisega lahutamatult seotud ja võiks isegi öelda, et arhitektuuriloo käsitlemisel on hädavajalik mõista materjalide omadusi ja kasutusviisi, vastasel juhul jääb ka arhitektuuri mõistmine poolikuks. Kõige selgemalt ilmneb materjalide ja arhitektuurikeele seotus vahest klaasfassaadidega hoonete puhul. Neid ei oleks saanud ehitada enne, kui hakati kasutama metall- või raudbetoontarindeid, mis võimaldasid karkassehitust, loobumist massiivsetest kandvatest välisseintest. Samavõrd eeldas see muidugi vastavat klaasitehnoloogiat, oskust toota suurelehelist ja eriomadustega klaasi. Või siis näiteks lamekatused: neid sai Kesk- ja Põhja-Euroopa kliimas ehitama hakata ikkagi alles siis, kui ruberoid levima ja katus vett pidama hakkas. „Juhuslikult“ langeb see aeg kokku funktsionalismi levikuga arhitektuuris.

Kui tuua mõni näide selle kohta, kuidas on doktoritöös käsitletud materjalid muutnud Eesti arhitektuuripilti, siis on võib-olla kõige ilmekam näide meie n-ö mäed. Muutust ei toonud kaasa ainult raudbetoonpaneel kui selline, vaid tootmistehnoloogiline korraldus, mis oli üles ehitatud äärmuslikule ratsionaliseeritusele. Seetõttu oligi kõige otstarbekam toota ühe kuni kahe tüüpprojekti jaoks väikest sortimenti tüüpdetaile. Tulemuseks saigi olla vaid lõputu kordus. Materjalide ja arhitektuuri seos on tegelikult siiski vastastikune ja nii võib tuua ka vastupidise näite, kui hoopis muutused arhitektuuris on suunanud materjalikasutust. Silikaattellise tõi 1930ndatel Eestis hoonete fassaadidel nähtavale just funktsionalistlik arhitektuurikeel, millega silikaatkivi hele ja sile pind väga hästi haakus.

Nõukogude ajal mõjutasid ehitust vägagi kommunistliku partei ideoloogia ja riiklikud kavad. Tooge palun selle kohta mõni põnev näide.

Ehitust mõjutas ennekõike ülim orienteeritus efektiivsusele, just ehitus­kvantiteedi osas. Suur eesmärk oli jõuda elutingimuste parendamisel järele kapitalistlikule läänele ja see tähendas, et tuli täita plaani. Ratsionaliseerimine on iseenesest hea, aga kohati viis see nõukogude tingimustes täitsa rappa. Nii näiteks vähenes Eestis 1950ndatel ratsionaliseerimise tuhinas – tootmistsükkel tuli saada lühemaks – keraamilise tellise kvaliteet, eeskätt ilmastikukindlus. Punast tellist lihtsalt ei saanud välisseinas krohvimata kujul kasutada, sest kivid lagunesid juba ühe talvega ära. Seega ei jäänudki muud üle kui laduda krohvimata kavandatud seinad silikaattellistest.

XX sajandi arhitektuur on senisega võrreldes teistsugune. Tooni annavad masstoodetud materjalid, millel puudub n-ö meistri käe jälg, on tüüpdetailid ja tüüpkavandi järgi valminud hooned. Mida üldse väärtuslikuks pidada? Pildil Tallinna Lasnamäe.

Vikipeedia/Digger

Silikaltsiit sobitus materjalina kaht­lemata suurepäraselt oma aja tingimustesse. Kuigi Nõukogude Liidus võeti 1954. aastal selge suund ehitada standardiseeritud suurelementidest, puudusid liidus tegelikult tehased, kus neid oleks toodetud. Silikaltsiidi tootmistehno­loogia oli aga just välja töötatud ja Männiku katsetehaski käigus. Silikaltsiidi tehnoloogia on lihtne, tehase püstitamine kiire ja suhteliselt odav, mistõttu loodi mõne aastaga üle Nõukogude Liidu kümneid silikaltsiiditehaseid, sealhulgas ka liikuvaid. Näiteks kohandati üks 1930ndate reisilaev ümber Volga jõel ujuvaks silikaltsiiditehaseks: kui ühes kohas ehitustööd lõpule jõudsid, siirduti järgmisse kohta toodangut andma.

Doktoritöö sissejuhatuses väidate asjakohaselt: „Moodsate ehitusmaterjalide väärtuse hindamiseks puuduvad praegu Eestis läbimõeldud põhimõtted, mistõttu neid puudutavad otsused kipuvad restaureerimisprotsessis tuginema rohkem juhuslikele faktoritele kui läbikaalutud teadmistele.“ Esimeses peatükis pakutegi välja materjalide väärtuse hindamise süsteemi. Milles väärtuste hindamine täpsemalt seisneb?

Töös ei esita ma maatriksit, millest peaks tingimata otsuse langetamisel kinni pidama. Olen seal välja pakkunud mõttemudeli, kus on süsteemi seatud restaureerimisel seni pigem alateadlikult tehtud otsused. Osutan töös sellele, et materjali restaureerimise otsus sõltub väärtushinnangust, samuti sellele, millal tuleks originaalmaterjal säilitada ning millest lähtuda asendusmaterjali valikul. Ehitusmaterjali ei saa vaadata hoonest lahus: restaureerimisotsust mõjutab peale materjali väärtuse ka hoone väärtus. Näiteks juhul, kui peame nii materjali kui ka hoonet väärtuslikuks, on algupärase materjali säilitamine väga oluline. Juhul kui materjal on tavaline, ent hoone väärtuslik, ei ole materjali säilitamine prioriteet, vaid olulisem on hoone esteetiline tervik, mistõttu peaks asendusmaterjal olema visuaalselt võimalikult originaalilähedane.

Esitan natuke kiusliku küsimuse, mis on ometigi tänapäeval konserveerimiskäsitlustes üsnagi keskne. Kes määrab hoone väärtuse? Doktoritöös olete käsitlenud ainult ekspertide määratletud väärtusi. Kas otsustajate ringi peaks laiendama ja kui, siis kuidas?

Küsimus on vägagi õigustatud. Doktoritöös olen tõesti jäänud üsna kitsalt eksperdikeskse vaatenurga juurde, sest nii praegu Eesti muinsuskaitsesüsteemis jätkuvalt väärtust määratletakse. Päranditeooriates rõhutatakse küll viimasel ajal vajadust kaasata väärtuste määrat­lemisel võimalikult palju asjaosalisi, nagu omanikud, kasutajad, üldsus jm. Meetodeid, kuidas saada konserveerimisega seoses teada huvigruppide väärtushinnangud, on päris palju: lihtsast küsitlusest või fookusgrupi intervjuust vaatlusteni. Need peaksid aitama mõista, kuidas inimesed pärandit kasutavad ja mida selle juures oluliseks peavad. Kindlasti on hea, kui otsustajate ring on laiem, sest siis saab väärtusi sujuvamalt arvesse võtta.

Käite oma doktoritöös välja ka paneel­elamute kaitse alla võtmise idee: „Otsus selleks tuleks teha lähiajal, sest praeguste soojustus­trendide jätkudes võib paari aastakümne pärast originaalilähedasel kujul säilinud kõige harilikumat Mustamäe, Lasnamäe või Annelinna maja olla juba keeruline leida.“ Küsite, kas Eesti ühiskond on valmis tunnustama nõukogude aja ehituspärandit osana meie kultuuri­pärandist – ja valmis toetama säilitatava paneelmaja küttekulusid, et need ei jääks vaid elanike kanda. Kuidas te sellele enda püstitatud küsimusele vastate?

Mul on tunne, et päris valmis meie ühiskond selleks ei ole, ehkki nõukogude pärandi, iseäranis 1960ndate ehitiste väärtustamine on selgelt tõusuteel ja näiteks tollane disain on nii vintage-esemete kui ka lihtsalt inspiratsiooni­allikana juba mitmed aastaid moes. Noored, kellel puudub nõukogude pärandiga isiklik emotsionaalne seos, vaatavad seda juba neutraalse pilguga ja näevad selles eeskätt arhitektuuri- või ajalooväärtust. Nii et ma usun, et hiljemalt paarikümne aasta pärast on meil muinsuskaitsealune paneelmaja olemas. Optimistina loodan, et ehk juba kümne aasta jooksul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht