Voldemar Herkel 4. I 1929 – 31. I 2019

Lahkunud on uskumatult elurõõmus tegelane ja tuntud arhitekt, kes ka nõukogude ametnikuna püüdis inimeseks jääda.

Voldemar Herkel õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis, kuuludes viie legendaarse kursuse hulka, kust pärines sõjajärgsete kümnendite arhitektide tuumik – stalinistlikku akademismi vastu võitlejad ja modernismi innukad juurutajad. Selle põlvkonna missioon oli teha Nõukogude Eesti arhitektuuri nii, et see poleks päris nõukogude arhitektuur.

Töötades aastatel 1953–1961 instituudis Eesti Tööstusprojekt kerkis tal koos Kalju Valdrega Lembitu õmblusvabriku hoone Viru tänavale, mis on praeguseks endale kaissu saanud De la Gardie kaubamaja. Kaubamaja taha kerkis 1950. aastate lõpul nüüd ilmetuks ümber ehitatud Tööstus­projekti hoone (koos Ülo Ilvesega), mis oli Tallinnas üks esimesi modernseid büroohooneid. Ootamatult on Herkeli toonastest tööstusehitistest tõusnud valgusvihku 1961. aastal valminud Kali­nini-nimelise elavhõbealaldite tehase haldushoone, sest selle hoovis rullub lahti Telliskivi loomelinnaku vilgas elu.

Aastatel 1961–1965 oli Herkel pea­arhitekt Tsentrosojuzprojektis (Üleliiduline Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu projektbüroo), mille Tallinna filiaal oli vägagi eestikeelne ja edumeelne asutus. Nukras üksinduses seisab ikka Tartus Emajõe kaldal tollal õhuliselt modernistlik kohvik-restoran Kaunas (1969, ümber ehitatud Atlantis). Rangelt täisnurksem oli alt avatud Kadrioru kohvik (koos Hindrek Piiberiga, 1970), mille elegants kadus kinni- ja pealehitatuna.

Herkeli kaks kuulsaimat maja on hävinud. Tallinna sadama paviljon (koos Mai Roosnaga, 1965) jäi plahvatuslikult kasvanud laevaliiklusele jalgu juba Nõukogude aja lõpus. Mies van der Rohe vaimus ühekorruseline suuresti klaasseintega paviljon oli karniisi­arhitektuuri pioneere. Rannamõisa 1967. aastal kerkinud rahvuslikuga tembitud modernistlik kohvik Merepiiga, tallinlaste šikimaid väljasõidukohti, põletati 1992. aastal maha.

Aastatel 1965–1988 töötas Herkel Ehituskomitee aseesimehena. Herkelis oli haruldast sõbralikkust ja veenmisoskust, kindlasti pidi ta lõputult laveerima, et päästa, mis päästa annab. Kui 1979. aastal Tallinna kooli vihased noored kukutasid Arhitektide Liidu esimehe kohalt Mart Pordi, siis uueks kompromissesimeheks valiti Voldemar Herkel – suur tunnustus ta rahulikule meelele.

Et ametnikuleib ei kulutanud Herkelit viledaks, näitab see, kuidas ta uue aja künnisel koos noortega oma arhitektuuribüroo Harmin asutas ja 1990. aastatel mitu maja püsti sai. Küllap aitas vaimu virgena püsimisele kaasa töö õppejõuna ERKIs ehk kunstiinstituudis.

Ikka optimistlikul, kuid tasakaalukal Voldemar Herkelil oli pikk ja toimekas elu, kus ta alati püüdis seista edumeelsete lahenduste eest. Ehkki tema loomingust pole säilinud palju, kuuluvad need majad meie arhitektuuri­lukku.

Mart Kalm

Eesti Arhitektide Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Arhitektuurimuuseum