Valuvaigisti asemel ehk Küsimus ilust

Ilu on teema, mis pealkirjana intrigeerib, ent Tallinna arhitektuuribiennaalil jäi külastajail siiski varjupaik leidmata.

TRIIN OJARI

Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11. IX – 15. IX 2019. Peakuraator Yael Reisner, kuraatori assistendid Liina Soosaar (Tallinn) ja Barnaby Gunning (London). Korraldaja Eesti Arhitektuurikeskus.

Sümpoosion „Ilu loeb. Nagu tõeline armastus“ 12. ja 13. IX kultuurikatlas, kuraator Yael Reisner.

Kuraatorinäitus „Ilu loeb“ kuni 17. XI 2019 arhitektuurimuuseumis, kuraator Yael Reisner.

Paviljon „Steampunk“ arhitektuurimuuseumi ees. Arhitektid Gwyllim Jahn, Cameron Newnham (Fologram, Austraalia), Soomeen Hahm Design (Ühendkuningriik), Igor Pantic (ÜK).

Täpselt 20 aastat tagasi tegi Marko Raat dokfilmi „Esteetilistel põhjustel“, kus noor kunstiteadlane Andres Kurg palus Taanis varjupaika, kuna talle meeldib sealne sõjajärgne modernistlik disaini­kultuur. See vaimukas film ilust kui inimõigusest meenus nüüd, kui Tallinna arhitektuuribiennaalil ehk TABil ilu mõneti ootamatul kombel fookusesse tõsteti. Ilu loeb ja selle äratundmine on inimesse sisse kirjutatud: me vajame ilu, et tunda end hästi ja õnnelikuna ning leida rahustav oaas keset probleemidest küllastunud maailma. Ilu näib tasalülitavat kõik muud põletavad küsimused. Londonis resideeruva peakuraatori Yael Reisneri välja käidud teema „Beauty Matters“ ehk „Ilu loeb“ (täpsustuseks olgu öeldud, et TABi võistlusele esitatud töö kaasautor oli Johanna Jõekalda, kes hilisemas protsessis ei osalenud) põhineb pikemal uurimistööl. Ta on püstitanud endale võimatuna näiva ülesande – seletada ära ilu olemus ja vajalikkus arhitektuuris. Seda tehes balansseerib ta teaduslikult, näiteks neurobioloogia ja matemaatikaga mõõdetava maailma ning tunnetusliku, ainult poeesia vahendusel mõistetava subjektiivse ilukogemuse vahel. Ilu on teema, mis pealkirjana intrigeerib, kuigi sümpoosionilt või näituselt lahkujad on samamoodi hämmelduses, kui nad tulles olid – varju­paik jäi leidmata.

Ilust rääkimata

TABi konverentsi pealkirjaks oli pandud „Ilu loeb, sest on tõeline nagu armastus“. Ilu nagu armastustki on võimatu kirjeldada, ometi on ta olemas, me tunneme ta ära ning paljud sellest ka räägivad. Pole juhus, et konverentsi peaesinejad olid filosoof, matemaatik, poeet ja teadlane. Matemaatik Ron Aharonile ilmneb ilu kui varjatud, ideaalne muster, neuro­esteetik Taylor Enochile kui pärilik ajukontsept, mille mõju saab uurida, luuletaja Maria Lee tajub iluna kompromissitut ausust ning filosoof Graham Harmani meelest tähendab see teatud kvalitatiivset ülejääki, lõhet objekti ja tema omaduste vahel, sest üks (ilus) arhitektuuriobjekt pole kunagi pelgalt tema võimalike kasutusviiside summa. Muide, Harman on väga arhitektuuriteadlik. Maineka Los Angelese California ülikooli arhitektuurikooli professori sõnul avaldubki uus mittemodernistlik esteetika kõige selgemalt kõigist kunsti­liikidest just arhitektuuris kui väga praktilises valdkonnas. Ilusa ehitise vastand pole seejuures mitte inetu, vaid selline ehitis, mille puhul ei pakuta vaatajale enamat kui „praktiliste lahenduste summat“. Ilmselt on kunstilise ülejäägi teooriaga nõus ka enamik arhitekte, tõsi, seda iluks nimetamata.

Tandem Fologram Austraaliast (Gwyllim Jahn, Cameron Newnham) koos Soomeen Hahmi ja Igor Panticiga nägid VR-prillide abil modelleeritud ja auruga valmis painutatud puitdetailidest paviljoni „Steampunk“ ehitamisega soolalao ees ligi kaks kuud vett ja vilet – töö tehti oma käte ja vabatahtlike abiga.

Evert Palmets

Ilmselt saanuks ilu uurimisobjektina käsitlevate erialade välja lõpmatult laiendada (disainer, helilooja jne), ent kuraator on kasutanud esinejaid eelkõige peeglina, et rõhutada oma sõnumit. Erinevalt mitmest teisest distsi­pliinist on arhitektuuri mõistmine ja sellest rääkimine jäänud kinni ligi saja aasta tagusesse aega, mil ilust sai Bauhausi mõjul tabu ning arhitektuurist „funktsionaalne kast“, objektiivsete vajaduste ratsionaalne väljendus. Reisneri sõnul tähendas modernistlik universaalse ilu esiletõstmine arhitektide loomingulise väljendusvabaduse allasurumist: intuitiivsus asendus mõistuspärase loogika ning probleemide lahendamisega, olgu küsimused sotsiaalsed või majanduslikud. Sellest valehäbist ilu kui millegi vanamoelise pärast polevat siiani lahti saadud ning kaunina käsitletakse vaid ajaloolist ehituskunsti, julgemata pidada ilutaotlust tänapäeva projekteerimisprotsessi käivitavaks jõuks. „Uute iluvormideni jõudmiseks on vaja kutsumust. Poeetiline arhitektuurne kujundikeel on ehk hea alguspunkt ning, nagu ka luules, saab siingi kõik alguse üksikisiku psüühikast,“1 on Reisner ühes intervjuus rõhutanud individuaalsuse tähtsust. TABi kataloogi peatekstis on ta sedastanud veelgi programmilisemalt: „Arhitekti ülesanne on luua inimestele nautimiseks kauneid keskkondi, et tagada meie tsivilisatsiooni hea käekäik. [—] Arhitektide loov roll on leiutada uusi iluvorme – tuua arhitektuuri nüüdisaegset ja mitme­kesist iluelamust ning teha arhitektuurist indiviidi looming indiviidi jaoks.“2 Seega originaalsed vormid ja ahhetama panev esteetika? Tahes-tahtmata sunnib selline elitism meie kodumaisel kasinal kamaral protestantliku eetika vaimus võrsunu kulmu kergitama. Üles­kutsele, et ilu päästab maailma, on lihtne vastu panna needsamad sotsiaalsed või keskkonnaga seotud probleemid: ei ruumilisele ebavõrdsusele ega enese­hävituslikule tarbimismentaliteedile ole arhitektuuril häid lahendusi pakkuda. Ilu kelle jaoks? Kas ei ole mitte kauneid keskkondi kavandanud kõik XX sajandi totalitaarsed režiimid? Kas pole ilust teinud ihaldatavat toodet uusliberaalne kinnisvaraarendus? Päris kindlasti on selliste ilupiltide loojatel kuklas teadmine nende positiivsest mõjust vaataja meeleolule. Ajutegevust uurinud Enochi sõnul tähendabki ilukogemus meile peidetud korda, stabiilsuse leidmist. Kui Reisner taunib sajandi jagu kestnud arhitektuuri intellektualiseerimise ja mõistuspära ülemvõimu müüti ning vastandab sellele visuaalse kujundi tunnetusliku jõu, siis ekraanide ajastul domineerib nägemismeel peaaegu täielikult ning liigsest ratsionaalsusest ei saa tõejärgsust kuulutavas maailmas samuti rääkida. Meie ruumikeskkond on üha muutlikum, nišistunum ja turualdis, täis tühja originaalitsemist. Jutt ei käi siiski ainult vormilisest ilust, vaid projekteerimisprotsessi esteetiliste otsuste jadast: „Ühel hetkel sulavad kõik projekti sisukomponendid sidusaks tervikuks, mille välimus, atmosfäär ja vorm tulenevad esteetika sidusast jõust. Elemendid muutuvad, arenevad, eristuvad, kuni lõpuks loksub kõik paika. See on projekteerimisel nauditav hetk ja sageli just siis kogeme ilu.“3 Olen üsna kindel, et samasugust nauditavat hetke kogesid ka modernismi isad Walter Gropius või Mies van der Rohe, keda ilu kadumises süüdlaseks peetakse. Nende töödes on sedasama Harmani kirjeldatud kunstilist ülejääki ja Aharonit paeluvat sisemist korrastatust sama palju kui TABil kilbile tõstetud digivahenditega loodud uues esteetikas. Ja kuhu ometi on pildilt kadunud kogu postmodernism, ilu mõiste ellu äratanud ja nihestanud suund?

Uued iluvormid

Milline on siis uus esteetika arhitektuuris ja kuidas väljendavad seda need kohale kutsutud arhitektid, kes kõik said võimaluse osaleda arhitektuurimuuseumi kuraatorinäitusel ja esineda ka sümpoosionil? Mida on arhitektuuril selles kõigejärgses postühiskonnas öelda? Liitreaalsus, robootika, digitootmine ja -käsitöö ning parameetriline disain on tehnoloogilised võimalused, vastused, ent oleme unustanud, mis oli küsimus. Tehnoloogia kiire muutumine ei näi olevat korrelatsioonis tõsiasjaga, et arhitektuur on seniajani väga aeglane ja kohmakas kunstivorm. Fologrami-nimeline tandem Austraaliast (Gwyllim Jahn, Cameron Newnham) koos Soomeen Hahmi ja Igor Panticiga nägid soolalao ees VR-prillide abil modelleeritud ja auruga valmis painutatud puitdetailidest paviljoni ehitades ligi kaks kuud vett ja vilet – töö tehti oma käte ja vabatahtlike abiga. Pöörane voogav objekt näeb ehitatuna välja sama külgetõmbav kui ihamasina käivitanud ekraanipildil ning on suurepärane sissejuhatus arhitektuurimuuseumi biennaali kuraatorinäitusele „Ilu loeb“. Uued ruumivormid sünnivad digivõimaluste ja inimese mõttetegevuse koostöös – vähemalt niikaua, kuni inimene on küborgist odavam või intelligentsem.

Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus „Ilu loeb“ arhitektuurimuuseumis. Seekord said arhitektid ülesande mõelda tuleviku elukohtade peale.

Tõnu Tunnel

See, et kõik sümpoosionil esinenud arhitektid osalesid ka näitusel – kuraator nagu rõhutanuks asjaolu, et arhitektuur on ikkagi praktiline kunst – on kindlasti hea. TABide fookus on millegipärast alati olnud tulevikul (v.a b210 kureeritud postsotsialistlikku ruumi analüüsiv biennaal 2013. aastal). Seekord anti arhitektidele ülesanne mõelda tuleviku elukohtade peale. Millised on üldse nende kasutajad ja kuivõrd suudame praeguste teadmiste pinnalt elulisi muutusi ennustada? Jaapani arhitekt Sou Fujimoto on pakkunud talle omase mängulise nutikusega välja tuleviku eluruumina primitiivse avatud koopa, kus ruum on jagamatu ja sujuv ning inimesel on vaba voli ennast sellega kõige mugavamalt kohandada. Tehnoloogia asemel rõhutab ta inimmõõtmeid ja hübriidset sidet loodusega. Loengul näidati Jaapanis Kumamotosse ehitatud 350millimeetristest täispuidust moodulitest legolaadset varjualust, mille üht osa sai näitusel uurida ka 1 : 1 mõõtkavas ehitatuna.

Fujimoto ei näe koopas mitte unikaalobjekti, vaid pilvelõhkujani laiendatavat süsteemi, struktuuri ilu, kui soovite, jätkates nii häirimatult modernistlikku universaalse ja modulaarse ruumi ideed. Sarnase lähtekoha on võtnud Austraalia March Studio, kelle elegantset kuhilat meenutav installatsioon koosneb korduvatest eri pikkusega vineerist elementidest, millest igaüks markeerib iseseisvat elamiskonteinerit. Eri suurusega elupinnad paigutatakse põhistruktuuri külge vastavalt elanike soovile, tulemuseks kuulsa Kisho Kurokawa Nakagini Capsule Toweri (valmis Tōkyōs 1972. aastal) veidi ökom variant. Yael Reisneri enda ja TABi abikuraatori Barnaby Gunningi puhul said uued ilu- ja eluvormid alguse seoses kasvuprotsessidega, kui taimestik ja elukeskkond kujunevad käsikäes. Nende töö aluspõhimõtted on linnade isearenemine, eluruumi sujuv üleminek avalikuks ning kasvulampidega varustatud võluaiad kodude keskmena. Vildiga vooderdatud elamismoodul, millest aken pehme „kraena“ välja pungub, lähtub autorite sõnul looduslike vormide ilust ning on osa suuremast süsteemist. Tõsi, täpsemat ettekujutust sellest pehmest-mängulisest-isearenevast maailmast, mis tagatipuks pidi asetsema Koplis, ma ei saanud. Ilu ja virtuaalse ruumi kontseptuaalselt kõige õnnestunum ühendus on büroo Space Popular installatsioon ning küsimus „kellele kuulub virtuaalne kodu?“. Meie suhtlusmeedia on järjest sagedamini kolmemõõtmeline ja seega arhitektuuri teema. Kogeme virtuaalset reaalsust tegelikult multisensoorselt: kuuldav ja nähtav aktiveerivad ka meie teised meeled ning alternatiivsed reaalsused kihistuvad igapäevase keskkonna peale. „Milliseid maailmu me hakkame ehitama olukorras, kus peavarju pakkuda ei ole vaja, mida tähendab kodu, kui kõik võib sekundiga muutuda, või mis on eraomand, kui seinad on tehtud pikslitest?“4 Virtuaalse ehituskunsti loojatena on nemad igatahes globaalses kodus juba kohal ja mängivad.

Struktuuri ilu kuraatorinäitusel. Austraalia March Studio installatsioon koosneb korduvatest eri pikkusega vineerist elementidest, mis markeerivad elamiskonteinerit. Eri suurusega elupinnad paigutatakse põhistruktuuri külge vastavalt elanike soovile.

Tõnu Tunnel

Eesti puugid

Büroo Kadarik Tüür Arhitektid (KTA) „Utoopiline puuk“ ehk putukavalku kui tulevikutoitu serveeriv ja tulevikust filmi näitav putka, mis mõeldud Lasnamäe-sugustesse totaalsetesse elurajoonidesse inimlikku mõõtkava ja suhtluskohta pakkuma, ei haakunud seevastu ilu teemaga mingilgi moel. Kui meenutada, et KTA tegi koos Eik Hermanniga sel aastal märkimisväärse „Liginull“ näituse, on selge, et ilu pole lihtsalt nende rida. Ennast metsiku ilumeelega loomingulisteks kodanikeks nimetades ehitavad nad iseenesest täiesti kena puidust varjualuse, lasevad selle sinise polüuretaaniga üle, sest nii on energiatõhus, ning pakuvad kuivatatud putukate kõrvale magus-düstoopilise video inimkeskkonnas valitsevatest sümbiootilistest suhetest – ja need pole sugugi nii sõbralikud, kui mõni võib arvata. See karune ja sotsiaalse reaalsusega konkreetselt haakuv projekt on epateeriva postdigitaalse ilu suhtes kriitiline, sest autorite sõnul elame me vastu­olude, omavahel võitlevate utoopiate maailmas ja ilu saab parimal juhul vaid elamise valu leevendada. Raske oleks ilusamini öelda.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et TAB on eelkõige sündmus, mitte akadeemiline mõõduvõtt: TAB toob kokku, tekitab rõõmsaid mullistusi, koondab hetkeks suure hulga tegijate energia, mis vallandub mõneks kihisevaks õhtuseks avamiseks, galaks või loengujärgseks aruteluks. TABi pluss on kindlasti rahvusvahelisus, ka kuraatori persoon ja tutvusringkond pole tähtsuseta. Meie muidu üsna ühes rütmis tuksuvas arhitektuurielus on äkki palju sündmusi üheaegselt ja õhus on (vähemalt korraks) millegi suure ja ühendava idee. Seejärel laguneb see jälle laiali ja postdigitaalid, postmodernistid, pragmaatikud, romantikud ja puugid – kõik taanduvad taas oma nurka.

1 Siim Tuksam, Yael Reisner: nauding ilust. – Maja 2018, suvi-sügis.

2 Yael Reisner, Arhitektuur ja ilu. Essee ilu olulisusest. Rmt: Ilu loeb. TABi kataloog, 2019, lk 40.

3 Samas.

4 Space Popular, Kellele kuulub globaalne kodu? Rmt: Ilu loeb. TABi kataloog, 2019, lk 145.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht