Suvine nostalgiareis lapsepõlve

Arhitektuurimuuseumi lasteaia-arhitektuuri näitus annab 25 hoone põhjal ülevaate Eesti lasteaedadest 1928. aastast tänapäevani.

EPP VAHTRAMÄE

Näitus „Kes aias, kes aias? Moodsad lasteaiad“ arhitektuurimuuseumis kuni 25. VIII 2019. Kuraator Sandra Mälk, konsultant Mare Torm (Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum). Kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson, fotograaf Martin Siplane. Kataloogi koostanud Sandra Mälk, tekstide autorid Kadri Klementi, Sandra Mälk, Sandra Nuut, Ivi-Els Schneider, Mare Torm ja Anna-Liisa Unt.

Põhjalik lasteaiaarhitektuuri näitus on igati tervitatav. Lasteaedade teemale on küll ka varem tähelepanu pööratud, kui 2014. aastal korraldati arhitektide liidu aastanäitus „Mängiv inimene“. See oli aeg, mil lasteaedade ruumipuudust leevendati ehituskonteinerite abil. „Mängiva inimese“ näitusel esitleti kaheksa arhitektuuribüroo visiooni lastele disainitud keskkonnast, see näitus peegeldab aga esmakordselt lasteaedade arhitektuuri arengut ja toob meie ette lasteaedade ruumipoole tähtsuse.

Põnev on jälgida eri perioodidel ehitatud lasteaedade ja nende väliruumi muutumist – tüüpprojektist eritellimuseni ja liivakastiga õuealast rikkaliku mängumaastikuni – ja noppida ühtlasi välja see, mis on ajast aega kordunud, näiteks värviküllased siseruumid. Näitusele seatud ruumilahendused peegeldavad ühiskonnas toimunut ja tekstid (nõukogude aja kataloogiprojektid ja reaktsioonina neile luksuslikud eriprojektid kuni tänapäevaste ruumikogemusel põhinevate lahendusteni) aitavad muutusi selgitada. Kahjuks ei ole näitusel pööratud plaanimaterjali esitamisele piisavalt tähelepanu. Iga lasteaiahoone juures on antud küll ühe korruse plaanilahendus, kuid kuna enamasti puuduvad ruumide nimetused ja ka sisustus, teeb see muudatuste jälgimise keeruliseks. Näituse nõrk koht ongi kujundus. Iga lasteaia puhul välja nopitud detailid, mis korduvad planžettidel, on hea leid, kuid muus osas valitud kujunduskeel ei veena. Planžettide mängulisus ja ebaühtlus pigem raskendab teemasse süvenemist. Positiivse täiendusena mõjub näitusel valik vanaaegseid mänguasju ja lasteaiamööblit, samuti kolm kiike, mis pakuvad väikestele külastajatele mängulusti. Maketid, joonised ning külluslik fotomaterjal annavad ilmekalt edasi omaaegse rõivastuse, tegevuse ja eluolu. Kui lasteaedade arhitektuur on püsinud suhteliselt muutumatuna, siis vajadus lasteaiakohtade järele ning pedagoogiline lähenemine on ajaga üksjagu muutunud.

Näitusel on teiste hulgas välja toodud mõned laialdaselt ehitatud tüüplasteaiad. Kahjuks on enamasti jäetud märkimata, kus need asuvad. Kindlasti oleks huvitav teada, kui palju on selliseid hooneid Eestis rajatud ja millised neist on tänapäevani kasutusel. Endiselt palju tegutseb lasteaedu olemasolevates hoonetes, kus ruumi kohandamine lastele sobivaks ja kehtivatele tõekspidamistele vastavaks pole ehk kõige paremini õnnestunud. Näitusel on kahjuks käsitletud ainult lasteaedadeks rajatud hooneid, kuid teemaga saaks veelgi rohkem süvitsi minna. Ühe lasteiatüübina on populaarsust kogunud ka õuelasteaiad, mida sel näitusel ei ole kajastatud, kuid mis võiksid olla samuti ajastu näitena välja toodud.

Näitusel kaasas olnud lasteaialapsele jäi silma Lotte lasteaed (Kavakava arhitektuuribüroo) Tartus. Lapse hinge puges väike kadeduski, mis vormus küsimuseks, miks neil selline lasteaed on, ja päädis otsusega, et tahaks ka sellist.

Kaido Haagen

Õnneks leiab näituse juurde kuuluvast kataloogist kõik selle, mis näitusel puudu jääb. Sealt saab lugeda ülevaadet lasteaedade kujunemisest ja arengust pedagoogilises võtmes, käsitletakse ka seda, mis on olnud lasteaedade planeerimisel oluline ja miks. Veel leiab kogumikust filosoofilisemad artiklid lastele mõeldud ruumist. Ka näituse väljapanekul oleks võinud ühel planžetil need mõtted välja tuua. Kataloogi artiklite põhjal jääb mulje, et kuraatorile on uurimistöö käigus saanud selgeks lasteruumide loomise ja nende ajas muutumise loogika. Tavalisele muuseumikülastajale, eriti välismaalasele, jääb see ilmselt siiski peidetuks, sest näitusematerjal neid aspekte esile ei too.

Küllap leiavad paljud näitusel tuttavaid ruumilahendusi ja detaile, mis annab võimaluse sellega isiklikult suhestuda: saab meenutada oma lapsepõlve ja mõelda sellele, kui palju mõjutab ruum isiksuse kujunemist. Loodan, et näitusele jõuavad ka lasteaiakasvatajad ja -juhatajad, kellele esitatu võiks anda mõtteid, kuidas kujundada lasteaed lastele sobivaks mänguruumiks. Ei olegi ju vaja euroremonti, et ruum inspireerivamaks teha: piisab mööbli ümberpaigutamisest ja tohutu mänguasjahulga vähendamisest. Pealtnäha võib tunduda, et laste tegevuses hoidmiseks on vaja kõikvõimalikke mänguasju, kuid mitmed uuringud on näidanud, et kõige inspireerivamad on lihtsad, ilma suunatud tähenduseta mänguvahendid.

Väikestele külastajatele pakuvad näitusel mängulusti vanaaegsed mänguasjad ja lasteaiamööbel ning kolm kiike.

Liis Anvelt

Mitmeotstarbeline lasteaed

Lasteaiaarhitektuuri näitusega kõlab hästi kokku ka arhitektuurimuuseumi keldrisaali püsinäitus „Uuri ruumi“, lastele ja noortele suunatud võimalus avastada ruumiline maailm. Pehmed ehitusklotsid võivad innustada paljusid mänge mängima, kuid neid saab rühmategevuse ajal ka istumiseks kasutada. Tundub, et lihtsate lahenduste otsingul tulekski minna tagasi mineviku lasteaiaruumi. Mäng ei ole lastele ju pelgalt ajaveetmise viis, vaid põhitegevus, mille kaudu saadakse teadmisi ning õpitakse suhtlema.

Viimastel aastatel on uute lasteaedade rajamiseks korraldatud üha enam arhitektuurivõistlusi. Selle üle tuleb ainult rõõmustada, sest lasteaia ruumiprogrammi detailne ja oskuslik läbimõtlemine loob ka mõnusama ja lapsesõbralikuma ruumi. Oluline on seegi, et hooneid saaks mitmeti kasutada. Näiteks Kiiu Kiigepõnni (Stuudio 2 Arhitektid) lasteaia avar saal on ühtlasi kogukonnakeskuse kasutada. Ruum, mis sobib lastele, sobib alati ka kõigile teistele. Miks mitte astuda samm edasi ja luua n-ö hoiukeskkond, kus lasteaed ja eakate päevakeskus jagavad hooviala? Mitmekesine suhtluskeskkond on oluline mõlemale, nii lapsele kui ka eakale.

Näitusel kaasas olnud lasteaialapsele jäi silma Lotte lasteaed Tartus avara keskse saali ja mängukoridoriga selle ümber. Lapse hinge puges väike kadeduski, mis vormus küsimuseks, miks neil selline lasteaed on, ja päädis otsusega, et tahaks ka sellist.

2030. aastaks on Tallinna linnavalitsus lubanud kõik lasteaiad ajakohastada. Uuendamise käigus peaks mõtlema eelkõige sellele, milline on laste arengut toetav ruum ja kuidas tagada kõigile lastele võimalus kasvada üles keskkonnas, mis toetab neid mitmekülgselt. Siinkohal on aga samavõrd oluline pöörata tähelepanu ka pedagoogilistele meetoditele ja kasvatajatele. Ainuüksi heast arhitektuurist paraku ei piisa.

Praegune lasteaia-arhitektuuri tutvustav näitus jääb ehk nõudlikumale külastajale veidi lahjaks, kuid pakub lastele tegevust ning sobib hästi suviseks kergeks nostalgiareisiks lapsepõlve. Näitusele tasub igal juhul ka lapsed kaasa võtta ja koos nendega keldrisaali põigata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht