Rahvakogu toob välja inimeste headuse

Teele Pehk: „Rahvakogule antakse tasakaalustatud teadmised ja ka aega suhtlemiseks, nii et lõpuks teevad kodanikud palju julgemaid ettepanekuid kui poliitikud.“

MERLE KARRO-KALBERG

Teele Pehk on demokraatiarikastaja, kelle teemadeks linnaruum, avatud valitsemine ja rohepööre. Ta töötab juba üle aasta DD ehk teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis demokraatiakeskuses, kus lõimib koos kolleegidega kliimamuutusega kohanemise rahvakogusid demokraatia­arendusse. Tema ärgitusel ja korraldusel on Eestis toimunud juba kolm kliimakogu: Ida-Viru noortega aastal 2021 (korraldajad Eestimaa Looduse Fond ja Rohe­tiiger), Tartus 2022. (korraldajad Rohetiiger ja Miltton) ning Tallinnas 2023. aastal (korraldaja demokraatiakeskus). Kaks viimast on tihedalt seotud linnaruumi ja ehitatud keskkonna kvaliteediga.

Miks korraldada avalikkuse arvamuse teadasaamiseks rahvakogu? Milliseid ettepanekuid on linnaruumi kohta tehtud? Teele Pehk räägib lähemalt.

Milline on rahvakogu ajalugu? Kuidas ja millal see Eestisse jõudis?

Rahvakogu ajalugu on pikk ja ulatub tagasi Antiik-Kreekasse ning Mesopotaamiasse, kus ühiskonnaasjade otsustamiseks ja ametikohtade täitmiseks tõmmati liisku. Kui linn ja ühiskond paisusid suureks ja neid polnud enam lihtne hallata – rahvakogu toimimiseks vajalikke inimesi ei saanud enam ühte kohta kokku tuua –, siis vajus ka liisudemokraatia unustusse ning asendus esindusdemokraatiaga.

Uuesti n-ö avastati see võimalus 1970. aastatel ülikoolides teaduslike eksperimentide käigus miniavalikkusega, see oli pikka aega akadeemiline harjutus. Samal ajal levis ka vandekohtunike kasutamine, mis on tuttav kohtusüsteemist. Nii prooviti leida alternatiive avaliku arvamuse uuringule ja referendumitele.

Avaliku arvamuse uuring tehakse juhuvalimiga. See peaks justkui peegeldama levinud arvamusi, aga ei kata kõiki nüansse. Rahvahääletuse puudus on see, et kodanikud teevad otsuse n-ö kõhutunde pealt, sest neile ei ole antud mingeid baasteadmisi teemal, mille üle nad otsustama peavad. Referendumi valik on enamasti ka must-valge: jah ja ei, tahan või ei taha. Rahvakogu annab võimaluse koguda kvaliteetsem sisend poliitika tegemiseks ja kujundamiseks.

Nüüdseks on see otsustusviis, mida kasutatakse tihti linnaruumi otsuste tegemiseks ja vähemuste võimestamiseks, levinud Kanadast üle ilma. Pärast 2010. aastat on rahvakogud raamistatud kliimateemadega.

Eestis tuli esimene rahvakogu kokku 2013. aastal erakondade, valimiste ja kodanike kaasamise teemal. Sellest sündis rahvaalgatusõigus ja langetati erakondade loomise künnist ja lõivu. Seejärel oli pikk paus ning 2021. aastast korraldasime järjest kolm kliimateemalist rahvakogu: kõigepealt Ida-Viru noortega õiglase ülemineku teema, siis Tartu kliimakogu ning sel talvel Tallinna kliimakogu.

Siinse esimese rahvakoguga võrreldes on miniavalikkuse formaat meeletult arenenud: on juba kümme viisi, kuidas kasutada seda eri eesmärkidel. Praegu korraldatakse üleriigilisi rahvakogusid, mis tegutsevad kuid või isegi aasta aega, nagu oli nt Prantsusmaa kliimakogu, mis oli presidendi algatatud ja mille eelarve oli omataoliste seas kõige suurem.

Praegu korraldatakse rahvakogusid koostöös teadlastega, kes uurivad osalejate teadlikkust ja hoiakuid enne ja pärast protsessi, virtuaalse ja silmast silma arutelu eeliseid ja puudusi, samuti rahvakogude lülitamist institutsioonidena avalikku sektorisse. Eestis otsime tikutulega teadlasi, kellega koos formaadi mõju ja võimalusi süvitsi uurida. Tallinna kolmekeelsena toimunud kliimakogu kogemust uurivad Poola teadlased. Õnneks pöörduvad siinsed magistrandid aina sagedamini demokraatiakeskuse poole, et seda fenomeni uurida.

Eestis on rahvakogudes käsitletud paljuski linnaruumi. Milliseid näiteid mujalt veel leida võib?

Miniavalikkus kutsutakse kokku, kui oodatakse süsteemset muutust, olgu riigi või linna tasandil. Omavalituse tasandil on rahvakogu korraldamine lihtsam ning ettepanekud saab kiiremini ellu viia kui riiklikul. Iirimaal ja Šotimaal on kliimakogu sisse kirjutatud kliimaseadusse, see tuleb korraldada pikaajaliste oluliste otsuste tegemisel. Soome katsetas hiljuti rahvaparlamenti nelja ülekaalukalt hääli ehk allkirju saanud rahvaalgatuse üle otsustamisel.

Rahvakogu sobib tegelikult igasuguste teemade käsitlemiseks. Eriti hea on see võimalus küsimuste puhul, mis kütavad ühiskonnas kirgi. Näiteks pärast abordi käsitlemist rahvakogul legaliseeriti abort Iirimaal ka üleriigilise referendumiga. Samuti sobib see kaugeleulatuva mõjuga otsuste tegemiseks, nagu keskkonna- ja kliimapoliitika puhul.

Pariisis tegutseb püsirahvakogu, mille üks eesmärke on määratleda pealinna elanikke kõnetavad ja põletavad teemad, mille lahendamiseks kutsutakse kokku eraldi rahvakogu. Püsikogu määrab igal aastal peateema ja kaasava eelarve, mis küündib saja miljoni euroni ehk viie protsendini Pariisi eelarvest.

Brüsselis ja Milanos tegutseb alaline rahvakogu linna kliimapoliitika seirajana.

Miks jõudsid Tallinna ja Tartu rahvakogud linnaruumini? Mõlemat kogu raamistas ju teemana mure kliimamuutuste pärast. Kas siit võib välja lugeda, et linnaga tegelemisest on abi kliimamurede leevendamisel?

Tartu 2022. aasta kliimakogu eestvedaja oli ruumiloome osakond, kes vastutab ka linna kliimapoliitika ja kliimakava elluviimise eest. Toonane linnaarhitekt Tõnis Arjus ütles, et teeme kliimakogu, kuna ta oli huvitatud uute formaatide katsetamisest. Ega me kohe ei teadnud, millele keskenduda. Selgus, et liikluse rahustamise teema oli jõudnud poliitilisse punnseisu. Lõpuks laienes see ohutu ja turvalise ruumi teemaks ning vaatlesime seda kliimasoojenemise prisma kaudu.

Ka Tallinnas alustasime koos strateegiakeskusega oluliste teemade kaardistamisest ja lähtusime Tallinna strateegiast. Põletavaim ja keskkonnaga seoses kõige suurema jalajäljega probleem oli ja on pealinnas endiselt liiklus, kuid selle teema käsitlemiseks rahvakoguga polnud piisavalt poliitilist toetust. Jõudsime rohealade teemani. Liikumise teemad tulid selle raames niikuinii esile.

Mida annab kliimakogus osalemine inimestele?

Eelkõige väljuvad rahvakogust teadlikumad kodanikud. Rahvakogu korraldamisel on kolm põhireeglit.

Esiteks esinduslik juhuvalim, et tagada võimalikult mitmekesine miniavalikkus. Seega kohtuvad elanikud endast erinevate inimestega, arutavad kodulinna eeliste ja puuduste üle, kujundavad koos selle tulevikku.

Teiseks arutlemine ja kaalutlemine. Arutama hakatakse alles pärast seda, kui rahvakogus osalejad on ära kuulanud teaduspõhise ja mitmekülgse teemakohase informatsiooni ja ka huvirühmade arvamuse. Kõik rahvakogu osalejad istuvad rühmades. Klassiruumi või auditooriumi laadis paigutumist väldime igal juhul, sest see ei soosi õppimist ja omavahelist suhtlemist. Pärast esinejate ülesastumist ja ekspertide seisukohtade ärakuulamist asutakse omavahel arutama. Laudkondades istuvad üksteisele võõrad inimesed. Seega tuleb oma seisukohtade väljaütlemisel olla empaatiline, vaadata tihti asjale teise inimese vaatenurgast, kasutada sõnavara, mida kõik mõistavad jne. Lahkarvamuste asemel keskendutakse ühisosa otsimisele ja sellest hakkavad kooruma ettepanekud. Korraldajatena oleme selle protsessi põhjalikult läbi mõelnud, kohapeal on abiks rühmaarutelude hõlbustajad.

Kolmandaks on rahvakogu puhul oluline mõju ehk avaliku võimu vastus ja tagasiside kodanike ettepanekutele, ühesõnaga dialoog. Vaid nii tekib pikaajaline usaldus, kui kodanike sisendit kasutatakse reaalses poliitikakujunduses. Võib öelda, et rahvakogus osalenud on kodanikena nõudlikumad, kuna pärast innustavat protsessi oodatakse linnalt tegusid.

Kõik osalejad on imestanud, et ka nii saab osaleda, et ei peagi näiteks planeeringu avalikul arutelul karjuma või saatma kümneid kirju, millele keegi ei vasta. Öeldakse ka, et nüüd mõistetakse teisi elanikke paremini, ollakse sallivamad, arenevad sõbrasuhted. Nähakse ka linnaametnikke ja poliitikuid silmast silma ja avastatakse, et nad polegi kivinäod.

Ida-Virumaa kliimakogu koosnes noortest, kes tundsid ennast kõrvalejäetuna. Pärast kogu asutasid nad mittetulundusühingu ning nad kutsuti rahandusministeeriumi õiglase ülemineku juhtkomiteesse, kus noorte hääl oli esindamata. Nad panustavad seal siiamaani aktiivselt.

Kuidas omavalitsused ettepanekud vastu võtavad? Nende läbitöötamine tähendab ka korraldajale omajagu lisatööd.

Kodanike ettepanekud on ju julgustus omavalitsusele. Tallinn lubas eelmise aasta lõpus laekunud ettepanekutele vastata aprilli alguses. Ootame põnevusega. Tartus oli kliimakogu koos kaks aastat tagasi ja juba kuu pärast rahvakogu viimast päeva vastas linnapea koos ametnikega suvisel kogunemisel kliimakogus osalenutele, mida linn edasi teeb. Nüüd on Tartu linn teinud ja osalejatele laiali saatnud ettepanekute inventuuri: lahti on kirjutatud, mis on pärast paari aastat linnas toimumas.

Kohalikul ja riigi tasandil on kodanike ja huvirühmade kaasamine ikkagi kesine: tegeletakse ainult informeerimise, ideekorje ja konsulteerimisega. Arendada tuleks koosloomet ja võimestamist ehk otsuste tegemise delegeerimist. Omavalitsused peavad õppima, kuidas otsustamine ja sihtide seadmine kõigepealt käest ära anda ning kui kodanikelt on ettepanekud saadud, tuleb taas protsessi ohjad haarata, et ideed realiseerimiseni jõuaksid. See eeldab linna kui süsteemi täielikku avanemist, nii et ametnik ja poliitik usaldaksid kodanikku. Samal ajal näeme, et ametnikud on väga poliitikukuulekad, toovad ettekäändeks, et neil pole poliitilist tellimust üht või teist asja teha. Kohtab ka suhtumist, et see pole minu rida. Tallinn ja Tartu uuendavad just oma kaasamisstrateegiat, loodetavasti on kliimakogu andnud mõlemale linnale julgustava näite, kuidas kodanikega koos raskeid otsuseid langetada.

Tahan tunnustada nii Tallinna kui Tartut, et nad võtsid kliimateemalise rahvakogu pühendunult teha.

Kui rahvakogu korraldada üks kord, siis see ongi väga ajamahukas ja kulukas. Alati ei pea aga nii suurejooneliselt asju ajama, pole vaja kokku kutsuda 50–60 osalejat. Tallinna rahvakogu osalejatelt saime tagasisidet, et tahetakse koos käia ja näiteks samamoodi arutada linnaosa tuleviku üle. Kõige selle juurde peab käima ka avalik kommunikatsioon, teadaandmine, mida tehakse, millised ettepanekud on laekunud ja kuidas see aitab linna paremaks teha, mida on tänu protsessile ära tehtud.

Samade probleemidega maadeldakse rahvusvaheliselt ja nüüd räägitakse kliimakogude teisest lainest. Esimese laine harjal korraldati kogusid suure õhinaga palju, seejärel saadi aru, kui mahukas on laekunud ettepanekutega tegelemine ning kodanikele tagasiside koostamine. Teise lainega on hakatud enam mõtlema kliimakogude järeltööle. Järeldada võib, et ametnikud tuleb kaasata võimalikult varases etapis ning vaatlema tuleb paluda väga paljud, sest ettepanekuid tehakse kõikvõimalike osakondade valdkondades.

Üha rohkem seotakse see kõik avaliku sektori innovatsiooniga, sh koosloometegevuse uuendamisega. Seejuures on selge, kui vähe, kui üldse, on raha kaasamise, koosloome ja ühise otsustamise jaoks, rääkimata sellekohasest innovatsioonist, siis tuleb küll nutt peale. Rahvusvaheliselt levitatakse ettepanekut, et iga omavalitsus ja riik võiks eraldada vähemalt viis protsenti valimiste eelarvest iga-aastaseks kodanike kaasamiseks ja miniavalikkusega suhtlemiseks. Iga omavalitsuse ja keskvalitsuse esindaja saab ise arvutada, milline see summa olema peaks.

Millised meeleolud ja ettepanekud Eesti kliimakogudes välja joonistuvad?

Ettepanekud on olnud väga sarnased. Nii Tallinnas kui ka Tartus tehti palju ettepanekuid anda jalgratturitele ja jalakäijatele enam liikumisruumi, rahustada autoliiklust saaste vähendamiseks, haljastada tänavad. Lisaks saadi mandaat rohealade ja elurikkuse hoidmiseks ja lisamiseks näiteks taskuparkide, looduslike terviseradade või kaitsealade laiendamisega.

Kui võtta lahti Delfi või Postimehe kommentaarid, siis joonistuvad välja hoopis vastupidised meeleolud: trammitee ehitus segab autoga liiklejaid, jalgratturid segavad, elurikkus on kasimata heinamaa.

Nendes väljaannetes ei kõla ju esinduslik hääl. Mõelge sellele, kes julgeb üldse avalikult sõna võtta, kuidas marginaliseeritakse teisiti arvajaid … Näha on, et teatud arvamuste summutamiseks pannakse arvajale külge mingi silt: puukallistaja, ökokommunist jne. Enamasti need, kelle suunas kriitikat tehakse, vaikivad, nad hoiavad oma tervist. Nii domineeribki väheste hala.

Rahvakogus peavad koos töötama väga erineva maailmavaatega inimesed, kes tavaliselt mitte kuskil kokku ei puutu. Kuidas ikkagi ühiste ettepanekuteni jõutakse? Kui palju oled näinud tõrksust või vastutöötamist?

Tõsiseid konflikte pole olnud. Rahva­kogus osalemiseks saadetakse välja nimelised kutsed, mis teeb protsessi algusest peale eriliseks. Kutsele vastavad ja kohale tulevad need, kes on motiveeritud, aga ikkagi on see valim palju esinduslikum kui mis tahes kaasamisprotsessis osalejad.

Rahvakogu alguses lepitakse alati kokku reeglid. Näiteks on lubatud kritiseerida ideid, mitte inimesi, tuleb olla viisakas ja lugupidav, otsida ühisosa, mitte keskenduda erimeelsustele. Need kokkulepped toimivad hästi. Igas laudkonnas on ka arutelu hõlbustaja, kes tuletab vajalikul hetkel reegleid meelde ja aitab lõpuks ühised ettepanekud sõnastada.

Andrei Liimets, Tartu kliimakogu juht, ütles väga ilusasti, et rahvakogu toob osalejates välja kogu nende headuse. Näeme, et inimesed tahavad rääkida ja arutada. Tallinna rohelise pealinna rahvakogu tuli kokku viiel päeval kolmel nädalavahetusel, aga ikkagi jäi ajast puudu. Selle üle, kui pühendunud ja konstruktiivsed võivad elanikud olla, on ka vaatlemas käinud poliitikud ja ametnikud siiralt imestunud.

Mind paneb imestama, kui üksmeelselt on jõutud rohelise maailmavaate ettepanekuteni. Kindlasti on nende 50–60 rahvakogu osalise seas ka neid, kelle arvates on niitmata haljasala kole, kellele meeldib autoga sõita, kellele siilid, kimalased ja linnud linnas on lihtsalt tüütud ja tunduvad ohtlikud.

Rahvakogus pannakse suurt rõhku teadmistele. Teadlased ja eksperdid teevad mitu päeva lühikesi selge sisuga ettekandeid. See aitab end teemaga kurssi viia, seejärel arutatakse ekspertide ideede üle laudkondades, sealt omakorda kasvavad välja ettepanekud.

Tallinna kliimakogu ettepanekutest sai lausa neli ettepanekut kõigi osalejate hääle ehk neid toetati sada protsenti. Esiteks, säilitada kõrghaljastus ja rakendada ulatuslikult mitmerindelise haljastuse põhimõtet. Teiseks, tänavate projekteerimisel seada esikohale haljastuse säilimine ja rajamine ning jalakäijate ja ratturite ohutus ning mugavus. Kolmandaks, ajakohastada ja kehtestada rohealade teemaplaneering, et rohealade sidususe põhimõte jõuaks kõigisse planeeringutesse, projektidesse ja linnaruumi. Neljandaks, soodustada linna piires ühissõidukite kasutamist, luua paremad ühistranspordiühendused äärelinnaga ja naabervaldadega ning levitada süsteemi Pargi ja Reisi võimalusi.

Kuidas rahvakogu vormis demokraatiakeskuses edasi toimetate, millest unistate?

Jätkame formaadi arendamist ja pakume selle korraldamise kohta infot avalikule sektorile. See on küll vabavaraline ning globaalsete võrgustike koostatud juhised on veebis igal pool saadaval, nii et igaüks võib neid reegleid järgides oma rahvakogu korraldada. Demokraatiakeskuse eelis on rahvusvahelistes võrgustikes osalemine ning teadmine, milliste arendustega parasjagu maailmas tegeletakse, meil on ka rahvakogu korraldamise kogemus. Heal meelel aitame järgmisi miniavalikkuse kokkusaamisi kaaskorraldada. Unistame väiksematest püsirahvakogudest, nt linnaosa tasandil.

Riiklik kliimakogu on tegemata. Unistame riiklikust narratiiviloomest, et aidata Eestil kiiremini üle minna inimeste ja looduse heaolu, mitte pidevat majanduskasvu väärtustavale elukorraldusele. Senine kapitalistlik kasvupõhine majandusmudel pole jätkusuutlik ja aeg on ümber mõelda, mida meil üldse vaja on, et elu oleks hea. SKT asemel võiks majanduse keskmes olla inimese ja looduse heaolu. Milline see ühiskond on? Millised eeldused on meil juba olemas? Seda võikski rahvakogus arutada.

Nõustame ja innustame praegu Riiat ja Vilniust. Riias korraldatakse esimene kliimakogu sügisel.