Reportaaž „Linnuteelt“

Pärast kümmet päeva ühist rassimist, lõputuna näivat asjaajamist ning möödujate küsivaid pilke on käes kauaoodatud hetk: Emajõe äärde on kerkinud „Linnutee“.

Saskia Krautman

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise I kursuse varjualune „Linnutee“. Idee autor Artur Raik, projekteerisid Ralf Tõra, Keijo-Johann Norden, Raimond Vool, Kelly Grahv, Keidi Kaasik, Saskia Krautman. Ehitasid Anett Maiste, Carolyn Vilk, Samuel Eff Markkus Savimägi, Elisabeth Tomingas, Hanna Eliise Kitter, Ines Ollisaar, Kertu Kullas, Kirke Kivisoo, Maksimilian Karetin, Marian Reva, Elise Lissel Pähkel, Rigo Sildoja, Aleksander Siim, Sofia Schneider-Sepping, Karl Perens. Kursuseprojekti juhendasid Ott Alver ja Alvin Järving arhitektuuribüroost Arhitekt Must. Tartus aitas tudengeid linna maastikuarhitekt Kristin Leis, ehitusplatsil toetas Ragnar Kekkonen, konstruktsioonide osas andis nõu Andres Lehtla, valgustust aitas timmida Marko Kuusik ning lindude eluolu asjus konsulteeris ornitoloog Marko Mägi.

Keegi meist ei olnud varem ehitanud, vaatamata sellele saime kunstiakadeemia tudengitena võimaluse rajada 1 : 1 mõõtkavas eksperimentaalne arhitektuurivorm, mille kavand valiti välja semestri jooksul valminud kursusetööde seast.

Seekordne Ülejõe parki rajatud struktuur on varem Tartusse püstitatud varjualustest erinev, sest nihutab inimesest lähtuvat vaatepunkti hoopis elurikkuse suurendamisele ja elusloodusest hoolimisele. Leidsin linde vaatlemas lennuka idee autori Artur Raigi ning esitasin talle paar küsimust loomeprotsessi, lindude ja arhitektuuri kohta.

Projekti loomeprotsessis saime ise sõnastada lähteülesande ning mõelda varjualuse peale. Mida varjualune sulle tähendab ja mille eest on vaja linnaruumis varju otsida?

Varjualune on tudengi eneseväljendus arhitektuuri keeles. Selles projektis saab üliõpilane arhitektuuriga põimida oma teisi huvialasid: eelmise aasta varjualune „Kino“ sündis selle autori Alis Mäesalu suurest armastusest filmikunsti vastu, minu varjualune on tärganud linnuhuvist.

Linnaruumis saab varju otsida väga erinevat moodi ning kolm Tartu varjualust on sellele ülesandele lähenenud eri vaatepunktidest. Uueturu pargi servas asuv „Nurk“ pakub ronimisvõimalust, Emajõe-äärne „Kino“ loob vaikse paiga mõtisklemiseks ning Ülejõe pargi servas kõrguv „Linnutee“ lisab linna pesitsuspaiga lindudele.

Mis oli sinu peamine inspiratsiooniallikas „Linnutee“ loomisel?

Varjualuse vorm on seotud praktilise sooviga luua Raatuse tänavale, Ülejõe pargi serva lindudele rohkem pesitsusvõimalusi. Disaini väljatöötamisel jäid silma ning inspireerisid jaapani arhitekti Kengo Kuma imelised puitvõred, mille süsteemne kaootilisus mõjub väga looduslähedasena ning on lindude varjamiseks sobilik.

Kuidas mõjutas lindudele sobivate pesapaikade loomine varjualuse arhitektuuri esteetikat? Milliseid piiranguid seadis ja milliseid võimalusi avas sulelistele arhitektuuri loomine?

Lindudele pesitsusvõimaluste loomine oli kindlasti kogu projekti keskmes ning kõik disainiotsused lähtusid sellest. Kuna eesmärk oli luua neile võimalikult meeldiv elukeskkond, siis oli algusest peale selge, et linnupesad peavad paiknema tänavast kõrgemal ning olema pooleldi varjus kära, müra ja valguse eest.

Samuti tegime võrestiku seest krobeliseks, et need tunduksid looduslikumad ning et linnupoegadel oleks lihtsam pesaavast välja ronida. Probleemne oli valgustuse paigaldamine, sest teatavasti öine valgus häirib linde, seega pidi tehisvalguse disainima nii, et pesad jääksid pimedasse.

Nii nagu eelmiste Tartu linnaruumi püstitatud varjualuste „Kino“ ja „Nurk“ puhul, anti tudengitele ka seekord ette materjali hulk ja kuju: kilomeeter puitprussi ja 80 betoonkuubikut. Mil määral see lõpptulemust suunas?

Etteantud materjalid tegid disainiprotsessi palju lihtsamaks, sest ei pidanud mõtlema sellele, millest ehitada, vaid kuidas ehitada. Materjalid on väga lihtsad, kuid neid nutikalt kasutades sai siiski keerulisi süsteeme luua.

Piiratud materjaliga varjualuse loomine on hea harjutus, kuidas kasutada ressursse mõistlikult. Kas ette antud materjali kogus pigem piiras või inspireeris?

Kindel materjalikogus kindlasti piiras seda, mida on võimalik luua, kuid aitas ka hoida raamis. Selline piiritlemine on tänapäeval väga vajalik, sest elame piiratud ressurssidega maailmas ning arhitekti üks peamisi rolle ongi võtta etteantud materjalist maksimum ning see oskuslikult ära kasutada.

Varjualune „Linnutee“ sarnaneb mõtteviisi poolest Tartu kesklinna parkides elurikkust suurendava projektiga „Kureeritud elurikkus“, mille eesmärk on samuti luua linnaruumi sobivaid elupaiku teistele liikidele.

Milline on tulevikulinn?

Tulevikulinnas keskendutakse palju rohkem inimese ja looduse harmoonilisele koostööle. Linnad on küll tihedalt asustatud, kuid siiski on jäetud piisavalt ruumi parkidele ning neid ühendavatele elurikkuse ribadele.

Kas tunnetad perspektiivi nihkumist inimestelt ja majandusprogressilt teistele liikidele ka kaastudengite loomingus? Mis on tulevastele arhitektidele kõige südamelähedasemad teemad?

Suuremal või vähemal määral tegelevad kõik tudengid disaini võimalikult väikese CO₂-jäljega ning mõtlevad sellele, kuidas arhitektuur looduskeskkonda vähem häiriks või selle seisundi parandamisele isegi kaasa aitaks.

Tulevastele ja ka praegustele arhitektidele on kõige olulisem teema piiratud materjalidega võimalikult keskkonnasäästlike lahenduste loomine ning samal ajal elurikkuse edendamine.

Varjualuste rajamine aitab eksperimentaalsetel ideedel akadeemilisest paberarhitektuurist välja murda. Kuidas suhtutakse sellisesse ebatavalisse struktuuri arhitektuuriringkonnast väljaspool, näiteks, mida arvasid juhuslikult ehitusplatsilt möödunud linlased? Mis tagasisidet sa saanud oled?

Kuna varjualune asetseb nii prominentsel kohal, Kaarsilla teljel, on selge, et seda märgatakse ja ühtlasi kujundatakse ka arvamus. Sellepärast oli „Linnutee“ disainimisel väga oluline, et lisaks pesitsuspaiga pakkumisele võiks varjualune olla ka mööduvatele inimestele silmailuks. Vaatamata kartustele on möödujate tagasiside siiani olnud väga positiivne ning rahvale pakuvad rõõmu tänavasiltidega tähistatud pesitsuspaigad, mida struktuuri n-ö võra vahelt otsida saab. Usun, et inimese ja linnu elupaikade sobitamise kompromiss arenes ajaga nendevaheliseks sümbioosiks.

„Linnutee“ on kolmas Tartusse kerkinud varjualune. Mida need varjualused linnale annavad?

Tartu on tudengilinn ja sääraste eksperimentaalsete installatsioonide püstitamiseks väga hea koht. Ma usun, et siin saadakse paremini aru, miks on vaja enam keskenduda teistele liikidele meie ümber. Tartu kesklinnas on päris palju parke, mida kasutatakse pigem vähe, varjualused muudavad ka pargid atraktiivsemaks.

Mida annab selline intensiivne ehituspraktika – kodust ja koolist eemal – tervele kursusele ja edasistele õpingutele?

Ehituspraktika on ainulaadne kogemus ja ma olen väga tänulik kunstiakadeemiale ning kõigile toetajatele, et selline võimalus esimese kursuse arhitektuuritudengitele antakse. Ehitusplatsil õpib loomulikult palju uut, kuid see praktika muutis kogu kursuse tõesti ühtsemaks.