Pealelend – Sille Pihlak, arhitekt, PAKKi asutajaliige

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti kunstiakadeemia juurde loodi puitarhitektuuri kompetentsikeskus ehk PAKK. Mis see on ja miks ellu kutsuti?

Puitarhitektuuri kompetentsikeskuse ehk PAKKi asutasid kunstiakadeemia vanemteadur Renee Puusepp ning teadurid Siim Tuksam ja Sille Pihlak, keskust juhib Anna Tommingas.

Ruumiloojad ja ehitussektor on mõistnud, et elukeskkond peab olema jätkusuutlik. Liiatigi on käes aeg, mil arhitektidelt ei oodata midagi vähemat kui väikese CO2 jalajäljega ehitiste projekteerimist, kliimaneutraalsete hoonete visioone, kohaliku tooraine ja taastuvate materjalide kasutamist, hoone elukaare ja ehituse pika vaatega arvestamist ning energiatõhususe ja passiivmaja põhimõtete rakendamist. Selle loetelu kõrval ei tohi aga ununeda ruumikultuur, kellele ja milleks ruum luuakse. Arhitektuur kui ehituskunst on kompositsiooni- ja kontekstitundlik ning suhtes ajalookihistustega. Kompetentsikeskus hakkab aktiivselt kaasa rääkima nii ehituseetika kui ka ruumiesteetika arengus ja pärast kohalikus puitarhitektuuri-kultuuris peaaegu sajandi kestnud pausi toetama puitarhitektuuri uut tulemist.

Aastatel 1870–1917 ehitati üle 80 protsendi Tallinna hoonetest puidust. Siiani on säilinud Lenderi ja Tallinna tüüpmajadega asumid. Puitarhitektuuri lai levik on lähinaabrite pealinnade olukorraga võrreldes vägagi ainulaadne. Suurtöösturid polnud toona lihtsalt nõus töötajate hoonetesse nii palju investeerima, et need kivist ehitataks. Uued asumid rajatigi käepärasest materjalist ja oskustele vastavalt, töötati välja hooneti varieeruvad ning mitmekesised tüüpprojektid, mistõttu arenes tehnika ja pädevus nii ehitajate kui ka projekteerijate seas.

Sajand hiljem ei ole kohalikust toorainest ehitamine enam vaesuse tunnus, vaid kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalik. Teatavasti vastutab Eesti ehitussektor peaaegu 50 protsendi õhku paisatava süsiniku eest, aga ühtlasi ka kvaliteetse elukeskkonna loomise eest. Seega saab peale puidust ehitamise rääkida ka uuest ruumikultuurist. Kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskuse fookus on puitarhitektuuri mõtestamisel. Selle asemel et viljeleda edaspidigi praegust kiirarhitektuuri, ent taastuvate materjalidega, peaks puidu omadusi võimendama ning projekteerima ruumi, mis on omane vaid puitarhitektuurile. Seega käsitleb PAKK ehituskunsti materjalipõhiselt ja küsib louiskahnilikult1: mida puit tahab? Kui tegevus ei seisne betoonplaatide või terassõrestiku tõlkimises, vaid materjali plastilisuse, vormitavuse mõtestamises, on materjal disaini lähtepunkt, millelt vormida uue ajastu ehituskultuuri.

EKA arhitektuuriteaduskonna kompetentsikeskus hakkab koondama ja kasvatama erialast pädevust nüüdisaegse ruumiloome vallas. Selleks rakendatakse loovuuringute meetodeid ja tehnikaid, ollakse tihedas dialoogis uurimismaterjali ja tõstatatud probleemiga, otsitakse vastust, millist ruumi praegu vajatakse. Ruum peab olema paindlik ja liigendatav, kohandatav ja väljavahetatav, sotsiaalselt kaasav, kultuuriliselt rikastav ja kontekstitundlik. Seega pakume lisaks ehituskultuuri uutele eetilistele võimalustele välja ka puitarhitektuuri uusi esteetilisi võimalusi. Uurimisrühma asutamisega oleme jõudnud jätkusuutliku elukeskkonna loomise lävepakule, et avada uks teaduspõhisema arhitektuuri juurde.

* Saaremaalt pärit USAs tegutsenud arhitekt Louis Kahn on mõtestanud materjali arhitektuuris. Muu hulgas on ta öelnud, et isegi täiesti tavaline harilik tellis tahab olla midagi enamat, kui ta on, ta tahab olla oma parimate omaduste summa.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht