Oodi arhitekti ood arhitektuurile

Antti Nousjoki: „XXI sajandi hooned peaksid kasutajat julgustama loovalt mõtlema. Pelgalt efekti pärast pole mõtet arhitektuuri luua.“

GRETE TIIGISTE

2018. aastal avatud Helsingi keskraamatukogu Oodi on võitnud linlaste ja külaliste, noorte ja vanade, arhitektuuriteadjate ja niisama huviliste ehk siis peaaegu kõigi südame. Hoone avati mitu aastat tagasi, kuid Ala arhitektid rändavad endiselt ringi, tutvustavad Oodit ja annavad intervjuusid. Ja seda põhjusega: Oodi on fenomen, mida imetleme ka Soome lahe lõunakaldal, seda tuuakse ka siinmail ikka ja jälle eeskujuks seesuguste suurte avalike hoonete kavandamisel nagu rahvusraamatukogu rekonstrueerimisprojekt või Tartu südalinna kultuurikeskus.

Ala arhitektide üks asutaja ja partner Antti Nousjoki külastas märtsi lõpus Tallinna, tegi ettekande tänavusel betoonipäeval ja Eesti arhitektide liidu noortekoguga kohtudes, tutvustas büroo töid ja põhimõtteid. Pärast loenguid õnnestus mul temaga pikemalt vestelda.

Alustame kohe Oodist. Kuidas sa selle hoone populaarsust seletad?

Seda, mis Oodi populaarseks teeb, on õigupoolest raske mõista. Enamiku uute suurte avalike hoonete arhitektuur on julge ja nüüdisaegne, kuid neid ei võeta alati just hästi vastu. See on üsna tüüpiline, et avalikkusel, linnal ja piirkonnal võtab selliste hoonetega harjumine üsna kaua aega. Sageli kaasneb ehitusega mõni kriis, kas siis arhitektuurivormi ja ehitusprotsessi keerukuse või rahastamise tõttu.

Oodi edu on osaliselt tingitud sellest, et helsinglased said juba arhitektuurivõistluse tingimuste koostamise faasis kaasa rääkida ja välja öelda, mida nad uuelt linnaraamatukogult ja selle ruumiprogrammilt ootavad. Linlaste projekteerimisprotsessi kaasamine loob eelduse, et hoone valmides on reaktsioon pigem positiivne. Suurt rolli mängib kindlasti hoone arhitektuur: puidust geomeetriline vorm oli näha juba esimestel 3D-visuaalidel. Väga oluline on, et hoone esimesed kujutised oleksid võimalikult tõelähedased ja ei oleks ebarealistlikke detaile.

Siiski on nii suur tähelepanu ootamatu. Aastas külastab Oodit umbes 2,5 miljonit inimest. Tundub, et külalised on armunud raamatukogu kolmandasse korrusesse. Läbi maja sinna jõudes tekib füüsiliselt meeldiv avaruse tunne, mis on teiste tasanditega kontrastis. Rahvusvaheline tuntus on pigem seotud sellega, mida mõeldakse Soomest ja raamatukogudest üldisemalt. Meil on küll XX sajandil pikk raamatukoguarhitektuuri traditsioon, aga kuna Soomet peetakse tehnoloogiliselt väga arenenud riigiks, võis olla ootamatu, et suur summa investeeritakse just raamatukogu ehitamisse.

Oodi on tõepoolest suure rahvusvahelise tähelepanu all, jõudis lausa New York Timesi esiküljele.

Jah, selles mõttes on Oodi pioneer: ruumiprogrammiga uuendasime raamatukogude projekteerimise traditsiooni. Raamatukogu täitis varemgi mitmeid funktsioone, kuid tänapäeval tuleb kokku sobitada ka esmapilgul vastandlikud rollid, nagu traditsiooniline raamatute hoidmine ja laenutamine ühelt poolt ning digitaalselt juhitud ruumid teiselt poolt. See vastandus on tekitanud üleilmselt positiivseid reaktsioone, eriti Hiinas, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides. Näiteks sakslaste suhtumine raamatukogudesse on seni olnud pigem konservatiivne, Hamburgi linnapea sattus aga Oodist vaimustusse ja soovib oma linnagi midagi sellesarnast rajada.

USAs on avalikud raamatukogud pigem akadeemilised, avalik ja privaatsfäär on rangemalt piiritletud. Hiljaaegu oli mul New Yorgis arhitektide ja muude eluvaldkondade esindajatega raamatukogude ruumiprogrammi teemal väga huvitav vestlus. Paljud olid käinud Helsingis ja Oodi fännid, tõid esile just mitmete võimaluste segunemise avalikus hoones.

Oleme välja sõelunud, et enim on Oodi teemal veebiliiklust Hiinas, ühtlasi on seal tehtud mitmeid lühifilme, mida on vaadatud miljoneid kordi. Huvi Hiinas näitab, et raamatukogu peab olema kutsuv ja huvitav, veidi meelelahutuslik, aga ka tõsisem ja valgustuslik asutus. Mulle tundub, et hiinlastel on olemas side elu intellektuaalsema küljega ning vaimsuse tunnetust.

Soome XX sajandi arhitektuuriloos on tugev raamatukogude projekteerimise traditsioon. Neid on teinud nii suurkujud Alvar Aalto, Aarne Ervi kui ka paljud teised. Teie avasite Oodiga raamatukogude arhitektuuris uue peatüki. Kas ja kuidas suhestusite eelkäijatega?

Seda kindlasti: 1960. ja 1970. aastate avalike hoonete, sealhulgas raamatukogude retsept on Oodi omaga sarnane. Nende raamatukogude planeeringus on läbiv joon üht laadi tegevuse kavandamine ühele korrusele. Sellest ajendatult sättisime Oodis kõik raamatute avariiulid ainult ühele korrusele. Soome linna­raamatukogud on tavaliselt küllaltki horisontaalsed, põhikorrus on tihti tõstetud ja tee sinna on kavandatud huvitavalt, rõhutatud on avarusse väljajõudmise tunnet. Sellist arhitektuurimotiivi kasutas Alvar Aalto Viiburi raamatukogu ja Aarne Ervil Töölö haruraamatukogu puhul. Ma olen üles kasvanud Hyvinkääs ning mäletan lapsepõlvest, kuidas kõndisin linnaraamatukogu [arhitektid Raimo ja Ilmo Valjaka, 1968 – G. T.] treppidest üles suurde avatud horisontaalsesse ruumimaastikku. Oodi kolmandal korrusel oleme seda võtet rakendanud ja võimendanud. Nii on Oodi küll täiesti omanäoline, ent sobib Soome raamatukogude kaanonisse küll. Ühtseks motiiviks on ka valgusavad ja katuseaknad, mis on tuntud nii Viiburi kui teistegi Soome modernistlike raamatukogude järgi, kuid mille mõte on siiski ennekõike vähendada tehisvalgusega kaasnevat energiatarbimist.

Milline peab olema nüüdisaegse raamatukogu ruumiprogramm?

Oodi ruumiplaneering on tegelikult lihtne: majas on kolm korrust, millest esimene on mõeldud kohtumisteks, sündmusteks ja suhtlemiseks, teisel korrusel saab harjutada, praktiseerida ja katsetada ning kolmas korrus on lugemiseks ehk n-ö inspiratsiooni ammutamiseks. Kõik on aga avatud ja tegevus pole ette kirjutatud.

Paistab, et inimesed ei soovi kohata avalikus hoones rangeid piiranguid, nad ei taha, et neile ette öeldaks, mida seal saab või tohib teha. XXI sajandi hooned peaksid olema mugavad ja julgustama kasutama ruume nii, nagu külastaja ise soovib ja parasjagu vajab. Nüüd on Oodi viis aastat avatud olnud ja selle aja jooksul olen seal näinud kõikvõimalikku tegevust, kohati lausa üllatavat. Sellest järeldan, et hoone peab looma võimalused, kuid mitte määrama ära konkreetset tegevuskava. Sel juhul tunnevad inimesed end mugavalt ning tulevad ikka ja jälle tagasi. Oodi teise korruse kurvilist trepistikku ja väikesi taskuid saab kasutada väga mitmeti, mistõttu minnaksegi sinna aega veetma, tööd tegema, lugema või midagi muud tegema. Muidugi on ka Oodis piirangud ja reeglid ning päris kõik pole lubatud, kuid meie soov on hoone arhitektuuri kaudu suunata inimesed oma käitumist ise juhtima, et seeläbi selguks, mis on normaalne, mis mitte.

Hoones viibimist ei soodusta ainult eri funktsioonid, vaid ka ruumi kvaliteet: peab saama olla päevavalguse käes ja istuda pimedas. Need on lihtsad, ent mõjuvad asjad.

Avalikel hoonetel, näiteks teatritel ja kontserdimajadel, on tüüpiliselt väga suured ja tühjad fuajeed, mis vastavad praeguse aja nõudele – kõik mahuvad sinna tülinata ära. Vanad teatrihooned on teatavasti teistsugused. Lõpuks on suur fuajee lihtsalt üks kasutu ruum, mis seisab enamiku ajast tühjalt. Oleme Ala arhitektidega vältinud nii Oodi kui ka teiste avalike hoonete puhul tühja ja kasutamata ruumi. Pelgalt efekti pärast pole mõtet arhitektuuri luua.

Aprilli keskpaigas kuulutatakse välja Soome uue arhitektuuri- ja disainimuuseumi hoone arhitektuurikonkurss. Milline peaks uus muuseum olema, et võimalikult paljusid kõnetada?

Uus maja peaks kindlasti meelitama neid, kes tahavad osa saada muuseumi põhisisust ja näitustest, ent võiks toimida nii-öelda elutoana. Nende kahe pooluse sidumine on muuseumiarhitektuuri võtmekoht.

Kas Ala arhitektid osalevad sel konkursil?

Me ei ole veel otsustanud. Kümme aastat tagasi toimunud Helsingi Guggenheimi konkursil me näiteks kaasa ei teinud. Arhitektuuri- ja disainimuuseumi võistlusel on kindlasti rohkelt osalejaid ja eks see konkursikultuur ole üsna suur raiskamine. Võistlused on loomulikult vajalikud, need on meie büroole palju kasu toonud, aga ei saa läbi sõrmede vaadata ka sellele, kuidas konkursiformaat arhitekte kurnab. See on hullumeelne: üleilmsete konkursside osalemisse pannakse miljoneid töötunde. Tulevikus võtab tehisintellekt ilmselt anonüümsete arhitektuurikonkursside võistlustööde koostamisel arhitektide töö üle, kuna põhimõtteliselt on ju võimalik tehisarusse sisestada võistlusprogramm ja tingimused ning see genereerib sobilikud tulemused, millel on suur võidu­potentsiaal.

Arhitektuuri- ja disainimuuseum on riiklik institutsioon ning siinkohal on oluline jätkata traditsiooni, et suured kultuuriasutused korraldavad avatud võistlusi. Seega, ma pole võistluse vastu, pooldan avatud konkursse küll, ainult et võistluste süsteemis ei austata alati arhitekti tööd.

Ala on osa võtnud mitmest rahvusvahelisest konkursist. Möödunud aastal osalesite Tartu südalinna kultuurikeskuse konkursil ja pälvisite ergutuspreemia. Millise riigi arhitektuurivõistluste süsteem toimib hästi?

Avatud konkurssidel osaleme pigem harva, aga Tartu oma tundus põnev. Võistlusprogramm oli suhteliselt hästi koostatud, aga polnud võib-olla just kõige veenvam. See oli siiski kindlasti parem kui näiteks Helsingi Guggenheimi konkursil. Tartu südalinna kultuurikeskus on keeruline ja mahuka ruumiprogrammiga, võistlustingimustes oleks võinud rohkem tähelepanu pöörata raamatukogu ja muuseumi omavahelisele suhtele. Kui konkursil osaleva arhitekti õlule jätta liiga palju programmidünaamikat, siis see tähendab, et suur hulk aega ja vaeva kulub logistiliste ja tehniliste küsimuste lahendamise peale. Tegelikult on see üsna tavapärane, et tellija põrgatab ideid osalejatega ja katsetab, millised lahenduskäigud tagasi tulevad. Arhitektidele tähendab see aga ilmatut hulka töötunde, mis ei tasu kuidagi ära. Meie büroo puhul ei katnud ergutuspreemia isegi tehtud tööd ära. Mõttekas on ikkagi vaid võit.

Võistlussüsteemidest eelistan Prantsusmaa oma, kus arhitektid esitavad oma portfoolio ning valitakse välja meeskonnad, kes hakkavad lahendust välja töötama. Võitsime nii mõni aasta tagasi Lyoni Lumière’i ülikooli uue õppekeskuse arhitektuurivõistluse. Konkursil osalemiseks esitati 96 taotlust, mille seast valiti neli bürood ning neil kõigil oli suur tõenäosus võita. Kui osaleda avatud võistlusel, kus on 500 tööd või rohkem, siis olgu, umbes pool neist pole tõsiselt võetavad, aga üks kolmandik küll. Seega võib üks büroo teha kokku näiteks 100 suurepärast kavandit, kuid siiski mitte võita.

Selline nelja välja valitud osalejaga süsteem soosib süvenemist, sobivamate ja konkreetsemate lahenduste pakkumist, ainult et Prantsuse süsteemi puhul on valikusse sattuda üsna ebatõenäoline. Vastandiks on Saksamaa, kus eelvalikusse on meie kogemuse põhjal küll lihtne pääseda, aga võimatu võita, sest bürokraatia ja nõuded on keerulised.

Kui vaadata teie töid, eelkõige just tänu võistlustele sündinud avalike hoonete projekte ja valminud hooneid, siis torkab silma tugev käekiri: iseloomulik on sellele lai tänavatasandini ulatuv voolujooneline katus, mis on sageli puidust või puitribistusega. Kust te inspiratsiooni ammutate?

Oleme osalenud sadadel konkurssidel ning valmis on ehitatud kümneid hooneid. Kogunenud pagasi najal võtame ette järgmise töö. Eks kõik projektid ole omavahel lõpuks seotud. Eskiisifaasis töötame Juho Grönholmi ning Samuli Woolstoniga väga tihedalt grupina koos ning meie ideedest sünnibki Ala visioon. See pole sama mis vaid minu, Juho või Samuli nägemus, hästi toimibki just ühislooming.

Kaotus konkurssidel ja tööde ülesütlemine teeb algul pahameelt, kuid mõne aasta pärast taipame, et edutud visandid formuleeruvad millekski uueks, mis võib edaspidi viia ehitamise või võitudeni. See on nagu teadmiste ja oskuste pidevalt kerkiv mägi. Muidugi proovime teadlikult mitte korrata ja tulla välja uute vormidega, aga aastatega on meil tekkinud oma käekiri, mida ei peaks varjama, kuna nii sünnibki arhitektuuri kunstiteos. Oleme üsna palju projekteerinud. Võistluste puhul leian, et meil on õigus lahendada objekt nii, et see näebki välja nagu Ala teos.

Ala arhitektidel on Tallinnas praegu pooleli kaks projekti: EBSi linnak ja Pirita tee 28 elamupiirkond.

Jah, mõlemad tööd saime kutsutud osalejatega konkursi võiduna. EBSi projektiga alustasime juba neli aastat tagasi ja oleme kavandit sellest ajast edasi arendanud. Praegu ehitatakse vundamenti ning maa-aluseid parkimiskorruseid. Selle peale kerkib 30 korrust torni ja madalam osa, mis täiendab kvartalit ka linnaehituslikult. Ruutmeetreid ja tööd on palju, nüüd valmistatakse hankeid ette. Ootame põnevusega, kuidas kõrghoone astub dialoogi teiste Maakri kvartali tornidega. EBSi kõrghoone ei ole Tallinna siluetis väga silmatorkav: selle fassaad on kolmemõõtmeline ja loob kontrasti ümbruskonna klaastornidega.

Pirita tee projektiga on teine lugu: see on madal elamupiirkond, kuhu tulevad kahe- kuni kuuekorruselised hooned, kokku 60 000 ruutmeetrit. Seega on see üsna suur projekt, uus linnaosa. Meie nägemuses on selle piirkonna arhitektuurikeel ühtne ja järjepidev, kavandame linnavilla tüüpi väikesed kortermajad. Eesmärk on luua jätkusuutlik kvartal. See tähendab mitmeid detaile päikesepaneelidest elektriautode laadimispistikuteni ning jäätmekäitlusest reovee puhastamise ja töötlemiseni.

Me ei soovi näha Pirita tee ääres eeslinna. Kvartalil on küll äärelinna häid omadusi, kuid see on osa linnamiljööst, tihe piirkond kesklinna lähedal. Kvartalisse asub lõpuks elama päris palju inimesi, vaja on ka teenuseid, restorane, kohvikuid, vaba aja veetmise kohti. See pole paik, kuhu sõidetakse autoga koju ja siis autoga ära. Eraldi mõtleme neile, kes kvartalis ei ela, aga jalutavad sealt läbi.

Alal on õnnestunud töötada Reima ja Raili Pietilä pärandiga: olete rekonstrueerinud Pietiläte projekteeritud Dipoli üliõpilasnõukogu hoone Otaniemis (valmis 1966), Soome saatkonna hoone New Delhis (valmis 1986), praegu töötate Soome presidendi residentsi kallal Mäntyniemis (valmis 1993). Mis teid Pietiläte arhitektuuri puhul võlub?

Pietiläte projekteeritud hooned äratavad esimesest silmapilgust huvi arhitektuuri vastu. Need on kantud kontra­kultuuri ideoloogiast, mida võib olla raske mõista. See on kunstivorm, mida on keeruline luua ja ka hinnata, aga kõrgtasemel kunst ei tohikski olla lihtne. Näiteks Pietiläte projekteeritud Kaleva kirik Tamperes (valmis 1966) on sakraalhoone, mis hakkab ühtaegu justkui religioossusele vastu. Isegi usu­võõrale inimesele kõneleb see maja inimkonna kaugest minevikust.

Nende projekteeritud argised hooned, kus igapäevatoimetusi tehakse, on samuti hämmastavad ja tähelepanuväärsed. Näiteks võib vabalt end ette kujutada Mäntyniemi presidendi residentsis hommikust söömas, kuigi see ruum on kohati lausa pealetükkiv. Praegu Aalto ülikooli kasutuses Dipoli visandeid vaadates võib ette kujutada tuhandet versiooni, aga ehitatud on see üks ja ainus. Võib ju mõelda, et need ülejäänud versioonid on olemas kuskil paralleel­universumis.

Pietiläte hooneid on alles üsna vähe ja tegelikult on üsna uskumatu, et neid isegi nii palju on. Neisse tuleb suhtuda austuse ja lugupidamisega. Me ei ürita nendesse hoonetesse midagi uut luua, vaid eesmärk on neid maju hoida ja need esile tuua.

Mida on Ala arhitektid Pietilätelt õppinud?

Eelkõige hoiakuid. Loomulikult erineb Pietiläte arhitektuur vägagi sellest, mida meie teeme. Meie seome arhitektuurivormid ja -kujundid otsesemalt funktsionaalsusega. Reima ja Raili Pietilä oskasid ja soovisid ennast teostada rohkem arhitektuuriloomes.

Nende töö on omal moel abstraktne, vormidel pole allegoorilist tähendust. Sama kehtib meie tööde puhul. Loomulikult tekitavad teatud kujundid igasugu pilte ja ideid, aga see on kunsti kõrvalmõju. Me ei püüa kujundeid luua.