Disainer, kes loob elusaid materjale

Paula Nerlich: „Juba on tootmises seeneniidistikust materjalid kingade ja aksessuaaride, ka sisustuspaneelide ning põrandakatete valmistamiseks.“

LAURA REITER

Ühendkuningriigist pärit disainer ja avastaja Paula Nerlich astus tänavuse festivali „Disainiöö“ konverentsil „Rohe-olemine: WTF?* (*Way to the Future ehk tee tulevikku) („Green-being. WTF?“) üles ettekandega „Elus aine. Elus materjalide ja ringsüsteemide poole“. Materjalidisainerina loodab ta ümber kujundada jäätmemajanduse, toiduainetööstuse ja inimesegi. Nerlich räägib lähemalt, kuidas ta biomaterjalide juurde jõudis, mis teda selle teema juures huvitab ja kuhu loodab jõuda. Tema järgmine suurem püüdlus on seotud doktoritööga, mille eesmärk on luua tekstiil elusorganismidega, kes hakkavad aktiveerudes lõhna eritama.

Rääkige palun oma taustast. Kuidas jõudsite elusmaterjalide põneva maailma juurde?

Paula Nerlich: Olen õppinud tekstiilidisaineriks, aga tudeerisin ise biomaterjalide valmistamist ja liikusin materjalidisaini suunas. Sellest sündis portfoolio, mis avas mulle võimaluse taotleda kohta biotehnoloogiakeskuses (Hub for Biotechnology in the Built Environment ehk HBBE). Olin selle asutuse uurimisrühmas, mis tegeles just nn elusate tekstiilidega. Rühma juhtis Jane Scott. Seal alustasin oma uurimistööd doktoritöö tarbeks, et ühendada tekstiilid elusorganismidega.

Mis teid selle teema juures huvitab ja kas avastuste tegemise kõrval on teil ka mingi eesmärk, kuhu soovite välja jõuda?

Töö elusa materjaliga on põnev uurimisprotsess, mis nõuab paljude uute oskuste omandamist näiteks mikrobioloogialaboris. Minu doktoritöö eesmärk on luua tekstiil elusorganismidega, kes hakkavad aktiveerudes lõhna eritama. Saan seda teha ainult tänu oma juhendajatele HBBEs.

Millised olulised avastused olete elusmaterjalide valdkonnas teinud?

Kuna olen praegu veel doktoriõppes, siis ei saa ma oma tööga seotud avastusi jagada, kuid neid on oodata.

Kas elusmaterjalid on midagi nii-öelda ulmelist, millega alles laborites katsetatakse, või on ehk neid igapäevaelus juba rakendatud?

Niinimetatud elusmaterjalid on juba kasutuses. Tahan siinkohal tähelepanu juhtida asjaolule, et eelkõige on jutt siin tehislikest, inimese loodud ja toodetud elusmaterjalidest, inglise keeles engineered living material ehk ELM.

Hiljuti jõudis moetööstusse seeneniidistik materjalina. Sellised ettevõtted nagu Mogu ja Mylo on edukalt loonud seeneniidistikust materjale, mida kasutatakse näiteks kingade, aksessuaaride ning ka sisustuspaneelide ja põranda­katete valmistamisel. Nende materjalidega on töötatud aastaid, võib isegi öelda, et aastakümneid. Uute materjalide turuletoomine nõuab kannatlikkust ja visadust.

Iduettevõte Loop tõi aga hiljuti turule seeneniidistiku komposiitmaterjalid kirstude kujul. Need materjalid on hämmastavad, kuna säilinud on seente ainevahetus, mille käigus lagundatakse peaaegu kõike, sealhulgas ka seda, mis on kirstu sees, ehk inimkeha, mis sisaldab tänapäeval palju toksiine. Seened lagundavad selle kõik puhtaks mullaks. Lisaks on ELMe seni kasutatud lihtsates arhitektuuristruktuurides. Need on vaid mõned näited, aga selle valdkonna tulevik on paljutõotav!

Millised teadusharud ja distsipliinid see teema hõlmab? Kui palju teete koostööd teiste erialade esindajatega?

ELMe uuritakse, kujundatakse ja luuakse mitme valdkonna ühistööna, näiteks on hõlmatud mikrobioloogia, keemia, sünteetiline bioloogia, arhitektuur, biodisain, tekstiil ja mood. Neid kasutatakse ka meditsiinis implantaatide jaoks. ELMid, mida HBBE uurib, on mõeldud kasutamiseks tehiskeskkonnas ja nende eesmärk on ühendada arhitektuur mikrobioloogia, keemia ning inseneriteadused. Vaja on paljude ekspertide teadmisi ja see omakorda soodustab koostööd uuenduslike materjalide loomisel.

„Disainiöö“ konverentsil rääkisite muu hulgas sellest, kuidas näha materiaalset maailma uutmoodi. Kas saate pisut avada, millised need uued võimalused on?

Mitmete erialade kogemused ja interaktiivsed töötoad olid väga inspireerivad. Innustav on näha, kuidas loojad, teadlased ja muidu uudishimulikud materjale uurivad. Ettekandes puudutasin mõningaid lähenemisviise, mida saab kasutada materjalide vaatlemisel, tunnetamisel ja füüsilisel kogemisel. See võib anda inspiratsiooni ümbritsevate süsteemide ümberkorraldamiseks.

Olete elusmaterjalide eest seismisel ja loomisel keskendunud toidujäätmete vähendamisele, loote toiduaine­tööstuse ülejäägist jätkusuutlikke biomaterjale. Kuidas see käib ja kus neid biomaterjale kasutada saab?

Paljuski töötan „tee ise“ põhimõtte järgi ja olen selliste hõlpsalt tehtavate võtete eestkõneleja. Toidujäätmetest lihtsate biomaterjalide loomine on jätkusuutlikuma süsteemi osa. Need biomaterjalid luuakse töötubades koos huviliste, loojate ja äriklientidega. Seda saab teha nii veebis kui ka vahetus kontaktis olles. Põllumajanduslikku päritolu või toiduainete jäägid segatakse kompostitavate sideainetega. Sellised materjalid on elutud ja eeldavad ELMist erinevat lähenemist.

Meie töötubades loodud materjalid suunavad mõtisklema praeguse majanduse ülesehituse ja ühiskonnakorralduse peale ning pikas perspektiivis on neist abi uute ringmajanduse põhimõtetel toimivate ühenduste arendamisel.

Loodud materjale ei saa veel turule tuua, kuna need nõuavad teadus- ja arendustegevust, kuid neid saab hõlpsasti meisterdada peaaegu kõikjal maailmas. Selle avastasime veebipõhistes töötubades, kui õppega liitusid huvilised peaaegu kõigilt kontinentidelt. Kaugeim riik oli Uus-Meremaa. Neist materjalidest saab valmistada väikseid majapidamistarbeid või loomingulisi skulptuure.

Lõpuks ka filosoofilisem küsimus: kas maailma on võimalik veel päästa?

See sõltub sellest, kuidas maailma vaadata. Kas see on inimkeskne? Sel juhul seisame ilmselt silmitsi paraja väljakutsega. Maailm koos kõige elusa ja elutuga püsib ja jääb igal juhul, isegi kui osa ökosüsteeme ja nendega seotud liigid ei pruugi ellu jääda, teised arenevad aga see-eest edasi. Selles peitubki looduse võlu.