Nähtamatu linn Tartus

Teinekord on linnastrateegia seisukohalt parem jätta mõni koht disainimata, lasta ruumil rahulikult olla, et jääks ruumi ka spontaansusele ja elule.

ANNA WILCZYŃSKA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hoolimata sellest, et linnadel on n-ö ülalt alla planeerimisstrateegiad ning linnavõim on sõnastanud arenguperspektiivid ja visioonid, vormivad meie elukeskkonda ja ümbritsevat ruumi paljuski linlased ise, nende tegevus ja harjumused. Linna kujundamine rohujuure tasandil ehk alt üles toimub mitmel viisil ja vormis: aedades, isetekkelistel ja ebastandardsetel mänguplatsidel, grafitina, linlaste ise otsitud kohtumispaikades, pargipinkidel ja mujalgi. Seda nähtust on märganud ja uurinud mitmed autorid, olenevalt kohast ja rõhuasetusest nimetatakse seda mitut moodi: igapäevaurbanism (everyday urbanism), isetegemise urbanism (do-it-yourselt urbanism) või nähtamatu linn (invisible city). Need käsitlused ja nähtused ei hakka kergesti silma ja inspireerivad oma ootamatusega.

Sellest tulenevalt arutlen järgnevas kirjatükis, kuidas nähtamatu linn on Tartus kujunenud ja kuidas see avaldub. Kas nähtamatu linna protsessid ja väljundid on igas linnas sarnased või on ka erinevusi? Küsima peaks ka seda, mis on sellise uurimise ja lahkamise praktiline väljund, kuidas see aitab linnaplaneerijaid, kuidas saadud teadmisi ruumiloomes edasi kasutada.

Tartu on maailma mõõtkavas väike linn, kuid sellest hoolimata on Emajõe kallastel välja kasvanud väga oluline eesti kultuuri- ja hariduskeskus. Nähtamatu linna fenomeni ja avaldumisvormide uurimine ja järelduste tegemine just siin tundus paslik ja päris paras suutäis.

Nähtamatu Tartu

Kuidas siis nähtamatut linna Tartus ära tunda ja määratleda? Adam Mickiewiczi ülikooli sotsioloogiaprofessor Marek Krajewski räägib nähtamatust linnast kui linnamaastiku osast, millele üldjuhul tähelepanu ei pöörata, ruumist, mida linnavõim ei märka.1 Miks? Sest me pole veel üle saanud modernistliku arhitektuuri ja linnaplaneerimise meetoditest. Tihti ei mahu isetekkelised paigad korraliku linna kuvandisse, need tunduvad puhaste, desinfitseeritud ja igatpidi klanitud linnaideaalis sobimatu võõrkehana.

Nähtamatu linna ruum on loodud väheste kuludega: taaskasutus, uus­kasutus ja ringmajandus on selle märksõnad. Ehk mõjub pelutavalt ka nähtamatu linna isetegemise ja käsitsitöö esteetika. Krajewski arvab, et paljud sellised kohad näivad liiga tavalised, liiga iseenesestmõistetavad ja neid olevat liiga palju. Teisest küljest aga olevat nähtamatu linna avaldumiskohad väga hästi varjatud, sest selle loojad ei taha, et neile armas paik avastataks ja seejärel likvideeritaks. Nähtamatu linn on peidetud linn, sest seal toimuv osutab ühiskonna sotsiaalsetele kitsaskohtadele ja sellele, millest linnaelanikud puudust tunnevad. Kahe silma vahele jätmine on üks probleemide eiramise ja lahendustest hoidumise viise.

Kunst, rohelus ja otstarve

Kui palju on Tartus nähtamatut linna ja mida see ütleb Taaralinna probleemide kohta? Sellele küsimusele vastamiseks tuli võtta jalgratas, sõita linn risti-põiki läbi ja pildistada kõikvõimalikke teistsuguseid, rohujuuretasandil tekkinud mitteametlikke ruume. Sellise retke tulemus on üle 360 foto, osaga neist võib tutvuda Facebooki grupis „Nähtamatu linn“.

Tartus pakuvad erilist vaatlus- ja uurimislusti omapärased kunstiteosed – elektrikapid.

Elina Õunsaar

Fotode põhjal saab Tartu isetekkelised ruumid jagada kolme kategooriasse: ornamendid, rohelus ja funktsionaalsus.2 Kõige enam leidub ornamentika kategooriasse mahtuvaid isetekkelisi ruume. Selle sildiga saab märgistada kõikvõimalikud tänavakunsti ettevõtmised: grafitid, skulptuurid, installatsioonid, plakatid, seinamaalingud (ingl mural) ja palju muudki.

Tänavakunst žanrina on paljudes linnades hinnatud kunstivorm. Tartus on see osa paiga vaimust ja linna identiteedist. 2010. aastast järjepidevalt toimuv tänavakunstifestival „Stencibility“ tõestab ilmekalt, et tänavakunst on Emajõelinnas au sees. Giidiga ringkäigud, vabaõhugaleriid ja kuulsate kunstnike kohapeale kutsumine on tänavakunsti kuvandit linlaste seas parandanud.

Linnauurijale pakuvad aga erilist vaatlemis- ja uurimislusti rohked, kauniks kunstiteoseks kujundatud elektrikapid. Välja tuleb ka tuua, et peale klassikalise, tunnustatud tänavakunsti esineb Tartus ka eraaedade piirdeid kaunistav tänavakunstivorm. Näiteks üllatavad Supilinnas jalutajat nii joonistused kui ka installatsioonid.

Teine suur nähtamatu linna esinemisvorm on roheluse ja haljastusega seotud ettevõtmised, mille hulka võib lugeda mitteametlikud aiamaad ja korrusmajade väliruumi kaunistavad peenrad. Need annavad linnale juurde nii funktsionaalsust – kellelegi on see aed väärtuslik õues olemise koht, paik, kus olla –, kui ka esteetikat.

Nii mõnedki linna aialapid asuvad hüljatud või kasutuseta paigas, eriti palju on neid raudtee ääres, mis ametlikult on määratud kaitsevööndiks, kus midagi olla ei tohiks. Palju aiamaid on elektriliinide all või muidu pealtnäha tühjas ruumis, näiteks nõukogudeaegsete paneelelamute vahel Annelinnas ja mujalgi. Neid aiakesi ja peenraid on aastate jooksul omajagu rambivalgusesse tõstetud. Ülikoolides on tehtud uuringuid, koostatud on fotonäitus ja kirjutatud sel teemal artikleid. Kõik need on panustanud linnaaianduse populariseerimisse.3 Sellest hoolimata on isetekkelised aiamaad kadumas või asendumas uute ja korrastatumatega. Nii on juhtunud näiteks linnaplaneerimisele ette jäänud Hiinalinna aiamaadega.

Väikseid iluaedu ja lillepeenraid võib leida nõukogudeaegsete paneelelamute piirkondadest, need kaunistavad rõdualuseid, palistavad hoonesse sissepääsu ja rikastavad ühekülgseid murulappe. Peenrad on enamasti kujundatud stiilis, mis meenutab vanaema aeda, need on tulvil värvikirevaid lilli ja taaskasutatud materjalist elemente. Säärased iluaiad on levinud paljudes Ida-Euroopa paneel­elamurajoonides, näiteks Varssavis.

Kolmanda kategooria – funktsionaalsus – moodustavad sellised elanike loodud ruumid ja elemendid, mis lihtsustavad ja parandavad argielu. Krajewski nimetab neid agoraadeks ja klubideks. Need väikesed, peidetud kohtumispaigad on sisustatud pinkide ja lauaga, mis on käepärastest vahenditest kokku klopsitud, näiteks lauajupp, millele saab asju panna, või kivi, kus istutakse. Omajagu leidub ka lihtsaid, ühe inimese istumiskohti, kus saab trehvata naabritega või poest tulles jalga puhata.

Paljud funktsionaalsed sekkumised hõlbustavad ka juurdepääsu olulistele paikadele. Näiteks on Tartus ruumi endale mugavamaks teinud ja veele juurdepääsu loonud suplejad ja kalastajad. Sellistesse paikadesse tullakse vaikust ja rahu nautima, sest need asuvad enamasti supelrandadest eemal. Keskkonna kohandamise märke leidub ka elamupiirkondades, eriti seal, kus puuduvad kõnniteed. Sellistes paikades, näiteks Tähtveres, on eramajade omanikud ise oma krundi piires kõnnitee sillutanud. Kuna kasutatud on eri suuruse ja värvitooniga sillutiskive, siis on kokku saanud omanäoline lapitekk.

Mõnikord on sekkumine seotud ka juurdepääsu takistamisega, näiteks Supilinnas auto parkimine hoovi sissesõidu ees. See võib mõjuda ärritavalt, piirates teiste liiklejate juurdepääsu hoonele ja liikumist kõnniteel.

Siia kategooriasse võib lugeda ka kõikvõimalikud jagamistegevused. Tartlastel on komme jätta sügiseti aia taha möödakäijatele võtmiseks õunu. Selline aiasaaduste jagamine on paljudele tõeline üllatus. Eriti meeleolukad on õunte jagamise anumad, mille sisse puuviljad asetatakse. Need väikesed kunstiteosed võivad olla lihtsad, kuid on ka eri tehnikatega kaunistatud kaste ja korve.

Tartus on olemas ka muljetavaldavaid isetekkelisi mänguväljakuid. Varjualused, onnid ja tänavale tehtud kriidijoonistused kõnelevad kõige nooremate linnaruumiloojate loovuse potentsiaalist.

Nähtamatu linna roll

Nähtamatu linn on osa linlaste argipäevast ja linna kultuurmaastikust. Maaülikooli maastikuarhitektuuri üliõpilane Elina Õunsaar küsitles magistritöö koostamise ajal linlasi ja tahtis teada, kuidas neid mitteametlikke paiku Tartus tajutakse ja mida neist arvatakse. Tema veebiküsitlusele vastas 62 inimest ja suurem osa neist suhtus iseorganiseeruvasse linnaruumiloomesse entusiastlikult. Paljud nimetasid neid paiku põnevaks, rõõmu pakkuvaks, aga ka inspireerivaks. Rohelusega seotud ettevõtmised seostusid paiga identiteediga ja kõnelesid kiindumusest. Ornamentika kategooriasse kuuluvad sekkumised loeti meeldivaks ja ilusaks. Nii mõnigi vastaja rõhutas, et selliste isetekkeliste kohtade kadumisega muutuks Tartu igavaks ja steriilseks. Funktsionaalseid ettevõtmisi, nt pingid ja kohtumispaigad, peeti oluliseks linlaste kokku toomise vahendiks, kuid seostati ka empaatiaga. Vaatamata suhteliselt väikesele valimile võib Õunsaare uurimusest siiski järeldada, et nähtamatu linna fenomen on lai nähtus ning see vajab edasist arutelu.

Kahjuks pidurdas COVID-19 edasisi uurimisplaane ja intervjuud nende paikade kasutajate ja loojatega jäävad tulevikku. Varasematest uuringutest Tartu mitteametlike linnaaedade kohta tuleb välja, et peale praktilisuse, nt omale aedvilja kasvatamine, on need ka sotsiaalselt olulised ning edendavad tervislikku eluviisi, sest kui eakal on ajend toast õue minna ning värskes õhus toimetada, on ka tervisehädasid vähem.4 Mõned autorid on kirjeldanud, kuidas Poolas on sellised paigad paljudele kui oma aed, mida neil kunagi olnud ei ole. Aiapidamine ja lillede kasvatamine lagedal elutul muruplatsil paneelelamu ees ja nende vahel tundub olevat viis, kuidas väliruum iseenda omaks teha, kuidas seda kodustada ja keskkonnaga suhestuda. Maaharimine ja taimede eest hoolitsemine pakub rahuldust ja eneseteostust.5 Veel enamgi, aed sunnib õue minema ning annab põhjuse üleaedsega vestelda ning seeläbi sotsiaalset võrgustikku punuda. Inimkeskse linna eestkõneleja, Taani arhitekti Jan Gehli sõnul on sellised paigad hea linnaloome ja disaini alus.

Kes siis on selle nähtamatu linna loojad? San José ülikooli dotsent Gordon Douglas keskendub oma uurimistöös peamiselt tänavakunstile ja ta toob välja, et tänavakunsti loojad on enamjaolt haritud noored, kes tajuvad väga hästi säärase sekkumise ja oma töö mõju kogu linnakultuurile.6 Krajewski aga kirjutab, et Poola nähtamatu linna loojad on tavalised linlased, kes on üles kasvanud aianduse, keskkonna parandamise ja taaskasutamise mõtteviisiga.

Sisend

Kuidas need isetekkelised kohad linna­paneerimisse puutuvad? Kuidas nendega arvestama peab? Aina enam tõdetakse, et mitteametliku linnaloome uurimine aitab kohalikke olusid ja paiga identiteeti paremini mõista. Kuidas? Nähtamatu linna nähtustesse tuleks huviga süveneda, tuleb mõista nende tekkimise mustreid ja põhjusi. Väliruumi kohandamine näitab ruumi taga inimest, kõneleb linlaste vajadustest ja eelistustest.

Nähtamatu linna ilmingutesse tuleb suhtuda kui ametliku planeerimise ja visioonide sisendisse. Isetekkeliste linnaruuminähtuste toel otsustatakse, kas väljapakutud lahendused toimivad, need on justkui taktikalise urbanismi võte, kuid ilma pikemalt kavandamata ja ülalt alla lähenemiseta. Sellest lähtuvalt võiks nähtamatu linna uurimine olla avalikkuse kaasamise strateegia osa. Linlaste ruumieelistuste teada saamiseks nähakse palju vaeva, nähtamatu linn annab selle kohta väärtuslikku teavet, eriti nende linlaste kohta, kes kaasamiskoosolekutel ei osale ja kelle vajadustest tihtipeale mööda vaadatakse. Isetekkelised paigad tutvustavad linna ka laste vaatenurgast, näitavad ümbrust kui eksperimenteerimisvõimalust ja avastamist väärivat. Selline linnaruum meenutab, et aeg-ajalt tuleb lugeda ridade vahelt ja olla empaatiline. Tänapäevane linnaplaneerimine vajab seda kõike palju enam. Tuleb ka meeles pidada, et kujundamata jätmine on samuti disainiotsus, kellegi valik. Mõnikord on parim linnaarendusstrateegia jätta mõni koht disainimata, lasta sel rahulikult olla, et jääks ruumi ka spontaansusele ja elule, mida pole alati võimalik ette näha.

Artikkel põhineb uurimistööl, mida on toetanud Estophiluse stipendium. Sellega toetatakse välisülikoolide eesti keele ja kultuuri huviliste teadlaste ja õppurite Eesti-teemalist uurimistööd, et soodustada teadmiste vahetust ja Eestit tutvustadas. Artikkel toetub ka Elina Õunsaare maaülikooli maastikuarhitektuuri õppetoolis kaitstud magistritööle.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

1 Marek Krajewski, Niewidzialne Miasto. Bęc Zmiana, Warszawa, 2012.

2 Kategoriseerimise töö tegi ära Elina Õunsaar maaülikoolis kaitstud magistritöös „Informal public spaces in Tartu: the role of small-scale local design interventions“, 2021.

3 Hiinalinna aedu kaitses lammutamise eest linna­aktivistide rühmitus, nendest aedadest koostati ka fotonäitus. Infot selle kohta leiab Facebooki lehelt „Tartu Hiinalinna aiamaad“. Raudteeäärsed mitteametlikest aiamaadest koostasid ERMis näituse Kristi Ziugand ja Heli Hinto. Lähemalt saab selle projektiga tutvuda ERMi veebilehel https://blog.erm.ee/?p=2261

4 Ilona Feklistova, Multilayered Identity of Urban Allotment Gardens. Magistritöö. Eesti Maaülikool, 2016.

5 Beata Joanna Gawryszewska, Ogród jako miejsce w krajobrazie zamieszkiwanym. – Wieś Jutra, Warszawa, 2013.

6 Gordon CC Douglas, Do–It–Yourself Urban Design: The Social Practice of Informal „Improvement“ Through Unauthorized Alteration. – City & Community, 2014, nr 13, lk 5–25.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht