Mullitav muuseum, maatrikshoone ja madumaja

Soome nüüdisarhitektuurist kumab austus pärandi vastu. Kaunilt põimitakse uut ja vana ning luuakse nauditavat linnaruumi.

GRETE TIIGISTE

Aastate jooksul on ilmunud artikleid ja ka raamatu mõõtu teoseid, kus heidetakse pilk olukorrale Soome arhitektuuris. Soomes on tavaks, et Helsingis asuv arhitektuurimuuseum koostöös Soome Arhitektide Liidu (Suomen Arkkitehtiliitto, SAFA) ja Alvar Aalto sihtasutusega korraldab üle aasta näituse, kus eksponeeritakse hiljutisi auhinnaväärilisi arhitektuuriprojekte. Selleks et üldsus saaks Soome arhitektide tegevusest aimu, on see näitus rännanud mitmel korral välismaale, ühtlasi üles pandud ka Eesti arhitektuurimuuseumis, viimati 2017. aastal.¹ Praegusel ajal seda ei tehta ning samuti ei saa minna Helsingisse näitusega tutvuma. Olen näitusega lähemalt kokku puutunud, kirjeldan järgnevalt praegu Soome arhitektuuriväljal toimuvat, võttes aluseks tunnustuse pälvinud ja näitusel eksponeeritud projektid.

Sel korral tõsteti esile 15 projekti, nimekirja koostas ekspertidest žürii, kuhu kuulusid arhitektid Martin Braathen (Norra rahvusmuuseum), Harri Hautajärvi ja Kirsi Korhonen (mõlemad SAFA). Žüriiliikmete sõnul hindasid nad väljavalitud objektides väärtusi, mis on arhitektuurimaailmas praegu kaalukad ega ole ka midagi tavatut: ehituskvaliteet, loomingulisus, funktsionaalsus, keskkonnasõbralikkus ning ökoloogiline jätkusuutlikkus.

Järgnevalt on loetletud kõik auhinnatud projektid: Lapinmäki lastehoid (AFKS Architects), Helsingi keskraamatukogu Oodi (Ala Architects), Tuupala kool (alt Architects ja arhitektuuripraksis Karsikas), Käpylän Posteljooni elamukompleks (Anttinen Oiva Architects), Gullkronani elamud eakatele (Huttunen-Lipasti), Amos Rex ja Lasipalatsi taastamine (JKMM Architects), Käärmetalo renoveerimine (arhitektid Kati Salonen & Mona Schalin), saunamaja (Mattila & Merz), Lammassaari loodusrada (Nomaji Maastikuarhitektid ja Studio Puisto Arhitektid), House MK5 (arhitektuuribüroo Ortraum), kultuuri- ja kunstikeskus Fuzhou Strait (PES-Architects), Sipoonlahti kooli laiendus (arhitektuuribüroo Rudanko + Kankkunen ja AFKS Architects), Airuti elamukompleks (Sauerbruch Hutton ja Optiplan), Kakola köisraudtee peatusehoone (Vapaavuori arhitektuuribüroo), Aalto ülikooli linnaku uus hoone (Verstas Architects). Kirjeldan neist lähemalt kolme, valik on subjektiivne.

Mullitav muuseum

Põhjanaabrid rõõmustavad väga Amos Rexi muuseumi ja modernistliku Lasipalatsi (ee klaaspalee) rekonstrueerimise üle. Kuna muuseum on juba paar aastat avatud, on tõenäoliselt mõnigi sinna sattunud. Projekti tegid JKMM arhitektid, kes on viimastel aastatel Soome arhitektuuris eredalt silma paistnud. Nende loomingu hulka kuuluvad veel ka Aalto ülikooli Harald Herlini õppekeskuse renoveerimine, Kirkkonummi raamatukogu, Helsingi ülikooli tiedekulma (ingl Think Corner) ning muudki.

Amos Rexiga püstitati ülesanne rajada suurepärased näituseruumid, ühendada muuseum Lasipalatsiga ning uuendada väliruum. Klaaspalee sünnilugu jääb aastasse 1936, mil valmis toonaste tuntud arhitektide Viljo Revelli, Niilo Kokko ning Heimo Riihimäki projekteeritud hoone. Tellimus oli seotud 1940. aastal toimuma pidanud Helsingi olümpiamängudega. Lasipalatsis olid varem kontoriruumid, restoran ja kino. Hoone oli mõeldud ajutisena ning üsna pea pidi selle asendama pilvelõhkuja mõõtu kontorihoone. Õnneks lükkus lammutamine edasi ning klaaspaleest sai üks tuntumaid Helsingi ehitisi, mille hoovis asus ka bussijaam. Lasipalatsi renoveeriti esimest korda 1998. aastal ning järgmine ümberehitus algas 2016. aastal. Uuendatud hoone valmis kaks aastat hiljem. JKMM arhitektid tegid hoone struktuuris suure muudatuse – muuseumiosa ei ehitatud vanemale hoonele juurde, vaid paigutati osaliselt selle sisse ja maa alla. Muuseumi nimi tuleneb majas juba varem asunud kinost Bio Rex ning tuleb toonitada, et hoone uus ja vana osa ning nende funktsioonid toimivad omavahel väga hästi.

Sisenemine Amos Rexi käib läbi modernistliku Lasipalatsi, kuid edasi liikumiseks peab trepist laskuma maa-alusele korrusele, kus tervitab valge ja avar fuajee. Arhitekti sõnutsi tuli maa alla laskumine ja garderoobiruum luua võimalikult helged, et külastajatel ei tekiks asukoha suhtes vastumeelsust.² Garderoobist edasi avaneb suur näitusesaal, mis mõjub tänu laekonstruktsioonile põnevalt lainetavana. Ebatasane lagi on kaetud ringse mustriga, et peita näitusteks vajalik tehnika. Siin-seal paiknevad laes silindrikujulised aknad, millest näeb maa peale. Kõik see meenutab justkui allveelaeva periskoopi.³ Need aknad moodustavad omakorda meeleoluka linnamaastiku, väljaku, kus kohtutakse, paiga, kus lapsed aega veedavad ning puukastides kasvavad taimed. Linlased on väljaku omaks võtnud, see täidab kõik ootused linnaarhitektuurile. Tegu on justkui nüüdisaegse linnaruumi ideaalmaastikuga, mis tunnustuse andmist omakorda mõjutas. Kuna Amos Rexil endal fassaadi ei ole, siis mõjubki see mänguline maatasapind muuseumi näona. Arhitektide soov oli luua siseruum, mis välja mullitaks ja niiviisi silma paistaks. Seda on Amos Rex teinud, kuna sealsed näitused on väga populaarsed ning enamasti on avamise aegu ukse taga järjekord. Viimati avati Egiptuse ajaloo teemaline näitus, mis kuulub ühte programmi Kumus eksponeeritud näitusega.

Maatrikshoone

Büroo Verstas Architects projekteeritud Aalto ülikooli uus õppehoone sai tunnustuse eelkõige selle eest, et sobitub ja arvestab Alvar Aalto pärandiga. Väre nime kandev hoone võitis ka tänavuse Architecture Master Prize’i (AMP) auhinna hariduse valdkonnas. Espoo haldusalasse jäävas Otaniemi linnakus on viimastel aastatel tehtud suuri ümberehitusi ja nüüdisajastamistööd. Mainitud JKMM Arhitektide uuendatud Harald Herlini nimeline õppekeskus asub seal. Lisaks korrastatakse linnaku avalikku ruumi.

Väre välisilme puhul on meeldiv selle haakumine Alvar Aalto projekteeritud ja 1966. aastaks valminud ülikoolihoonetega. Eelkõige hakkab silma materjalikasutus: Aalto lemmik punane tellis ja selle variatsioonid. Hoone plaanilt ning õhuülesvõttelt tuleb kõige paremini esile, et tervikvormis on arhitektid järginud Aalto projekteeritud linnaku peamaja ning raamatukogu telge, ise kutsuvad nad seda maatriksstruktuuriks. Uues õppehoones on kõige tabavam ruumiskeem, mis jaotab funktsioonid vertikaalselt. Alumised korrused ja tasapinnad on mõeldud melurohkeks tegevuseks ja kohtumispaigaks, mida ülespoole, seda privaatsemate ja süvenemist lubavate tööruumideni jõutakse. Avalik ala on kolmnurkne ja avar, iga korrus avaneb nn fuajeesse rõdu või galeriina. See meenutab kohati Ignar Fjuki projekteeritud Tallinna ülikooli Astra maja (valmis 2012), kus samuti on hoone funktsioonid korruste peale jaotatud nii, et üleval on vaiksemad alad. Midagi mõjub nende kahe hoone juures sarnaselt, kuigi Aalto ülikooli Väre on tunduvalt kogukam ehitis. Innovatiivne Aalto ülikool on vaieldamatult Soome parim ning ka maailmas väga arvestataval kohal. Kõik töökojad ja stuudioruumid on lahendatud nii, et need on üksteisest klaasseintega eraldatud ja maja mõjub avarana. Verstas Architects büroo loodud hoone sobib väärika linnaku ning ülikooli mainega kenasti kokku.

Madumaja renoveerimine

Kolmandaks toon välja Käärmetalo (ee madumaja, ingl Serpentine House) tundliku restaureerimisprojekti. Seda Soome möödunud sajandi tuntud modernistliku arhitekti Yrjö Lindegreni projekteeritud ja 1952. aastal valminud kortermajade kompleksi⁴ on hinnatud juba valmimisest alates. Käärmetalo asub Käpyläs, kuhu 1930. aastatel rajati (edasilükkunud) olümpiamängude tarbeks olümpiaküla. Elamukompleks ehitati aga sõjajärgsel perioodil, mil Helsingil tuli silmitsi seista korteripuudusega.

Käärmetalo kompleks koosneb kahest neljakorruselisest elumajast, kuhu mahub 189 korterit ja üks teenindushoone. Maju ümbritseb maastikuarhitekt Elisabeth Kochi kujundatud aed, mida korrastati 1980. aastatel, et säilitada aia algne ilme. Elumaju aga ei olnud seni renoveeritud. Õnneks kuulub Käärmetalo kompleks Soome Docomomo nimekirja, mis kindlustab selle säilimise.

Käärmetalo paistab silma elanikuga äärmiselt arvestava planeeringuga: ruumid on mõõtmetelt funktsionaalsed, kõikides tubades on küllaldaselt loomulikku valgust, igale korrusele on paigutatud vaid kolm korterit, et ei tekiks ülerahvastatust ning hooned on ehitatud ajastule vastavatest kvaliteetsetest materjalidest.⁵ Selle teadmise võttis aluseks ka arhitekt Mona Schalin, kes restaureerimisprojekti juhtis. Schalini sõnul olid hooned väga halvas olukorras ning vajasid põhjalikku renoveerimist. Töö käigus säilitati palju vana, näiteks uuringutega leitud originaalvärvid ja disainielemendid. Remondiga kohandati korterid vastavaks nüüdisaegsetele elamistingimustele.⁶ Asjatundliku, pärandiga arvestava töö eest otsustas žürii arhitekte tunnustada. Soome arhitektide ringkonnas räägitakse ka omavahel Käärmetalo restaureerimisest kiidusõnadega.

Kas põhjanaabritelt on midagi õppida?

Kolme näite puhul saab eeskujuks tuua pädeva renoveerimise, vana ja uue kauni põimimise ning nauditava linnaruumi. Linnaruumiga on helsinglased üha enam rahul. Nii arhitektuuriuurijad kui ka valdkonnast kõrval seisjad tõdevad, et linn on aina meeldivam ja toimib aina paremini.

Eestis on lugu teisiti. Alates 1990. aastatest toimub kõik vastupidi. Linnu juhitakse väga kaootiliselt ja puudub konkreetne ettekujutus linnast kui tervikust.⁷ Tallinna vaatepilt on üpris kurb ning nii tekivadki ühismeedia kontod nagu mitte_tallinn, kus nõutakse tungivalt, et linnavalitsus hakkaks ometi tegema mõistlikke, elanikega arvestatavaid otsuseid. Soome arhitektuurieksperdid jälgivad Tallinna olukorda pingsalt, kuna üle lahe vaadatuna on jabur olukord parajalt meelelahutuslik. Pole karta, et samasugune olukord Helsingisse jõuaks, juba 2000. aastatest on soomlaste seas au sees nii elumajade kui ka avalike hoonete restaureerimis- ja rekonstruktsiooni­projektid. Kohati trumpavad need uusehitiste rajamise ülegi. Oma osa mängib asjaolu, et Helsingi on suuresti juba täis ehitatud. Seda tajuvad nii tellijad, linnaplaneerijad kui ka arhitektid. Sama seis on Eesti suuremate linnadega. XX sajandil on ehitatud loendamatu arv eri tüüpi kortermaju ja elamukomplekse, mille aruka korrastamisega saaks elamud ajakohastada ja linnatervikusse sobitada. Üle lahe toimuvast võiks küll eeskuju võtta.

1 Sellega kaasnes artikkel Sirbis: Tarja Nurmi, Üks sisevaade Soome arhitektuurile. – Sirp 1. XII 2017.

2 Museum of Finnish Architecture. Videoklipp Amos Rexist ja Lasipalatsi taastamisest: https://www.youtube.com/watch?v=goIbegUg6xA&ab_channel=ArkkitehtuurimuseoMFA (2020)

3 Loomulikku valgust sisse laskvad ümarad avad olid kasutusel juba Alvar Aalto loomingus, esmalt Viiburi raamatukogu hoones.

4 Saksakeelsele Siedlung’ile ei leidu eesti keeles head vastet, seega märgib siin kortermajade kooslust „kompleks“.

5 Žüriiliikme Kirsi Korhose kirjeldus, 2020.

6 Mona Schalin, Serpentine House. – Finnish Architectural Review, 2020.

7 Andro Mänd, Katrin Koov, Eesti linnade ruumilise arengu väljakutsed. – Riigikogu Toimetised, nr 42, detsember 2020.