Luua või mitte luua? Uue toote küsimus

Tänavune Bruno tootedisaini konkurss on läbi ja parimad auhinnatud. Seekord üllatasid disainitaustata tegijad.

ENE LÄKK

Sageli alustavad disainiteoreetikud ja praktikud oma ettekandeid mantraks saanud mõttega, et enne uue toote loomist tuleks põhjalikult kaaluda, kas on vaja veel üht eset asjadest üleküllastunud maailma juurde teha. Kui juba toode teha, siis selline, mis muudaks maailma paremaks ja lahendaks probleeme. Hea disain peab olema funktsionaalne, ökonoomselt toodetav ja ökoloogiline.

Jutt jutuks, aga tegelikus elus disainer kaua ei juurdle, kas teha või mitte teha. Kui tuleb tellimus, siis tehakse ära. Kui tellimust pole, mõtleb disainer välja oma toote, mida müüa, millega saaks leiva lauale. Sageli tehakse ese, mis tuleneb oma elus tekkinud vajadusest ja arvatakse, et see võiks sobida ka äriks.

Tänavu toimus disainikonkurss „Eesti disainiauhinnad“ juba neljandat korda. 2012. aastal viidi ühe katuse alla tootedisaini auhind Bruno, teenusedisain, graafiline disain ja noore disaineri auhind SÄSI, ajapikku on lisandunud veel mõned kategooriad. Neid auhindu antakse välja üle aasta. Tänavu nomineeriti Bruno konkursile 138 tööd, millest pääses teise vooru 58. Tooteid premeeriti kolmes kategoorias: parim elukeskkondliku, elustiili ja insenertehnilise toote disain. Lisaks kategooriaülene tunnustus – elumuutva disaini auhind ning rahvalemmik.

Luua või mitte luua uus ese, see on küsimus, mis käib eelkõige tootedisaini kohta. Kui sellest lähtuda, siis tänavune Bruno konkurss oleks võinud olemata olla, võistlusele esitatud asjadeta ei jääks elu seisma. Aga kui läheneda süvenenult igale nominendile, siis igas tootes siiski on midagi, mis muudab igapäevased toimetused lihtsamaks, loogilisemaks või rõõmsamaks.

2018. aasta parim elukondlik toode on peegelmaja ÖÖD (autorid Jaak ja Andreas Tiik, tootja Ööd), mille 18 ruutmeetri suurune pindala võimaldab selle püstitada ehitusluba taotlemata.

Elukeskkondlik peegelklaasist tehasemaja

Elukeskkondliku toote kategoorias hakkas silma avatud planeeringuga töökeskkonna mööbel. Üha enam räägitakse avatud kontoriruumi eeliste kõrval ka puudustest: süvenenult tööd teha on võimatu, kaob privaatsus, pidev mürataust tekitab stressi. See on põhjus, miks mõeldakse välja helisummutavaid ja ruumis eralduda võimaldavaid tooteid.

Selle konkursi heaks näiteks on tooted, mis on valminud kvaliteedi poolest tuntud tootjate ja disainerite koostöös. Pehme mööbli seeria August (disainer Pent Talvet, tootja Softrend) koosneb kõrgete helisummutavate seinte ja katusega tugitoolidest ning diivanitest, mis lubavad ruumi luua eri suuruses privaatseid saarekesi. Diivanite-tugitoolide sari Nesto (disainer Martin Saar, tootja Borg) aitab tekitada mikrokeskkonna privaatseks tööks või puhkuseks. Sellesse rubriiki klapib ka töölaua tööstuslikust vildist sirm Somus (disainer Liisa Kuusik, tootja Kitman Thulema), mis aitab summutada heli ja näeb ka esteetiline välja.

Võidutööks aga osutus ÖÖDi peegelmaja (autorid Jaak ja Andreas Tiik, tootja Ööd). Traditsioonilise puusepa- ja müürsepatööta maja rõõmustab disaini­teadlikku inimest, kes naudib minimalistlikku, hästi läbimõeldud elamist. Tegu on moodulmajaga, mis pannakse kokku kohapeal. Maja pindala on 18 ruutmeetrit, mis võimaldab selle püstitada elamumaale ehitusluba taotlemata. ÖÖDi konstruktsioon on terasest, millele kinnitub peegelklaasidega alumiiniumstruktuur – kogu materjal tuleb Tartu ettevõtetelt. Majal on täispõrandaküte, lisaks õhk-õhk-tüüpi soojuspump, mis soojendab, jahutab ja eemaldab ka niiskust. Elektri saamiseks töötatakse välja autonoomset lahendust, mis peaks valmima tuleval aastal.

2016. aastal sai valmis esimene prototüüp, 2017. aastal loodi oma tootmine ja testiti maja vastupidavust tuultele, tormidele, lumekoormusele ja maavärina korral. Tänavu alustati müügiga, tellimusi on üheksa kuuga saadud kokku 40. ÖÖD on juba kasutust leidnud suvilana, välismaal peamiselt hotellitoana. Maja hind erineb riigiti tööjõu erineva hinna tõttu, Eestis on see 45 000 eurot.

ÖÖD võiks olla projekteeritud nii, et see kasutaks päikeseenergiat (vähem elektrienergiat) ja loomulikku jahutamist suvel. Liigutatavate klaas­seinte lisamine lubaks piiri looduse ja ruumi vahel hetkega kaotada. Samas on tegu ökoloogiliselt väärtusliku projektiga, sest kõik materjalid on taaskasutatavad.

Huvitav on see, et maja loonud autorid ise ei ole disaini taustaga. Jaak Tiigil oli aastaid San Fransiscos oma ehitusfirma, Andreas Tiik on õppinud Estonian Business Schoolis ning Oslo BI ärikoolis ja varasemalt töötanud reklaamiagentuuris Kontuur Leo Burnett.

Vana hea uues kuues – Lutheri kohver

Elustiili kategoorias jäid silma keskkonnateadlikud tegijad. Ümbertöötatud teksadest unisex-kudumikollektsiooni (disainer Reet Aus, tootja Aus Design) materjaliks on purustatud teksapüksid, mille kiust on kedratud uus lõng, millest on 80% taaskasutatud kiud. Taaskasutatud kangastest ja kangajääkidest on loodud ka Superkangelaste kollektsioonid (autor Karin Rask, tootja Kalamaja Printsess), väljapaistva brändi on loonud mitte disainer, vaid näitleja.

Võitjaks kuulutati vineerist kohver Alexander (disainer Tõnis Vellama, tootja SEOS Valgustus), mis on mõeldud linnanomaadile, mahutades sülearvuti, märkmiku jm hädatarvilikud esemed. Lisaks on kohver kasutatav sülearvuti lauana, mida saab panna põlvedele, kui muu laud puudub.

Tõnis Vellama on tuntud kui valgustidisainer, kes on nüüd leidnud endale vineerist kohvriga uue niši. Vellama on õppinud Tartu kunstikoolis puidu erialal, aga EKA viimaseks aastaks oli selge tema tõmme valgustite poole. Lõputööna tehtud välisvalgusti sari leidis ühe osana rakenduse rahvusraamatukogu peasissekäigu ees, aga puiduteema on paelunud teda karjääri algusest saati.

Autor on pühendanud oma kohvri Lutheri vabriku ajaloole, väärtustades pärandit ja olulist etappi Eesti disainiajaloos. Inspireeritud kuulsast Lutheri vabriku reisikohvrist, on sellel iseloomulikult kumerad painutatud nurgad ja nahast kinnitused. Kui Lutheri kohvril on kinnitusteks pandlad, siis Vellama kohvril magnetid. Kui Lutheri kohvri üks kaanepool käib teise peale, siis Vellamal on nagu diplomaadikohver, mille mõlemad pooled käivad tihedalt kokku. Lutheri kohver on suurepärane kinketoode, mida saab turustada nii Eestis kui ka Soomes ja Inglismaal, kus osatakse hinnata vineerist tooteid, aga puuduseks on praegu liiga kõrge hind – 249 eurot.

Et kohvrist saaks laiatarbetoode, tuleks kindlasti alandada hinda ja ehk toota ka suurema mõõduga versioone, sest praegune ei mahuta paljusid sülearvuteid. Sihtrühma laiendamiseks võiks teha seljakotiversiooni (millele autor on ka juba mõelnud) ja suveniiriks väiksema, millel oleks kaardikohvri funktsioon.

Toode kui valgusskulptuur

Ehkki jalgratas on ammu leiutatud, tuleb iga konkursiga mõni uudistoode juurde. Seekord torkasid silma jalgratta­porilauad XELO (disainer ja tootja Kaspars Kalnišs). Süsinikkiu kasutamine annab porilauale parima jäikuse ja kaalu suhte, võimaldab selle paigutada rehvile eriti lähedale, vähendab logisemist ja vibreerimisest tekitatud müra.

Insenertehnilise toote kategoorias oli palju vajalikku, mis paistis rohkem silma sisu kui disaini poolest. Võitjaks pärjati sadamakaide koralli meenutav teeninduspost Coral (disainer Margus Triibmann, kaasautor Ago Altjõe, tootjad Keha3 ja Keha4), mis on sündinud tänu tellijale. Kakumäe sadama esindaja soovis saada teenindusposti, mis ei oleks tavaline tsingitud metallkapp, vaid midagi erilist.

Nii sai tavatootest – sadamakai teeninduspostist – omamoodi valgusskulptuur. Kakumäe sadamas on neid kokku 105 ja need mõjuvad nagu valguspark. Corali materjalina on kasutatud polü­etüleeni, mis on vastupidav meresoolale, ei roosteta ja selle külge ei kogune jää, samal ajal on löögi- ja UV-kindel. Posti sisse on ehitatud topeltkorpusega veesüsteem, mis tagab õnnetuse korral kaitse, et vesi ei pritsi elektrisüsteemi märjaks. See post on ka nutikas, sest iga pistikupesa on võimalik eraldi sisse lülitada ja mõõta sellest tarbitavat voolu, mistõttu saab elektri eest arveldada tarbimispõhiselt. Samuti saab mõõta vee tarbimist ja vajaduse korral lisada wifi pikenduse. Üks post maksab 1000–1500 eurot sõltuvalt posti nutikustasemest.

Ei varalahkunud autoril ega kaasautoril ole disainiharidust, mõlemad on lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli inseneri eriala. Margus Triibmannil oli disainifirma Keha3, Ago Altjõel firma Led Lamp ja kahepeale tehti Keha4. Võib kindlalt öelda, et kõikidel Keha3 toodetel on tugev insenerimõte sees, lisaks on need alati vaimukalt ja maitsekalt kujundatud.

Elumuutev disain sai ka rahva lemmikuks

Bruno kategooriaülese tunnustuse – elumuutva disaini auhinna  pälvis Saaremaa pilliroost valmistatud taaskasutatav, masinpestav, kom­postitav ja täiesti looduslik joogi­kõrs #pilli­rookõrs (autorid Grete Riim ja Mihkel Tamm, tootja Great).

Inspiratsioonipisik saadi Filipiinide reisilt, kus kasutatakse palju bambusest joogikõrsi, aga plastiteema kui keskkonnaprobleem on sealgi eriti teravalt üleval. Just joogikõrred on need, mis visatakse loodusesse ega jõua töötlusse. Joogiga ei peagi alati kaasas käima joogikõrs, aga need, kes peavad joogikõrt kasutama, neile on nüüd alternatiiv olemas. Pillirookõrred peaksid aitama juhtida tähelepanu inimeste tarbimisharjumustele ja muutma neid loodussõbralikumaks.

Grete Riim tegeles enne pillirookõrte tootmist ühismeediaturundusega, Mihkel Tamm korraldas pealinnas korporatiivüritusi. Noored pidid tulema ainult mõneks ajaks Saaremaale, kuid mere ääres oli talukoht, kus elada, oli pilliroog, oli idee ja nii see alguse sai. Praegu käib tootmine veel kodukohas kuuri all, seniajani on kõigega ise jõutud tegeleda, aga juba otsitakse kohta tootmise laiendamiseks.

Tootmine tähendab pilliroo mahavõtmist, sortimist, puhastamist, lõikamist, otste käiamist, põletustempliga tembeldamist, pesemist, kontrollimist ja pakendamist. Kahe kuuga on kõrsi müüdud juba 4000 tükki. Esimesed pillirookõrred on saadetud Islandisse ja Londonisse, kuid huvi on tuntud ka mujalt. Kõrsi müüakse praegu internetis kümnekaupa pakis koos puhastusharjaga, hind on 12.50 eurot, restoranidesse müüakse ühekaupa, siis on hinnaks poolteist eurot.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tänavune Bruno konkurss ei üllatanud nii palju uute toodete kui disainitaustata tegijatega, kellelt laekus heal tasemel üllatustooteid, kaks neist said ka auhinnatud. Küsimus – luua või mitte luua? – sai vastuse, et ikka tuleb luua, aga alati ei pea looma uut, vaid võib ümber disainida vana.

Parima insenertehnilise tootena kuulutati välja omamoodi valgusskulptuur, sadamakaide teeninduspost Coral (disainer Margus Triibmann, kaasautor Ago Altjõe, tootjad Keha3 ja Keha4).

Bruno kategooriaülese tunnustuse – elumuutva disaini auhinna – pälvis pilliroost valmistatud taaskasutatav ja täiesti looduslik joogikõrs #pillirookõrs (autorid Grete Riim ja Mihkel Tamm, tootja Great).

Elustiili kategooria võitjaks kuulutati Lutheri vabriku ajaloole pühendatud vineerkohver Alexander (disainer Tõnis Vellama, tootja SEOS Valgustus).

4 × Pressifoto

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht