Kes on liikluses kuningas?

Sellest, kuidas XX sajandil meedias liikluskultuuri kajastati, võib välja lugeda, et murekohad ei kao.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Liikluskultuuri kujutamine 1990.–2000. aastate meedias on värvikas. Toonastes pealkirjades jätkatakse varasemate kümnendite tooni: kuidagi peavad eri tüüpi liiklejad teedele-tänavatele ära mahtuma, kuid nad ei saa kohe kuidagi üksteisega hakkama. Võrreldes varasemaga oli kasvanud mootorsõidukite arv ning seoses sellega käis 1990. aastatel äge tee-ehitus, mida ajakirjanduses kujutati lahendusena. Uudiseid läbis optimistlik toon: teede ehitamine suurendab sõiduteede läbilaskvust ja olukord paraneb. Näiteks ilmus Sõnumilehes 1996. aastal artikkel pealkirjaga „Teedeehitajad on rahul“, milles on loetletud suuremad tee-ehitusprojektid.¹ Loos antakse sõna Tallinna teedevalitsuse direktorile Tiit Padarile, kes rõhus käimasolevate projektide mahukusele, uutele tehnoloogiatele ning varasematest tee-ehituse vigadest õppimisele. Kõlama jääb mulje tee-ehitusest kui liikluse päästeinglist, mis vabastab liiklejad ummikutest. 1997. aastal avati Tammsaare tee pikendus ja linnapea Ivi Eenmaa ütles lindilõikamise tseremoonial järgmist: „Loodan, et valminud tee on õige tee ja annab võimaluse kiirustada Tallinna arengus tegemaks tasa aastakümnete paigaljooksu.“² Usuti teekatete parandamisse: hüvasti, auklik asfalt! Entusiasmi väljendab 1996. aastal ilmunud artikkel „Vähema rahaga teed paremaks“, mille tänapäeva vaatepunktist võib paigutada helesiniste unistuste kategooriasse.³ Artiklis kirjeldatakse tee-ehituse märgatavat kvaliteedihüpet, kuna kasutusele on võetud paremad materjalid ja uuemad seadmed. Välja käiakse veksel: „Ei lähe ilmselt enam palju aega, kui Eestiski on asfalt sile ja aukudeta.“⁴ Entusiasm oli niivõrd valdav, et rõõmsate uudiste kõrval ei olnud kohta arutelule autostumise kõrvalmõjudest.

Autojuhi seisukohast ei olnud liikluse seis sugugi kehv, ehitusjärgus olid suuremad magistraalid ja maanteed ning liiklusuudised andsid lootust, et autojuhte ärritavad ummikud vähenevad. Kuid jalakäijate ja jalgratturite vaatenurgast võib maalida tumedates toonides pildi. Alates ajast, mil teedele olid ilmunud esimesed autod, hakkasid ajakirjanduses ilmuma ka lood kehvast liikluskultuurist ja eri liiklejatüüpide omavahelisest kemplemisest. Kuidas saada mootorsõidukijuhid, jalgratturid ja jalakäijad omavahel sõbralikult liiklema? Sellele küsimusele oli pea võimatu vastust leida, sest isegi veel 2008. aastal ilmus artikkel „Ka jalakäija on inimene“, mis tekitab küsimuse: kuidas on võimalik, et Eesti liikluskultuur jäi sajaks aastaks toppama?⁵ Lühiloos lahatakse üksipulgi avaliku ruumi alustõdesid: tänavaruum kuulub kõigile, kes seda kasutavad ning autojuhid peavad jalakäijatega arvestama. Samal teemal ilmus mahlakate pealkirjadega artikleid läbi 1990. aastate. Nii jalakäijad kui ka jalgratturid pidid oma õigust olemasolule põhjendama ning artiklid nagu „Eesti liitumist Euroopa Liiduga segab puudulik liikluskultuur“⁶ ja „Sohvrid jätavad jalakäija ellujäämise tema enda mureks“⁷ annavad edasi liikluses valitsenud probleeme. Eesti teedel hukkus võrreldes teiste Euroopa riikidega kolm-neli korda rohkem liiklejaid.⁸

Austa nõrgemaid

Kui Nõukogude ajal ilmus lehtedes ohtralt auhindadega liiklusviktoriine tõstmaks motivatsiooni end reeglistikuga kurssi viia, siis 1999. aastal katsetas rühm üliõpilasi millegi palju põnevamaga. Nimelt korraldas Valter Parve koos Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö tudengitega kampaania „Austa nõrgemaid“, mille käigus jälgiti märkamatult liiklust ning analüüsiti autojuhtide tegevust. Autojuhtidele oli korralik motivatsioonipakett: iga reegleid täitnud juht sai tasuta bensiini ning äramainimise Pärnu ajalehes. Tudengite sõnul oli tegevusprintsiibiks paitegemine, kuivõrd liikluspolitsei eelistab karistamist.⁹ Kuidas defineerisid aktsiooni läbi viinud tudengid autojuhi viisakust? Nad ei seadnud latti kõrgele – vaadeldi kõigest seda, kas autojuht peatub sebra juures, et jalakäija üle tee lasta, või mitte. Pilt jättis kõvasti soovida ja Eesti Päevalehest saab lugeda, et: „Veerand tunni jooksul peatus vöötraja ääres seisva jalakäija läbilaskmiseks kuus autot, samas aga 62 autot möödus ootajast välja tegemata.“¹⁰ Seega vaid iga kümnes juht lasi jalakäija üle tee, suurem osa autojuhte ei teinud väljagi. Ühe projekti raames võis ju tänu bensiinijaamade panustamisele viisakatele autojuhtidele liikluseeskirja täitmise eest preemiaks tasuta kütust anda, kuid selline lahendus ei ole jätkusuutlik. Igal juhul korraldas Valter Parve projekti „Austa nõrgemaid“ vahemikus 1998. kuni 2013. aastani. 2011. aastal ilmus Pärnu Postimehes artikkel, kus Parve nentis, et aastatega on olukord liikluses paranenud ja rullnoklus taandunud.¹¹ See on üks tasakaalukamaid liiklustendentside kokkuvõtteid, kuna Parve oli aastaid jalakäijate ja autojuhtide suhet uurinud ning tema ja tudengite vaatlus näitas, et sebra servas seisvatesse jalakäijatesse suhtutakse viisakamalt.

Kus jalgrattur sõitma peaks?

Omaette ooper on kõik see, mis puudutab jalgrattureid. Kus peavad jalgratturid sõitma? Milliseid rattateid nad vajavad? Kuidas tagada neile ohutud tingimused nii, et nad ei takerduks kõnniteel jalakäijate sekka ega põrkaks sõiduteel kokku autoga? Nii palju küsimusi, kuid õige vähe vastuseid. 1995. aastal saab Eesti Päevalehest lugeda, et: „Paraku ei taha paljud autojuhid jalgratast liiklusvahendina tunnistada. Tallinnas ei ole jalgratturitel kohta ei kõnni- ega sõiduteel.“¹² Neid lauseid lugedes võib tabada end kalendrit kontrollimas – kas on aasta 1995 või 2021, sest olukord ei ole jalgratturite seisukohast palju paranenud. Kuna paljudes piirkondades ei ole ratturitele mõistlikke tingimusi loodud, sõidavad nad seal, kus parasjagu paremaks peavad. See on aga pinnuks silmas jalakäijatele, kellest jalgratturid mööda tuhisevad, ning ka autode seisukohast ei ole alati lihtne sõiduteel kitsaid kurve jagada. Arutelu selle üle, kas jalgratturid kuuluvad kõnni- või sõiduteele, oli 1990. aastate lõpus elav. Ilmus artikleid nii ühe kui teise seisukoha poolt. Peamiselt lapsevanematele, kuid ka üldise teavitusena mõeldud artikkel „Jalgratas on samuti sõiduk“ tuletab meelde jalgratturi kohustust olla teadlik liiklusreeglitest.¹³ Huvitaval kombel pani artikkel ühte patta nii lapsed-noorukid kui ka vanurid, kelle kohta arvati, et ka eakatele ratturitele peaks liikluseeskirja meelde tuletama.

Teise vaatenurga esitas Ago Teder, kes kirjutas 2000. aastal, et jalgratturid kuuluvad kõnniteele. Teder tõi lennuka võrdluse Kyōtoga, kus sõidutee on vaid mootorsõidukite päralt ning teised liiklejad on suunatud kõnniteele. Ta väitis, et: „Kõik liiklejad on mahutatud olemasolevale teepinnale ja pole vaja läinud spetsiaalseid jalgrattateid, millest Tallinnas armastatakse nii palju juttu teha.“¹⁴ Tema ettekujutus liikluskorraldusest toetub viisakusele ning kaasliiklejate omavahelisel austusele, kuid ta ei anna täpsemalt edasi, kuidas peaks süsteem Eesti linnatänavatel tööle hakkama. Teiste kajastuste taustal kuulub seegi artikkel unistuste valda, sest kuivõrd eelduseks on liikluses üksteisega arvestamine, ei jõuta selleni iseenesest. Sellest, kuidas XX sajandil meedias liikluskultuuri kajastati, võib selgelt välja lugeda, et murekohad ei kao iseenesest. Need küll muutuvad ajas, kuna tehnika, sh liiklusvahendid, areneb, kuid see, kuidas inimene avalikus ruumis käitub, on jäänud samaks. Seega ei saa lootma jääda, et liikluskäitumine võluväel paraneb, vaja on taristut arendada ning teede- ja tänavavõrgu ümberkorraldamist. Koos lahendustega saab liikluskultuuri parandada teavitustöö ja kampaaniate abil, kuid enne peaks analüüsima viimaste aastakümnete kampaaniaid.

Kui ei saa heaga, kas siis saab kurjaga? Või vastupidi? Hirm liikluseeskirja mittetäitmise ja kaasnevate rahatrahvide ees on üks võimalus kodanikke korrale kutsuda, kuid usk sellesse, et liiklejad on motiveeritud üksteist hoidma, on sinisilmne. Mari Jüssi ja Allan Kokkota on juba 1997. aastal Sõnumilehes kirjutanud jalgrattateede võimalikest lahendustest. Artiklis leidub kommentaar Reedik Võrnolt linnaplaneerimisametist, kes viskab samuti kivi eestlaste liikluskultuuri kapsaaeda, just nagu sõltuksid jalgratturite probleemid vaid liiklejate suhtumisest. Ta toob näiteks, kuidas Stockholmis on autojuhid hoolivad, viisakad, arvestavad igati sõiduteel liikuvate jalgratturite turvalisusega.¹⁵ Vastukaaluks on artiklis viide tee-ehituses rahajagamisele: kui Ameerikas kulutati 1% kergliiklusteedele, siis Hollandis oli see näitaja 10%. Eesti kohta öeldi, et siin läheb kogu eelarve sõidutee lappimiseks ehk teeaukude parandamiseks.¹⁶

Naine roolis

Kui seni mainitud teemad on kõik ühel või teisel moel läbi terve XX sajandi ajakirjanduses kajastust leidnud, siis ühe eripärase teemana tõstatati 1990. aastate meedias küsimus naisautojuhtidest. Üleoleva suhtumise võib paraku kokku võtta mõnitava kulunud fraasiga „naine roolis, auto kraavis“. Naisautojuhi teema üks eredamaid näiteid on 1991. aastal ajalehes Signaal ilmunud artikkel „Naisautojuhi tervis“, mis ilmus rubriigis „Arst annab nõu“.¹⁷ Artiklit alustatakse klišeega: naised on liikluses ettevaatlikumad, kuid meestel on parem reaktsioonikiirus. Mis siis oli lahti naisautojuhtide tervisega? Artiklis esitletakse uuringuid, mille kohaselt esines naisautojuhtidel rohkem reproduktiivsüsteemi häireid. Andmeid serveeriti lähtuvalt põhimõttest, et naine on ennekõike ema ning seetõttu peaks ta olema oma tervisega ettevaatlik. Rasestunud naisautojuhtidel soovitati ametit vahetada. 1997. aastal ilmus Sõnumi­lehes artikkel „Noored naised sõidavad riskantselt“, kus muretsetakse selle üle, et noored naised ei täida liikluseeskirja.¹⁸ Uudise autor viskab õhku väite, et äkki olid noored naised saanud juhiloa ilusate silmade eest. Selline onuheinolik kommentaar süvendas naissoost autojuhtide halba kuulsust. Autor manitseb: „Igatahes peaksid politseinikud südame kõvaks tegema ning säärased piigad-noorikud teiste ja loomulikult ka nende endi elu huvides kinni pidama ning liikluseksamile saatma.“¹⁹ Kui ühes artiklis öeldakse, et naised on ettevaatlikud ja tasased autojuhid, siis järgmises süüdistatakse neid kihutamises. Nokk kinni, saba lahti.

Saja-aastased probleemid

Teema, milleta ei ole võimalik kirjeldada 1990.–2000. aastate liikluspildi meediakajastust, on roolijoodikud. Otsingusõna „roolijoodik“ annab ajalehtede digiteegis ajavahemikus 1991–2010 märkimisväärsed 1132 vastet. Lõviosa artiklitest on politseikroonikalikud uudised vahelejäänud roolijoodikutest. Üks silmapaistvam stiilinäide on 1999. aastal Sõnumilehes ilmunud „Roolijoodik jäi poolesajandat korda vahele“, kus kirjutatakse 23aastasest Jaagust, kes oma noore elu jooksul oli jõudnud korda saata kõvasti vägitegusid.²⁰ Politsei sõnutsi toimus Jaagu esimene rikkumine 1989. aastal, uudises kirjeldatakse ka noormehe tavapärast trajektoori öösel baarist otse autorooli. Selliseid lugusid avaldati ajakirjanduses lõputult.

Kas ja kui palju on sajandiga olukord liikluses muutunud, on meediakajastuse põhjal keeruline kokku võtta. Teedele ja tänavatele tuleb liiklusvahendeid järjest juurde ja kõik tahavad mõistlikke liiklemistingimusi. Jääb mulje, et taristu areng ei pea vajadustega sammu. Autostumise kasvu tõttu on kitsastel teedel autojuhtide elu kibe, auklikud teed teevad tuska kõigile liiklejatele, jalgratturitele ei ole veel toimivat lahendust – kui nimetada vaid olulisemad kitsaskohad. Kas peame tõdema, et tegeleme sada aastat kestnud probleemidega, millele seni pole lahendusi leitud? Vähemalt on avaliku ruumi teema teravalt õhus ja elav arutelu näitab, et teed ja tänavad on meie ühine väärtus, mille eest tasub võidelda.

Artikkel on autoril kolmas osa kolmeosalisest seeriast, kus käsitletakse tänava ja sellesse suhtumise muutust läbi aja. Esimene osa „Tänavaruum kui hoiakute võitlustander“ ilmus Sirbis 5. XI 2021 ja teine osa „Jalakäija väärliiklemine võib maksta korraliku autosõitja elu“ 12. XI 2021.

1 Boris Mikk, Teedeehitajad on rahul. – Sõnumileht 11. XI 1996.

2 Hans Ulmiste, Liiklusvoog sai uue sängi. – Sõnumileht 1. X 1997.

3 Harald Parik. Vähema rahaga teed paremaks. – Sõnumileht 24. I 1996.

4 Samas.

5 Ka jalakäija on inimene. – Keila Leht 24. X 2008.

6 Eesti liitumist Euroopa Liiduga segab puudulik liikluskultuur. –Sõnumileht 1. XII 1997.

7 Sohvrid jätavad jalakäija ellujäämise tema enda mureks. –Sõnumileht 27. IX 1999.

8 Eesti liitumist Euroopa Liiduga segab puudulik liikluskultuur. –Sõnumileht 1. XII 1997.

9 Sohvrid jätavad jalakäija ellujäämise tema enda mureks. – Sõnumileht 27. IX 1999.

10 Anu Saare, Pärnu juhid sõidavad ebaviisakalt. – Eesti Päevaleht 20. V 1999.

11 Raido Keskküla, Aktsioon „Austa nõrgemaid“ tahab laieneda üle Eesti. – Pärnu Postimees 21. IV 2011.

12 Sirje Lilleorg, Pühapäev jalgratturitele. – Eesti Päevaleht 6. VII 1995.

13 Jalgratas on samuti sõiduk. – Sõnumileht 27. V 1998.

14 Ago Teder, Jalgratturi koht on jalgteel. – Sõnumileht 13. V 2000.

15 Allan Kokkota, Mari Jüssi, Tallinn hakkab rajama jalgrattateid. – Sõnumileht 13. IX 1997.

16 Samas.

17 Harri Jänes, Naisautojuhi tervis. – Signaal 15. XII 1991.

18 Noored naised sõidavad riskantselt. – Sõnumileht 26. VI 1997.

19 Samas.

20 Maarius Suviste, Roolijoodik jäi poolesajandat korda vahele. – Sõnumileht 13. IV 1999.