Argikultuur ja linnaplaneerimine

Hea linnaplaneerimise eeldus on empaatia: võime – ja tahe! – saada aru, mida teine pool vajab ja tunneb.

SIGRID SOLNIK

Linnaruum on materiaalses vormis kultuur. Väärtused, argikultuur ja ühiskondlikud suhted mõjutavad ruumiloomet ning meid ümbritsevad avalikud ja intiimsed ruumid mõjutavad ja taastoodavad omakorda väärtusi, argikultuuri ja suhteid.

Võimusuhete avaldumine linnas

Muu hulgas avalduvad linnaruumis kultuuri osaks olevad võimusuhted. Palju on räägitud, kuidas Tallinna kujundavad linnas autoga sõitvad otsustajad. Autokasutaja on selle linna ruumihierarhias justkui kõige kõrgemal kohal. Marje Karu on Sirbi külgedel tõdenud, et „linnaplaneerimise käigus muudetakse nähtavaks või nähtamatuks eri ühiskonnagruppe, selle nurga alt tuleks vormiloomet käsitleda totalitaarse poliitika seisukohast, ometi kaasneb vormi andmise vajadus igasuguse inimtegevusega“.1 Võimusuhted on paratamatud, lõpuks on küsimus selles, kui hästi otsustajad oma privileege ja positsiooni tunnetavad ning kas ja kuidas kasutavad oma võimalusi, selleks et teha linn heaks paigaks ka neile, kes pole praeguses hierarhias kõrgel paiknevad autoga sõitvad otsustajad. See, kui palju arvestatakse endast erinevate gruppidega sõltub ka kultuurist, näiteks poliitilisest kultuurist ja ühiskondliku koe tihedusest, väärtustest, uskumustest ning välja­kujunenud käitumisviisist.

Ent oma võimu ei kasuta ainult jalgrattureid tänavalt minema puksivad autojuhid. On veel inimrühmi, keda linnas, eriti omaenda naabruskonnas, näha ei taheta – kodutud, romad, süstlavahetuspunkti kliendid, psüühilise erivajadusega inimesed jt. Seni kuni domineerival grupil on linnas rohkem sõnaõigust kui teisejärgulistel, sageli demoniseeritud „nendel“, on esimesel seltskonnal sageli võimalik jalg maha panna ja leida põhjused, miks süstlavahetuspunkti või psüühilise erivajadusega inimeste kortermaja tema naabruskonda tulema ei peaks.

Võimusuhted avalduvad ka selles, et linna on loonud täiskasvanud täiskasvanutele. Rakendusliku antropoloogia keskus on uurinud laste ligipääsetavuse küsimust Eesti linnades.2 Uuringust joonistub välja, kuidas tajuvad oma kohta linnaruumis lapsed. See on sihtgrupp, kelle huvidega avaliku ning poolavaliku ruumi kujundamisel eriti ei arvestata ning kellesse ei suhtuta kui võrdsetesse kaaskodanikesse, aga kel on oma huvid, vajadused ja hirmud.

Näiteks ütleb selles uuringus 12aastane Hanna: „Seal on niimoodi, et selle ümber on asfalttee, seal vahel on kolm mudast teed. Kui vihma sajab, siis seal ikkagi lähevad saapad mudaseks. Ja seal on üks selline ohtlik toru, mis on püsti, kus ma olen ise ka kukkunud väga valusalt, nii et mul on mõlemad jalad ja küünarnukid ja kõik on katki. Sest et seal taga on kivid ja siis ma komistasin nende peale. See toru on täpselt selle maa värvi ka, et sa ei näe seda seal.

Laste huvidega avaliku ja poolavaliku ruumi kujundamisel ei arvestata, neisse ei suhtuta kui võrdsetesse kaaskodanikesse, kel on oma huvid, vajadused ja hirmud.

Mailiis Ollino / Scanpix

Uuringus osalenud lapsed kirjeldavad, kuidas nad navigeerivad mudaste, auklike ja otsa lõppevate kõnniteede maailmas, kuidas nende teekonda takistavad liiga kõrged äärekivid ja trepiastmed, kuidas neil ei lubata tõukerattaga poodi siseneda, ent poe ees seda kuhugi jätta ei ole, kuidas nad ei ulatu bussipeatuses graafikut lugema ega poes meelepärase kaubani või kuidas munakivisillutis takistab rattaga kooli sõitmist.

12aastane Sergei räägib: „Kogu aeg sealt parklast kell seitse hommikul sõidavad autod välja ja mina võin seal üle tee minna kuskil viis minutit, seista ja oodata, kuni autod läbi sõidavad.“

Laste tõrjutus avalikus ruumis väljendub muu hulgas ka sellistes olukordades, kus laps väikese, see tähendab, halvasti märgatava, tagasihoidliku jalakäijana peab ootama ja ootama, et saaks kuhugi liikuda. Tõrjutus kuulub psühholoogiliste, emotsioonidega seotud ning sotsiaalsete, sageli täiskasvanute võimu ja sõnaõigusega seotud takistuste kategooriasse. Lapsed kardavad avalikus ruumis abi küsida, pelgavad busside pimedust ja nende meelest imelikult käituvaid inimesi, hoiavad suurte autoteede ääres liigeldes majaseinte ligidale, tunnevad end teed ületades ebaturvaliselt.

Üheksa-aastane Kaspar: „Seal on üks kuri onu ühes kohas, et me kõndisime muru peal ja siis ta ütles meile kurja häälega: „Ära kõnni muru peal! Kas sa tahad, et ma tuleks sinu muru ka ära talluma?“ Iseenda ja eakaaslaste kogemustest on lapsed õppinud, et täiskasvanute käest saab pahandada – olgu tegemist siis bussijuhtide, sööklatöötajate või hoopis võõraste täiskasvanutega.

Võim ja sugu

Laura Jamsja kaitses 2016. aastal Tartu ülikooli etnoloogia osakonnas magistri­töö,3 kus on antropoloogiliste meetoditega uurinud Jõhvi naiste mälumaastikke ja näitab soolist vaadet postsotsialistlikule linnale. Kuidas kasutavad naised linna ja kuidas nende vajadused või nende tajutud reaalsus mõjutab linnaplaneerimisel tehtavaid otsuseid? Jamsja tööst ilmneb, et naised liiguvad linnas vähe, ja kui liiguvad, siis eelkõige kindla põhjusega: „Pensionäridel takistab linnaruumis liikumist halb tervis, töötavatel naistel pikk tööaeg ja pere­kohustused, noorematel pikk koolipäev ja huviringides osalemine.“ Autor tõdeb, et naiste linnakogemus on tulvil piiranguid, mida linnaplaneerimise kõrval põhjustavad hinnangud ohtlikkusele ja turvalisusele. Uuringus osalenud naiste lugudes peegeldub koos vanuse lisandumisega kasvanud ohutunne, pimedate tänavate pelgus, kuigi nooruses kellaajast hoolimata linnas uljalt liiguti – suurenenud hirmu toovad välja nii 30- kui 50aastased uuringus osalejad. Jamsja loetleb naiste ruumikäitumist iseloomustavaid strateegiaid, mis loovad turvatunde: „Paljudel on välja kujunenud eraldi marsruut päevaseks ja õhtuseks ajaks. Naistel võivad turvatunnet luua ka sootuks vastandlikud strateegiad. Pensionär Anna (snd 1940) soovitab mitte käia väikestel kõrvaltänavatel ja marsruudivalikul lähtuda võimalusest kõndida otse mööda hästivalgustatud suuri tänavaid. Liivile (snd 1965) tundub turvalisem liikuda aga sinkadi-vonkadi mööda kõrvaltänavaid, mis pakuvad naisele nurki ja põõsaid peitumiseks. Pikkadel sirgetel tänavatel on naise sõnul võimalik liikujat kohe märgata.“ Ja veel: „Lisaks kellaajale on turvatunde tagamisel määrav, mitmekesi naised liiguvad. Paljud jalutavad linnas alati kellegagi koos. Üksinda kõndimist püütakse vältida näiteks vastaskäimise ja kojusaatmisega. Üksinda kõnnitakse õhtuhämaruses läbimõeldult ning turvatunde tagamiseks rakendatakse eri meetodeid. Näiteks asetati enesekaitsevahendiks kotti nuga või võeti kätte vahetusjalatsitena kaasas olnud kontsakingad.“

Taani arhitekt, inimlike linnade eestkõneleja Jan Gehl näeb seost nii linnatänaval kui ka tänavaäärsetes hoonetes toimuva ning tegeliku ja tajutava turvalisuse paranemise vahel.4 Jamsja kirjutab Jõhvi naiste kogemuste põhjal, kuidas hirmu põhjustajad ajas muutuvad ning sõltuvad grupikogemuse kõrval ka isiklikest läbielamistest. Selline antropoloogiline sissevaade kutsub arutlema, kuidas ruumiloomes tuleb ikka ja jälle uurida ühiskonnagruppide kogemusi, tajutud reaalsust ja uskumusi ning eemaldada barjääre, mis takistavad naistel, lastel, eakatel jt linnatänavatel (aeglaselt) liikumist.

Kohaloome linnas

„Ruum on koht, mida praktiseeritakse,“ kirjutas antropoloog ja ajaloolane Mi­chel de Certeau.5 Linna kasutades – seal elades, töötades, õppides, tarbides jne – täidame linna positiivsete või negatiivsete seoste, mälestuste, lootustega. Käiguradade, lugude, erilisemate kogemuste ja sekkumistega saavad linnad või nende osad tähendusi täis ruumideks.6 Muidugi, avalik ruum kannab eri tähendusi. Reidi tee tähendab ühele küll ajavõitu, teisele on see linnavalitsuse häbiväärne läbikukkumine nii kaasamises kui ka ruumiloomes.

Antropolooge huvitab väga kohaloome: millised on need praktikad, mille abil anonüümsest ruumist saab inimesele või rühmale oluline koht. Kohtade loomise strateegiates orienteerumine on kasulik ka ruumiloojale, kes tahab, et uut ruumi hakataks kasutama kui positiivse tähendusega kohta, mitte ei jääks tähelepandamatuks kasutuks ballastiks.

Lastele ja noortele on avaliku ruumi kodustamine eriti tähtis. Täiskasvanute kontrolli all olevast maailmast eraldatakse oma vajadustele vastav kolmas ruum, oma koht, kus üksi või sõpradega olla ja oma asju ajada.7

14aastane Birgit on uuringus öelnud: „Noortekas toimub igasugu asju ja tegevusi, aga me enamasti lihtsalt istume seal. Ja ega õues ei olegi väga kuskil olla.“

Laste ligipääsetavust uurides selgus, et kuigi täiskasvanud rajavad lastele kohti, olgu need mänguväljakud või rulapargid, on need mõeldud liiga kitsale sihtrühmale. Kasutamist piiravad nii vanus – mänguväljakud ja noortekeskused on „liiga titekad“ – kui vajalike oskuste või vahendite puudus. Nii veedavadki vanema vanuserühma lapsed aega kaubanduskeskustes, bussijaamas, linnaväljakul või teistes samasugustes kohtades, millest „niisama olemise“ abil saab oma koht. Oma koha kujundamise juures tulevad taas mängu võimusuhted. Küllap on paljud näinud, kuidas pahane turvamees ajab minema Vabaduse väljaku treppidel rulatavad lapsed.

Ent kohaloome pole ainuüksi noorte pärusmaa, seda teevad kõik oma elus. Tallinnas on võimalik kogeda, kuidas ka sellisest marcaugélikust mittekohast nagu Balti jaama tunnel on noot noodi, päev päeva haaval tänavamuusiku viiulimänguga võimalik luua tähendusega ruum.

Tihe kirjeldus planeerimisprotsessi alusena

Kui mõelda kohaloomes väljenduva väärtuste konflikti peale, ei saa üle ega ümber murust, rohelistest platsidest avalikus ruumis, kus ristuvad tõekspidamised ja identiteedid. Keskkonda ja elurikkust hindavad linnaplaneerijad tahaksid, et niidetud muru asemel oleks niit. Koduomanik võib küll mõista putukate elupaiga tähtsust, ent madalaks pügatud muru väljendab tema hoolsust, aitab näidata teistele, et tööka ja korraliku inimesena pingutab selle nimel, et elukeskkond oleks hoolitsetud, puhas ja silmale ilus vaadata.

Jan Gehl väidab, et atraktiivse linnaruumi loomise eeldus on planeerimisprotsess, kus prioriteediks on elu, seejärel ruum ja lõpuks hooned.8 Inimkesksete planeerimisotsuste tegemiseks on vaja teada, mis linnas toimub, milline on linnaelu ja -melu, mõelda sellele, mis seal võiks toimuda. Mida linnaruumis tehakse, miks tehakse just nii, millised sotsiaalsed suhted eri ruume mõjutavad ning milliseid tähendusi oma tegevusele ja ümbritsevale keskkonnale antakse. See kõik mõjutab linlaste käitumist ruumis, nende vajadusi ja ootusi linnaruumile, ent ka seda, kuidas võimalikud muudatused vastu võetakse või millistest lahendustest võidaksid kõik. Kui korralikult niidetud muruga saab maailmale näidata oma väärtust ja väärikust, aga keegi asendab kortermaja akna all kasvava muru niitmata heinaga, siis saadab see maailmale sõnumi, et majas elavad lohakad ja laisad. Sellises olukorras on vaja jõuda lahenduseni, kus kõrvuti jäävad hoolsust hindav minapilt ning elupaikade mitmekesisust väärtustav maailmavaade.

Linnaplaneerija, kohaloome ja kogukondade arendamise ekspert Elka Gotfryd rõhutab tulevikuvisioonide osa linnaplaneerimises ning väärtuste-ootuste tähtsust ametkondade ja linlaste vahelise koostöö sujumisel.9 Hea linnaplaneerimise eeldus on empaatia: võime – ja tahe! – saada aru, mida teine pool vajab ja tunneb. Oma töös rakendusantropoloogina olen näinud, et üks empaatia loomise viis on sügavam mõistmine. Kui kaotada eeldus, et „nemad“ on nagu „meie“ ja näidata, miks „nemad“ mingil viisil käituvad või midagi tähtsaks peavad, on mõistmine ja empaatia väiksema sammu kaugusel. Hea linnaplaneerimine eeldab muidugi ka usaldust ja kui varasem koostöö ei ole seda pakkunud, on mõistmiseni palju raskem jõuda.

Linnaelanikud enamasti ei analüüsi, milline on objektide või nende tegevuse tähendus, nad ei mõtle sellele, kuidas nad ümbritsevat tehiskeskkonda tajuvad. Linlane ei mõtesta ümbritsevat ruumi koos linnaplaneerimise, võimusuhete ja kohaloomega. Isegi lihtne küsimus „milline võiks olla tulevikulinn?“ ei pruugi anda häid vastuseid: üldiselt küll osatakse tahta seda, mida on nähtud või millest kuuldud, see aga ei pruugi vastata tegelikule käitumisele.

Tegelikkuse enesestmõistetavate külgede avastamine eeldab kõige põletavamast küsimusest – milline siis on sobiv linn? – kaks sammu kaugemalt alustamist ning siirast uudishimu. Rohkem levinud kvalitatiivsete meetodite, nt süvaintervjuud, grupiintervjuud ning jalutuskäiguintervjuud, kõrval tasub kasutada osalusvaatlust, veeta koos elanikega aega nende linnaruumis. Miks mitte kasutada ruumi tõlgendamiseks sensoorset etnograafiat. Värvid, liikumine, lõhnad ja helid on osa linnast, mida tajutakse kogu kehaga. Selline linna tundmaõppimine aitab luua linna, mis meeldib linlase meeltele ja vastab tema vajadustele, arvestab sotsiaalsete gruppide eluliste ja sümboolsete kultuurimustritega.

 

*Sigrid Solnik on TÜ magistriprogrammi muutuste juhtimine ühiskonnas magistrant ja rakendusliku antropoloogia keskuse tegevjuht.

1 Marje Karu. Disainmõtlemise poliitilisus. – Sirp 26. X 2018.

2 Rakendusliku Antropoloogia Keskus, Laste ligipääsetavuse uuring, 2020. Vt ka RAKE ja RAK, Noorte osalus otsustusprotsessides, 2018.

3 Laura Jamsja, Naiste mälumaastikud Jõhvis: sooline vaade postsotsialistlikule linnale. Tartu Ülikool, 2016.

4 Jan Gehl, Linnad inimestele. Eesti Kunstiakadeemia, 2015.

5 Michel de Certeau, Igapäevased praktikad I osa. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.

6 Rivke Jaffe, Anouk de Koning, Introducing Urban Anthropology. Routledge, 2016.

7 Rakendusliku Antropoloogia Keskus, Laste ligipääsetavuse uuring. 2020

8 Jan Gehl, Linnad inimestele. Eesti Kunstiakadeemia, 2015.

9 Merlin Rehema, Linnaplaneerimine, evolutsioon ja demokraatia. – Sirp 20. IV 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht