Alavääristavad avalikud käimlad

Seis on selline, et avalikus ruumis diskrimineeritakse kõiki. Linnades on vaja nüüd ja praegu mugavaid ning ilusaid käimlaid, mida hädalisena taga ei pea otsima.

KARIN PAULUS

Välja on ikka asja ja mõnikord tuleb ette ka asjalkäimist. Ometi ei palista meie avalikku ruumi ei puud ega põõsad, pingid ega peldikud. Paranenud on lood prügikastidega, mille puhul on peamiseks mureks lohakas kasutamine ja laisk urnide tühjendamine, samuti vildakas – või ehk hoopis varesesõbralik? – disain. Eriti nukker on seis käimlatega.

Käimlatega seotud mured paistavad olema vaata et meie põlisidentiteedi osa. Näiteks kirjutatakse aastal 1937 Paide tuhat krooni maksnud uue käimla kohta: „Esmaspäewal awati Paides Wee tänawasse ehitatud käimla, mille ehitamine mõningail põhjusil wenis liigselt pikale. Uus ehitus on silikaatkiwidest ning jätab wõrdlemisi korraliku mulje. Oma asukohalt on käimla wastuwõetavamas kohas – turu ligidal.“ Juba samal aastal kerkis üles vana mure: „Turu- ja laadapäevadel igatahes on wõimatu käimlat kasutada, kuna seda kõrwalist kohta kasutatakse siis wiinawõtmiseks. Päiv läbi wõib Wee tänawal näha ja kuulda joobnuid, kes muudawad Wee tänawa läbistamise ebameeldiwaks ja isegi ohtlikuks, eriti daamidele.“

1972. aasta Viljandi ajalehest Tee Kommunismile leiame lugeja R. Rootsi kirja. See algab nii: „„Kus on lähim käimla?“ Sellise küsimuse esitas mulle Tallinna tänaval tarbijate kooperatiivi kaubamaja ees üks naaberriigist sissesõitnud isa oma pojaga. Väikemehel oli kiire. Juhatada nad Lossimägede käimlasse? Liiga kauge; bussijaama olnuks aga veel rohkem maad ning Väiketuru tänava käimla uks oli (ja on praegugi) laudadega kinni löödud. Juhtisin nad siis kaubamaja õuele. Ka seal ei leidunud kohta, kuhu minna.“

Kakskümmend aastat hiljem, 1997. aastal, sai Tartu moodsa avaliku käimla. Urmet Kook vahendas: „Raekoja platsi lähedal asuva käimla uuendamist korraldanud linnavalitsuse linna­puhastuse peaspetsialisti Meelis Tammeoru hinnangul on asutus nii korralik, et sinna võiks kutsuda iga eurooplase. Käimla avanud linnapea Roman Mugur jagas tema arvamust, polnud aga rahul sellega, et korraldajad olid läbilõikamiseks ukse ette seadnud sini-must-valge lindi. .. Hoones on lisaks meeste ja naiste tualettruumile invatualett ja dušikabiin. Uus käimla asub Raekoja platsi kõrval Vabaduse puiesteel hoones, mis ehitati 1931. aastal arhitekt Arnold Matteuse projekti järgi alajaamaks.“

Täna on hädalisel väikestes kohtades lihtne: tuleb otsida kirikaed või kalmistu, kus servast ikka mõne kuivkäimla leiab. Keerulisem on linnades. Vägisi jääb mulje, et käimlas käimise peab omavalitsuste meelest ära teenima. Absurdsel kombel eriti meie rahakas Tallinnas ringi liikudes tundub, et avalik vets on haruldus. Umbes nagu jäälind, ainult et koledam.

Kuigi mõnele poole on arenenud paikade eeskujul paigutatud ka veekraane, siis soovitan kohaliku inimesena joomist vältida, sest võib juhtuda, et mähkmeteta jäädki suurde hätta.

Lasnamäelased peaksid olema solvunud ja pahased, et nende väga suure panuse eest maksudena on neil võtta ainult hooajalised välikäimlad. Talvel peab ilmselt kannatama, kasutama puud või purki? Lasnamäe linnaosa vanem Julianna Jurtšenko teatab usutavasti uhkusega: „Suveperioodiks välikäimlate paigaldamine parkidesse ja rohealadele on tavapraktika. Hetkel koostöös ametiga töötame selle nimel, et Seli, Tondiloo ja Pae pargis oleksid statsionaarsed WCd. Viimastesse on rahvas oodanud juba pikalt, kuid seoses probleemidega ühendustorustikuga on protsess venima jäänud.“ Asjal saab käia peale „püsikute“ vaid üheksas kohas: nende seas on mõned mänguväljaku servad ning näiteks Pae, Vormsi ja Katleri park ja Katleri staadion ehk siis kohad, kus võiks seda võimalust pakkuda loomulikult ka aasta ringi. Meeldetuletuseks: Lasnamäe pindala on 30 ruutkilomeetrit ja rahvastiku­registri mai alguse andmetel elab seal 119 517 inimest.

Mullune seis oli järgmine: Tallinnas oli 91 avalikku käimlat, mille seas oli täis­automaatseid välitualette 14, konteineri tüüpi tualette 11, randade sanitaarkonteinereid kuus ja suveks ajutiselt paigaldatud käimlaid 60.

Osaliselt on tegu murede kobaraga: kuna linn ei raatsi parkidesse palgata grüünes mõnulejate ohjeldamiseks pargi­valvet ega saata munitsipaalpolitseinikke jalutama, siis kiputakse käimlaid reostama. Nii on mindud pigem seda teed, et pole käimlat, pole probleemi!

Ometi on alkoholism meie ühiskonnas laialdane ning sellega tuleb tegeleda. Ignoreerimise asemel tuleks luua öömajade lähedale oleskelupaiku, kus häiritaks vähem teisi linlasi. Avalikus ruumis, näiteks Balti jaamas ning Snelli tiigi ääres, tuleb aga vajadusel inimesed korrale kutsuda. Õigus pingil istuda ning väljakäiku minna siiski aga kõigil.

Samadel põhjustel on eemaldatud põõsad: äkki heidab napsivend selle varju tuttu või ema suunab sinna mudilase. Nii on haljasalad esteetiliselt vaesemad ning värvuliste elupaigad hävitatud. Aga on ka õnnelikke. Loen Räägu pargi kohta: „Hea, et need jubedad kibuvitsad maha võeti, siis on ehk vähem vanemaid, kes seal oma lapsi käivad pissitamas.“

Ja veel: meie tualetid on sageli lukustatud, ilmselt ei viitsita puhastamise ning parandamisega liiga tihti pead vaevata.

Ka on rida käimlaid, kuhu ilma maksmata ei saa. Tasu oodatakse näiteks Kadrioru pargis (sic!). Olgem ausad: paljudel ikka mõlgub meeles sendid jalutama minnes kaasa võtta. Olukord võib osutuda aga väljakannatamatuks naistel, aga ka lihtsalt viisakatel inimestel, kes end puu vastu kergendada ei taha.

Vahest võiks ühe mureleevendusena linn toetada kohvikuid, mis võiksid oma tualettruumide uksed kõigile avada, ent on selge, et niimoodi turistirohketes paikades avalikke käimlaid ei asenda.

Õudne on seis ligipääsetavuse poolest. Ka n-ö automaatsematel käimlatel on kohati lävepakk nii kõrge, et abita ratastooliga sinna sisse ei saa. Mõned konteinerkäimlad on saanud küll juurde kaldtee, ent puuduvad käsipuud, mistõttu tasakaaluhäiretega või lihtsalt libedaga on üles ja alla minna ohtlik.

Kättesaadavuse kõrval on kitsaskohti veel: avalike käimlate vilets välimus ning kesine kasutusmugavus. Paljudes paikades on aru saadud, et ka WC võib olla kui mitte vaatamisväärsus, siis vähemasti silmale kena vaadata. Meil ei ole. Olgu, on paar viisakamat lahendust, milletaoliste seas on ka kurikuulus 2002. aastal rajatud Toompea n-ö miljonipeldik. Viimane pole aga vormilt ometi häbiväärne, nagu enamik lahendusi. Ilmselt on viga juba mõtlemises. Arhitekt Jaanus Saarepera ütles väga tabavalt umbes nii, et kui sanitaarkonteinerit tahetakse saada hankega, siis ei tulegi paremat lahendust. Seega, viga on mõtlemises. Ei aduta, et vets ei tähenda ainult potti ja parimal juhul kraanikaussi, vaid ka ruumilist mõju. Pelutavana mõjub peale kasimatuse ja haisu ka vorm. Plast­kuubik, kuhu keegi iial ei istu, väikese lapsega minna ei taha ning kus vanaproua oma kotti kuhugi riputada või asetada ei saa, ei tohiks olla väljaspool ajutisi üritusi üldse kasutusel. Ma ei pea normaalseks, et sellised troonivad statsionaarselt staadionide ja parkide serval.

Mujal Euroopas kasutatakse märgamise alternatiivina parkides ja haljakutel vajadusel prantsuse juurtega meeste urineerimisnõusid ehk pissuaare. Muide, prantslased kutsuvad neid 1830. aastal esmakordselt Pariisi paigutatud urineerimispaiku ka vespasienne’ideks, sest keiser Vespasianus hakkas avalikke käimlaid maksustama. Alul nimetati neid efektsete mütsidega majakesi nende rajamist soosinud krahvi järgi Rambuteau sammasteks. Kõrvalepõikena võiks mainida, et Seine’i piirkonna prefektina hindas Rambuteau hügieeni ning tema deviis oli moodne – vesi, õhk, vari! – ning ta ajakohastas Pariisi kanalisatsiooni, andis käsu ehitada purskkaeve, laskis istutada puid ja rajada gaasivalgustuse. Mulle näib, et peenest strateegiakeskusest hoolimata ei näe Tallinnas sellesarnast julget strateegilist tegutsemist.

Seis on seega selline, et avalikus ruumis diskrimineeritakse kõiki: väärikust kaotamata ei saa me toimetada kõige loomulikumat toimingut. Linnades on vaja nüüd ja praegu mugavaid ning ilusaid käimlaid, mida hädalisena taga otsima ei pea.