Kodu, kallis kodu!

Järgmise aasta mais avab Veneetsias uksed Eesti paviljon, kodu, mis pakub vastukaaluks kontrollitud avalikule ruumile kõrvalepõike intiimsesse ruumi, soojust ja äratundmisrõõmu.

KERLY RITVAL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kohtun b210 arhitektide Aet Aderi, Mari Möldre ja Arvi Andersoniga nende stuudios Tatari tänaval. Kohtumise põhjus on ettepaneku „Kodupeatus“ võit arhitektuurikeskuse Veneetsia arhitektuuri­biennaali Eesti paviljoni konkursil. Rääkisime kitsamalt nii sellest, milline saab olema Eesti esinduspaviljon, kui ka kodust ja elamupoliitikast laiemalt.

​​Vaadates b210 projektide ajalugu tundub arhitektuuribiennaal selle loomulik jätk. Olete varem loonud arhitektuuri, osalenud ja kureerinud näitusi ning teinud hulgaliselt näitusekujundusi. 18. mail 2023 algab XVIII arhitektuuribiennaal, Lesley Lokko kureeritud „Tuleviku labor“ ehk „The Laboratory of the Future“. Kuidas jõudsite „Kodupeatuseni“?

Arvi Anderson: Tegime näitusekujunduse praegusele Eesti paviljonile kunstibiennaalil ja veetsime sellel kevadel Veneetsias palju aega. Leidsime sealt ühe maja, milles nägime suurt potentsiaali. Seega, kutsume oma paviljoniga publiku dekoratsioonide, millena võib nii kaaluka ajaloopärandiga ja turismist ülevoolav linn mõjuda, keskelt koju. Palume pöörata rahvuspaviljonide aiast ümber nurga põiktänavale. Vastukaaluks Veneetsia voolavale ning äärmiselt kontrollitud avalikule ruumile pakub kõrvalepõige elukohta soojust ja äratundmisrõõmu. Paratamatult on kodukeskkonda jõudmine väga suur nihestus: võtad kingad jalast, keegi võtab sind vastu ja korraga oled täiesti teist tüüpi ruumiolukorras. Sisenemisakt avalikust ruumist, lõputust näituseruumist elumajja, paneb külastaja käituma teistmoodi.

Aet Ader: Proovime oma näitusega läheneda üksikult üldisele: iga inimese isikliku kogemuse kaudu jõuame ühiskonnas laiemate protsessideni nagu eluasemepoliitika. Tahame fookusse võtta inimese ja jõuda intiimsuse kaudu universaalsete teemadeni. Elamuehitus on argise ruumi ja arhitektuuri osa, mis puudutab meid kõiki. Arhitektidena paelub meid see ruumi osa, sest tunneme, et igapäevane ruumikogemus mõjutab meid olenemata, kas teadvustame seda, ning olenemata, kas meie valikud on olnud vabad.

Mari Möldre, Aet Ader ja Arvi Anderson esitavad järgmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti paviljonis küsimusi praeguse eluasemepoliitika kohta ning uurivad poliitika mõju isiklikule ruumile.

Erakogu

Kuivõrd on korterinäitus riski võtmine? Tüüpiline biennaali publik käib ikkagi Giardinis ja Arsenales ning satub harva sellelt trajektoorilt kõrvale.

Mari Möldre: Soovime, et Eesti näituse kogemine oleks intiimsem kui keskmine biennaali paviljoni vaatamine.

Ader: Näituse asukoht, kodumaja, on teiste rahvuspaviljonidega Giardini pargist ümber nurga, pelgalt paarisaja meetri kaugusel, ühel tüüpilisel Veneetsia kitsal kõrvaltänaval. Maja omanik on Rootsi päritolu kunstnike paar, kes on omal käel renoveerinud kolmekorruselise endise lihapoega elumaja oma teiseks koduks.

Anderson: Meid intrigreeris selle maja puhul teatud lihtsus: iga korrus on üks selge vaheseinteta ruum, üks tuba. See ei ole klassikaline itaalia kodu, vaid jääb oma minimaalsuses pigem valge kuubi, näituseruumi ja klassikalise kodu vahepeale.

Möldre: Meile on oluline praegust ruumi võimalikult palju näitusse kaasata. Me ei taha asjatult midagi juurde toota ega ehitada. Eesmärk on luua lavastuslik tervikteos, mille üks pea­tegelane on ruum.

Ader: Kodu näituseruumina toetab meie kontseptsiooni, arutame ju eluaseme kättesaadavuse teemat. Kodumaja seab näitusele piirangud, mis aitavad meie puhul positiivselt tervikkogemusele kaasa.

Miks just kodu? Kas leidsite maja ja tekkis mõte või on see problemaatika teid juba pikemalt paelunud?

Ader: Tegelikult on see teema mul juba pikalt hingel olnud. 2010. aastal kaitsesin sel teemal magistritöö ning aja jooksul olen käinud rahvusvahelistel konverentsidel ja arutelu jälginud. Mõni aasta tagasi õpetasime kunstiakadeemias koos Kadri Klementiga urbanistika tudengeid, meie stuudio keskendus just eluasemepoliitikale ja täpsemalt selle kitsaskohtadele Tallinna linnas.

Anderson: Peale selle ärgitas meid teemat tõstatama selle aktuaalsus praeguses maailmas ja Eestis, koos inflatsiooni, rändekriisi ja sõjaolukorraga. Kõik need on omavahel seotud.

Kodu ja eluasemepoliitika on väga laiad teemad, mis hõlmavad sotsiaalseid probleemiasetusi, nagu ränne või rassism. Küsimus seisneb ka selles, kes, kuidas ja millise elamispinna on võimeline omale leidma. Siia lisanduvad elustandardid ja asjaolu, kui palju ollakse valmis oma ruumi ja mugavusi loovutama. Peale selle ka ehituslik pool: kuidas ehitada tihedamalt, efektiivsemalt ja säästlikumalt. Kas te esitate küsimusi või pakute lahendusi?

Möldre: Me ei paku konkreetseid arhitektuurilahendusi ega püüdle analüütilis-statistilise ülevaatenäituse poole. Pigem tõstatame küsimusi läbi üksikjuhtumite ja heidame seega valgust suurematele ühiskondlikele protsessidele. Eluruumi kättesaadavus ei sõltu tõepoolest puhtalt nõudmise ja pakkumise ebatasakaalust, vaid ka sellest, kuidas ja millisena kodusid ja elamist ette kujutatakse ning kuidas on see kujutlus toodetud ja taastoodetud.

Ader: Viimane riiklik eluaseme arengukava Eestis lõppes 2013. aastaga. Praegu puudub riiklik eluasemevaldkonda suunav strateegiadokument. Näiteks Soomes on kinnisvara ka omavalitsuse ja riigi oma, strateegiaid rakendatakse omavalitsuste arendustele ning eraarendustele on mitmekesisust tagavad reeglid. Londonis katsetatakse sellega, et igas arenduses oleks vähemalt 20 protsenti taskukohast elamupinda. Mudeleid, millega üritatakse eluaseme­kriisi leevendada, on maailmas väga palju, kuid iga linn ja riik on oma ajaloo ja omandistruktuuri poolest erisugune, seega valmislahendusi ei ole. Me ei saa üks-ühele mõne teise riigi süsteemi üle võtta, peame leidma oma. Näituse üks eesmärk on tuua seni Eestis vähe käsitletud eluasemepoliitika rambivalgusse, teha see avaliku arutelu teemaks. Praegune riigi strateegia mitte omada strateegiat ei tundu meile tulevikku silmas pidades jätkusuutlik. Milline on nooremate põlvkondade perspektiiv Eestis elada?

Tulen korraks üldisemalt biennaali juurde tagasi. Sel aastal kureerib biennaali Lesley Lokko, kes on Šoti-Ghana arhitekt-kirjanik, ning ta küsib, kuidas paistavad vähemused, multikultuursus ning üleilmsus Aafrika poolt vaadatuna. See murrab esimest korda biennaalil vana hea lääne perspektiivi. Sellega haakub elamuteema hästi. Euroopas laiemalt, aga ka meil on Ukraina sõjapõgenikega selgelt näha, kuidas inimese ühiskondlik staatus dikteerib, kus ta üldse elada saab, ning kuidas elupaik määrab selgelt inimese ühiskondliku positsiooni. Siit ka küsimus: kui palju käsitlete sotsiaalse võrdsuse teemat?

Möldre: Eluaseme kättesaadavus on ilmselgelt seotud ebavõrdsuse ja majandusliku kihistumisega. Ka Eestit ei saa pidada klassikalises mõttes vanaks heaks lääneks ning meie biennaalitöö on ajendatud on just siinse regiooni ja laiemalt postsotsialistlike riikide valudest ja võimalustest ning nendel teemadel saame hoida ka oma fookuse.

Anderson: Selliseid riike iseloomustab 1990. aastate erastamisbuum, mis Eesti näitel on päädinud sellega, et ligi 80 protsenti inimestest omavad seda kohta, kus nad elavad. Nooremal põlvkonnal on hoopis teistsugused piiratud võimalused eluruumi soetamiseks või eluaseme kasutamiseks.

„Kodupeatus“ kutsub publiku dekoratsioonide, millena võib kaaluka ajaloopärandiga ja turismist ülevoolav Veneetsia mõjuda, keskelt koju.

b210

Kas soovite neid stereotüüpe lõhkuda?

Ader: Kodu ostmine on tugevas vastuolus tänapäeva paindliku elustiili, üleilmse rände ja mitmesuguste peremudelitega. Paratamatu korteriomamise norm sunnib pangalaenuga sunnismaiseks. Võib ka öelda, et riigi poolt on ebaõiglane panna kõik inimesed mitmesaja tuhande euro väärtuses ostu-müügitehinguga eluotsust tegema. Kõigil pole selles vallas kompetentsi, olgu selleks siis ruumi- või majandusharidus. Tahame öelda, et valdavale ostu-müügitehingule võiks olla alternatiive. Üks mudel ei sobi kogu aeg kõigile.

Möldre: Märgata on suundumust, et kesklinnade eluasemed ei ole enam kodud, vaid vahetustehingud ja rajatud raha paigutamiseks. Sellisena kaalub eluruumi vahetusväärtus üle selle kasutusväärtuse.

Ader: Kodu on valuuta, mitte üksnes eluase. Juba 1961. aastal loodi alus Euroopa sotsiaalhartale, millega Euroopa riigid proovisid muuhulgas kokku leppida eluaseme kättesaadavuse küsimuses. Eesti on alla kirjutanud osadele harta punktidele, aga artikkel 31 ehk õigus eluasemele, millega on võetud eesmärgiks teha kättesaadavaks kindlale tasemele vastav eluase, on siiani meie riigil alla kirjutamata. Eks see näitab ka ühiskonna arengut. Normaalne elukoht on üldine ühiskonna heaolu indikaator ja loodetavasti jõuab see teema ka erakondade debattidesse. Kui keskmise palgaga töötaja ei jaksa omale pealinnas kodu soetada, siis ei räägi me kodutusest klassikaliselt ühiskonna heidikute mõistes, vaid eriala­spetsialistidest, kõrgharitud inimestest.

Kuidas plaanite need suured küsimused biennaali publikule kiirelt ja ruumiliselt n-ö söödavaks teha?

Möldre: Näitusekülastaja on oodatud lavastuslikule ringkäigule majas, mida juhib kodu näitleja-elanik. Ruumis on tähtis roll suureformaadilistel videoteostel, mis peavad dialoogi ruumiga ja näitlejatega ning toovad eluruumi kummastava nihestuse. Peale selle on ruumides pealtnäha argistest esemetest koosnev n-ö tõendite kogu, mis lähemalt uurides täiendavad ringkäiku mingi kiiksuga. Loodame, et valitud teema kõnetab paljusid ja näitus lubab ruumis tekkivatel seoste vool kanda end veelgi kaugemale, kui oskame ette näha.

Ader: Meie eesmärk on panna rahvusvaheline publik mõtlema nende enda kodudele ja sellele, kuidas need eluasemed on tekkinud.

Milline võiks olla „Kodupeatuse“ järelkaja?

Ader: Ikka Eesti eluasemepoliitika loomine! Aga kui tõsiselt rääkida, siis teema tõstatamine. Kõikvõimalikud kriisid ainult võimendavad ja kiirendavad elamupoliitika kitsaskohti. Pean oluliseks, et just meie arhitektidena selle teema tõstatame. Tegeleme ju otsuste ahela lõpptootega: kodude disainimisega. Linnaplaneerijad vormistavad suured otsused, kuhu erakapital investeeritakse, kavandavad linna elamualadeks ja -kvartaliteks. Arhitektid disainivad hoonemahud, joonistavad korterid. Kõik need otsused – kui suur ja mitme toaga on korter, mis hinnaga seda müüakse, millisesse linnaossa hoone ehitatakse – on enne ruumispetsialisti sekkumist juba tehtud. Tunneme, et meie käed jäävad lühikeseks, aga probleem otsustusahela alguses on ilmselge. Tegemist on mõnes mõttes igikestva teemaga, kuid näeme, et sellest rääkimine on siiski vältimatu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht