Filmimaailm

Aare Ermel

Viikingid tulevad! Tõsielulistel sündmustel baseeruva kultusfilmitriloogiaga „Pusher” („Narkodiiler”, 2004–2007) tuntuks saanud taanlase Nicolas Winding Refni mullune kõmulavastus „Bronson” linastus mäletatavasti ka PÖFF il. Huviväärse ekraaniloo antikangelaseks oli kurikuulus briti-uelsi kriminaal Michael Peterson ehk Mickey, endine rusikavõitleja ja pisivaras, kes kupatati 1974. aastal relvastatud postkontoriröövi  eest Rootsi kardinate taha ning kellest sai vangla-aastail ohtlik retsidivist ja meeletult kuulsust ihkav tegelane Bronson.

Usutavasti veelgi suuremaks publikumagnetiks kujuneb taani kineasti pikisilmi oodatud müstikaga vürtsitatud viikingieepos „Valhalla – viikingisaaga” („Valhalla Rising”), mida on seni demonstreeritud Venezia, Toronto, Londoni, Rotterdami ja Göteborgi filmifestivalil. Nelja miljoni naelsterlingise eelarvega  valminud suurfilmi tõeline avastamine seisab alles ees, kuna ajalooline seikluspõnevik alles jõudis või kohe-kohe jõuab Skandinaavia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA filmilevisse. Peasangarit, karujõuga tumma sõdalast Ükssilma, kehastab näitleja Mads Mikkelsen, kes on tuttav näiteks Taani filmidest „Aadama õun” ja „Pärast pulmi” ning Bondi-põnevikust „Casino Royale”.

Hitlerid kinoekraanil 

Väidetavasti juhib kõige sagedamini kinoekraanile pääsenud ajalooliste isikute pingerida Napoléon Bonaparte, Hitler on olnud kuulsa korsiklasega võrreldes seevastu filmis märksa harvem külaline. Koguni kaheksal korral on õnnestunud Adolf Hitlerit ja/või SS-ülemat Heinrich Himmlerit mängida Michael Sheardil. Eelviimati tegi ta seda Steven Spielbergi seiklusfilmis „Indiana Jones ja viimane ristiretk”. Viies Hollywoodi kinofilmis (eeskätt  aastail 1941-42) mängis Hitlerit norralane Carl Ekberg, kelle nime küll lõputiitritest ei leia.

Sakslasele Udo Schenkile kuulub väärikas kolmas koht: lisaks teledraamale „Stauffenberg” võis teda samas rollis näha ka Itaalia, India ja tänavu esilinastunud Prantsuse kinofilmis. Sheard ja Ken Stott (teledraamas „Onu Adolf”, 2005) pole sugugi ainsad šotlased, kellele on Hitlerit mängida pakutud. USA 2003. aasta teledraamas „Hitleri tõus võimule” võis tulevase  riigipöörajana näha nende rahvuskaaslast Robert Carlyle’i. Näitleja sai oma ülesandega võrdlemisi kenasti hakkama. Üht-teist saame teada näiteks Adolf Schicklgruberi lapsepõlvest, „Mein Kampf’i” autorsusest, von Hindenburgi saatuslikust eksitusest ning armuromaanist Geli Raubaliga. Muuseas, telefilmist on leitud paralleele George W. Bushi teise presidendikampaaniaga. Loomulikult on Hitlerit suurel ja väikesel  ekraanil mänginud palju teisigi näitlejaid. Mõned eredamad õnnestumised: Alec Guinness („Hitleri kümme viimast päeva”, 1973), Fassbinderi kauaaegne kolleeg Kurt Raab („Adolf ja Marlene”, 1977; „Mussolini ja mina”, 1985), Leonid Mozgovoi („Moolok”, 1999). Hitleri ekraanirolle on põhjust meenutada seoses värske skandaaliga, mis puhkes nädalapäevad tagasi saksa menurežissööri Oliver Hirschbiegeli („Eksperiment”) meiegi  kinolevisse jõudnud ajaloodraama „Allakäik” (2004) ümber. Meenutuseks: filmis, kus varem nii võimsa riigi kantslerit kehastab meisterlikult mainekas šveitsi näitleja Bruno Ganz, kujutatakse Adolf Hitleri viimaseid elupäevi. Arvutifännide hetkevaimustuse on pälvinud praegu netiavarustes kiiresti populaarsust koguvad üha uued „humoorikad” paroodiakatsetused, mille eeskujuks on kassafilmist tuttav episood „Hitler punkris”. 

Lähiminevikus lahkunuid

Werner Schroeter (7. IV 1945 – 12. IV), psühholoogiharidusega Saksa filmi-, teatri- ja ooperilavastaja, kellel oli sealses kultuuris üle veerandsaja aasta üsna eriline koht. Mingil ajal peeti Schroeterit koguni peaaegu sama andekaks eksperimenteerijaks, nagu seda oli tema eakaaslane ja nimekaim Rainer Werner Fassbinder. Erinevalt omaaegsetest mõttekaaslastest Fassbinderist, Wim Wendersist ja  Werner Herzogist ei ole Schroeteri filmilooming kunagi olnud realistlik, sotsiaalne ega poliitiline. Tuntuks sai ta oma esimese täispika, 144minutise mustvalge eksperimentaalfilmiga „Eika Katappa” (1969). Pärast sellele järgnenud „Maria Malibrani surma” (1971), kus juttu XIX sajandil Hispaanias elanud primadonnast, hakati Schroeterit kutsuma saksa uue filmi hulluks geeniuseks. Tema parimateks filmitöödeks on Berliinis Kuldkaruga tunnustatud  naturalistlik-teaterlik melodraama „Palermo või Wolfsburg” (1980), avangardistlik draama „Idiootide päev” (1982), homofilm „Roosikuningas” (1985) ja Ingeborg Bachmanni romaani ekraniseering „Malina” (1991, peaosas Isabelle Huppert), mille stsenaristiks oli tulevane nobelist Elfriede Jelinek. Ooperilavastustest on olulisemad „Don Carlos” Hamburgis, „Tosca” Pariisis ja „Don Giovanni” Leipzigis. Tänavusel Berliini filmifestivalil  tunnustati Werner Schroeteri elutööd Teddy Award’iga.