Keha hakkab rääkima 

KAJA KANN, koreograaf 

Kaja Kann

Alissa Šnaider

Jõulupuhkuse ajal veetsid oma vaheaega meil maal kaks 12aastast noort. Nagu ühele paadunud tsirkusetreenerile kohane, korraldasin kohe laagri. Panime noortega koos päevakava paika ja allkirjad alla. Nutiseadmetes ollakse päevas kokku kaks tundi, aga kindlasti ühe tunni kaupa. Loetakse ja süüakse laua taga. Voodis magatakse. Poes, mis asub kahe kilomeetri kaugusel, käiakse jalgsi. Ainukeseks tööks jäi lume lükkamine. 

Loomulikult valisid nad nutiajaks esimese võimaliku, nimelt hommiku, mil oli mõnus veel voodis vedeleda. Tüdruk suhtles ja poiss mängis. Näitasin neile lepingut ja kamandasin mõlemad koos nutikaga laua taha. See sirge seljaga istumine oli nii igav, et ajas lausa nutituju pealt ära. Järgmine nutihetk saabus õhtul enne magamaminekut. Mina andsin alla ja lubasin selle aja vedeleda, peaasi, et uni tuleks. Seda und ei tulnud ega tulnud. Parandasime lepingut, et enne magama minekut nutikat ei kasuta. Siis on võimalus end raamatuga uinutada. Neljandal päeval valisid noored nutiajaks keskpäeva. Kui aeg läbi ja seadmed köögilaual, läksid nad voodisse vedelema. Ennäe imet, kümne minuti pärast nad magasid. Keha hakkas rääkima. Ikkagi on seda und kusagilt võtta! Viiendal päeval istusid noored ilusasti laua taga ja taas seadmed nina all. Olin neid juba kolmandat korda sööma kutsunud, aga no pole eriti isu, kõlas vastuseks. Nutiaeg läbi, läksid nad taas voodisse lage vahtima. Õige pea olid nad köögis ja nõudsid süüa. 

Seega, alles siis, kui kõik segajad ajult ära võtta, saab keha rääkima hakata. Keha tunneb nälga, väsimust või valu. Aju ei saa selles asjas usaldada. Miskipärast hoiavad kõrvad, mis on ju samuti keha osa, alati selle va aju poole. Ju peavad siis kõrvad õppima seda kehakeelt kuulama, teisalt tuleks keha õpetada rääkima viisil, et aju vahele ei segaks. Ehk aitab perelepitusest tuttav süsteem, et mõlemale poolele antakse rääkimiseks täpselt ühepikk aeg. 

Foto autor: 

Alissa Šnaider