Õppus 

KARIN BACHMANN, maastikuarhitekt

 

Karin Bachmann

Nele Tammeaid   

Mu keha on mu kõige lähem asi, jagan teda vähestega. Õppekaaslaste puudutused on aga nii mõnegi lähedase inimese puudutustest objektiivselt mõõtes palju intiimsemad – kehale aga tähenduseta. Intiimsustunnetus tõmbub kokku ja isiklik ruum kahaneb olematuks, kuigi puudutajad ei ole arstid, kellele toimingud kehadega on vaikimisi lubatud.  

Lahingpaarilise käsivars on turvaliselt soe. Veresooned on suured, tumedad, hästi näha ning tunda. Mu enda käed on rahulikud, usaldan meie kehi. Hirmust ja häbelikkusest lahtilaskmine kaaslaste keha kompimisel, protseduuridel, lahtiriietamisel on edukaks harjutuseks vajalik. Valmistume mängides ja loodame, et õpitut kunagi vaja ei lähe.  

Sõrm tunneb soont, see on eeskujulikult suur, eksida pole võimalik. Puhastamine, žgutt. Lahingpaariline vaatab kõrvale, ta pole üleliia entusiastlik oma kehasse nõelte torkamise asjus, aga kui tahad harjutada, pead oma keha ka teistele kasutada andma. Mulle, vastupidi, meeldib: jälgin lähedalt ja lõpuni, kuidas ja mida kaaslased teevad. Mõnikord ei saa pihta, käed värisevad, hirm haiget teha ja piinlikkus ebaõnnestumise pärast, ebakindel nõel otsib ja otsib õiget kohta, läbistab ärevusega soone – selleks korraks on kõik. Sinikas katab pärast poolt käsivart, aga seegi on vajalik osa mängus. 

Panen vasaku käe paarilise käsivarrele, jälgides, et ei katsuks puhtaks tehtud nahka. See puudutus on pooleldi paitus, rahu ja usalduse ülekanne. Võtan süstla ja meenutan, mis kuju ja suurusega tema soon enne sõrme all tundus ning kuhupoole naha all pööras. Torkan. Mitte kiiresti, mitte kobistades, rahulikult. Nõel läheb õrna (pigem kujuteldava) raginaga läbi nahapinna ja sooneseina. Ei tohi torgata liiga sügavale ega ka liiga pinna lähedale. Muudan nõela nurka, veri voolab kehast kanüüli tagaotsa – kõik on õige. Nõel on paigal, lükkan kanüüli lõpuni soonde. Sõrmega soon kinni, žgutt lahti, nõel välja, kork peale, soon lahti, kanüül plaastriga naha külge kinni. Instruktor jälgib. Ta ei ütlegi eriti midagi, sest suuri vigu ju keegi enam ei tee, üksteise verd tilgutatakse nüüd klassipõrandale väga harva. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht