Minu keha 

Kaarel Tarand

Erakogu

Isegi vaimseimatel inimestel on keha, mis õigusriigis ka kaitstud ja puutumatu. Parimad kehad on muidugi tippsportlastel, kuigi uudiseid uskudes võib alatihti jääda mulje, et just nende keha ebasportlikest kergemini katki läheb. 

Otse või kaude tegeleb füüsikalise või füüsilise keha uurimisega pool ülikooli ja ega kunstki ei ole sellest kõrvale jäänud. Kultuuriuudiste voost leiab juba aastaid vaevata pealkirju, nagu „Kunstimuuseumis uuritakse keha muutuvaid kujutus- ja vaatamisviise“, „Kunstnik uurib maalidel oma keha“ või „Politiseeritud keha tantsuväljal“. Kehakultuur jaguneb niiviisi kehakirjanduseks, kehakunstiks, kehamuusikaks, kehateatriks jne. 

Ja mis sa, hing, ikka teed, kui keha vajab pidevat hoolitsust, putitamist ja tuunimist, mis vastavalt võimetele võtab mõnel iga päev kümme minutit, teisel aga mitu tundi ärkveloleku ajast – ja tänu sellele on parimatest Prantsuse perekondadest ilutööstuse miljardärid saanud. 

Keha on kõigi asjade keskpunkt, taipas küllap mõnigi antiiktark ütelda. Da Vinci seda kindlasti teadis, kui oma Vitruviuse mehe joonistas ja universumi keskpunktiks seadis. 

Keha võlu on selles, et teda saab lõpmatult väikesteks osadeks jagada. Suurematel tükkidel on koguni oma ja kohati veider tundeelu, nagu keel (mitte kehakeel) peegeldab. On kõhutunne, mis jõulu ajal muutub täiskõhutundeks. Talvisel ajal libedal teel kogeb iga autojuht tagumikutunnet, mille tugevus on võrdeline rehvide kulumisega. Jalgratturil on mõnel päeval hea jalg ja hasartmänguril hea käsi. 

Millegipärast ei ole nendega võrdväärset peatunnet, ehkki rahvasuu teab, et „head pead ei tohi raisku lasta“. Kvaliteetne juhtimine, olgu riigi või ettevõtte, algab nii Soomes kui ka Eestis sellest, et hoitakse pea külmana. Teistpidi öeldes kõlab see, et ära kunagi usalda meest, kel suvel müts või kapuuts peas, sest see peab peast soe olema. 

Sel aastal räägivad Sirbi autorid siin rubriigis kehast. Omast või võõrast ja täpselt seda, mida heaks arvavad.