Alaleütleva vallutusi

Peep Nemvalts, TLÜ teaduskeelekeskuse juhataja

Alaleütleva allutusretk näib olevat võidukam fraasiehituses, kuigi indoeuroopa moodi järeltäiendeid matkida pole mingit vajadust. Kõigis keeltes mõjutab lausesse valitavate kesksete sõnade tähendus nendega seostuvate sõnade vormi. Nii toimib sõltumus ehk rektsioon. Igas keeles on omalaadseid tähenduse ja vormi seoseid, mis tulenevad keele ehitusest ja kõnelejaskonna mõttemaailmast. Indoeuroopa keeltes on käändeid vähe, soome-ugri keeltes rohkesti. Sestap võib eesti keelt õppival inglasel osutuda keeruliseks õiget käändevormi valida, eestlasele olla raske inglise keeles sobivat eessõna leida. Mida paremini võõrkeeli osatakse, seda vähem kasutatakse mõjukeelte erijooni segiläbi. Segamini läinud sõna- ja vormivalikut kaldutakse siiski pidama loomulikuks ja kaitsma väitega: keel muutub niikuinii. Kas see ikka on päris iseeneslik? Tallinna ja Tartu ülikool on korraldanud mitmel aastal „Muutuva keele päeva” arutlemaks, mis, miks ja kuidas eesti keeles muutub, on käsitletud sõltumusvalikute võimalikku muutlikkust. Viis aastat tagasi võtsin kõneks alaleütleva allutusretked võõrale alale. Alaleütleva käände põhitähendus on suund: sõidame Saaremaale, lahendus lükkus esmaspäevale, kingitus emale. Suund võib olla ka üsna abstraktne: rahvas aeti vihale, talle see ei meeldi. Ent alaleütlev on üks kõige rohkem kasutusel käändevorme ka „verbi rektsioonilise laiendina ilma selge tähenduseta” – nagu „Eesti keele grammatikas” (EKG I, 1995, lk 58) tõdetud. Ehk on säärane selgusetus üks põhjusi, miks seda vormi kiputakse levitama mujalegi?

Kõigis rektsiooniloendeis on aastakümneid kordunud sõnu, millest sõltuva muu vormi asemele on nähtud tungimas alaleütlevat. Mati Erelti „Lause õigekeelsus” (2006, 2011, lk 35–39) pakub valiku rektsioone, kus alaleütleva kollaborantidena on häbimärgistatud verbid baseeruma, kaasama, kaasnema, kalduma, kohanema, osundama, panustama, põhinema, rajanema, sarnanema, teavitama; nimisõnad opositsioonis, vastavuses; omadussõnad adekvaatne, analoog(ili)ne, identne, kindel, paralleelne, proportsionaalne, sarnane ning määrsõna analoog(ili)selt.

Pidevalt on nenditud, et alaleütlev on püüdnud endale allutada kaasaütleva kasutusala sarnane(ma) sõltumusmallis, ent ka määrsõna sarnaselt. Uurisingi 2007. aastal, mil määral on tarvitatud sõnastust, nagu tšekk sarnanes kütusearvele, tegevus on väga sarnane bioloogilistele viirustele, nikotiin mõjutab aju sarnaselt heroiinile. Materjali võtsin Tartu ülikooli raallingvistika tekstikorpusest. Ajalehtedest oli 1995. aastal Postimehes alaleütlevat kaks korda vähem kui kaasaütlevat ja 2000. aastal ligi 16 korda vähem – seega vähemalt selle lehe keeletoimetajate tõrjetöö näib edukas. Ka Maalehe 2001.–2004. aasta käikudes leidus malli sarnane(ma) sellega alaleütlevast seitse korda rohkem, kuid Eesti Ekspressis aastail 1996–2001 olid alaleütleva vormid sarnane(ma) sellele kerges ülekaalus. Teadustekstides, sh 1999–2002 doktoritöödeski leidus kaasaütlevalist vormi kaks-kolm korda rohkem.

Alaleütleva allutusretk näib olevat võidukam fraasiehituses, kus seda vormi kasutatakse ülearu palju järeltäiendina: surve ülekuumenemisele (vrd ülekuumenemise surve), allahindlused tehnikale (vrd tehnika allahindlus), tõeline ajurünnak toodete ja teenuste arendajatele – kes keda ründab? Indoeuroopa moodi järeltäiendeid matkida pole mingit vajadust, aga reklaamis on võõrmõju ülilevinud. Selmet korraldada superpakkumisi mööblile, tuleks soodushinnaga mööblit pakkuda siiski ostjale. Suulises keelepruugis, sh raadiosaateis, on alaleütlev tunginud kohati üsna ootamatuisse ühenditesse: See on märk sellele, mida Euroopa suudab teha.

Toonasest uurimusest innustatuna kaitsti tänavu Tallinna ülikoolis kolleeg Pille Esloni juhendatud bakalaureusetöö alaleütlevas laiendite kasutusala avardumisest. Töös on Kais Allkivi muuhulgas võrrelnud ajalehetekste ja suulise kõne korpust ning korraldanud tajukatsed, kui loomulikuna tunnetavad eri vanuses ja erisuguse haridustasemega eestlased taunitavaid alaleütleva vorme. Katseis kasutatud 50st lausest 12 põhjal võis täheldada, et mida eakamad vastajad, seda lähemal on nende loomulikkusetaju normingule.

Vaadeldud 20st põhisõnast osutus Eesti Päevalehe 2001.–2007. aasta tekstides kõige eksimisaltimaks sõltumusmall osundama midagi, kus osastav oli asendatud alaleütlevaga valdaval enamikul kasutusjuhtudest. Ilmselt on põhjus osundama (= tsiteerima) väärkasutus osutama sünonüümina. Märgatavad alaleütleva vallutused tuvastati mallides panustama millesse, rajanema millel ja sarnane(ma) millega, teistes vähem. Suulises kõnes esineb selle võrdluse põhjal norminguvastast alaleütlevat kaks korda rohkem.

Alaleütleva liigtarvitust on juba Johannes Aavik nimetanud le-tõveks, mitut sõltumusmalli on taunitud pidevalt ligi 80 aastat. Kais Allkivi jõuabki loogiliselt küsimuseni, kas ehk oleks aeg mõnel juhul lubada rööpvorme, nt sarnanema puhul. Arvestades alaleütleva üldist sagedust keeles, võiks siiski kaasaütlev jääda soovitatavaks, ent valikut sarnane sellele ei tarvitseks ka lausa veaks lugeda. Need kaks vormi vahelduvad ühe ja samagi inimese jutus ning koguni EKG autoritekstis. Samuti võiks kaaluda, kas mitte baseeruma, põhinema, rajanema sellel rööbikuna sallida ka sellele – lubatavust on väidetud ka grammatikas (EKG II, 1993, lk 69). Siit ei järeldu, et kõik sõltumusmallid võiks vabaks lasta.

Keel ei muutu ise, vaid seda muudavad keele kasutajad. Mõistlik tasakaal muutuste ja püsivuse vahel on vajalik.