Pildilt maas – Eesti keel kui kultuuripärand ehk Rehilauluga regielamusse

MARJU KÕIVUPUU

Emakeel, milles mõtleme ja väljendume, olgu kirjalikult või suuliselt, on elav organism, mis muutub ajas ning kohaneb oludega. Kui see nii poleks, tuleks emakeele tervise pärast hirmsasti muretsema hakata.

Mäletan, et 1960ndate lõpus õppisin koolis püüdlikult, keeleots suust väljas, kirjutama sõna bagaaž – ja täpselt sedasi oli kirjutatud ka Valga raudteejaama putka peale, kust inimesed said oma kohvrid-kotid-pakid ehk tänapäevaselt väljendudes pagasi kätte. See on üks paljudest näidetest, kui võõrast saab suhteliselt lühikese ajaga oma. Minu 1920ndatel sündinud vanatädi kirjutas kuni surmani Eesti linnast nimega Baltiski1 (tema meespoolel oli nimelt sinna aeg-ajalt tööasjus asja) – mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. Kas žiraff Žanna sööb želeed või kaelkirjak Sänni tarretist, on tänapäeval ilmselt maitse- ja/või prestiižiküsimus või ka lustakas viis õpetada lastele võõrsõnu, -tähti ja -häälikuid. Sealjuures ei tohiks siiski unustada lisada, et sama mõtet saab väljendada ka lihtsas eesti keeles.

2018. aasta on teadupoolest kuulutatud Euroopas kultuuripärandi aastaks ja seetõttu pole liigne arutleda ka emakeele kui kultuuripärandi ühe tähtsaima tööriista käekäigu üle. Vaimne pärand kandub edasi emakeeles. Seejuures on emakeel ise vaimse pärandi rollis ning selles mõeldud mõtteid ja vahendatud sõnumeid tuleb aina sagedamini seletada. Rein Veidemann on kirjutanud: „Sest lauset „Uusi ahteid maha …“ me ehk mäletame, aga väga paljud peavad haarama Google’i või sõnaraamatu järele, et uurida, mis see „ahe“ ise tähendab. Et ta tähendab partele küpsema pandud vilja. Ja mis on siis parred? Otsitagu ise edasi. Sest just seesugused küsimused juhatavad meid kultuuriloo, kultuuri enda olemuse ja lõpuks ka homo culturalis’e mõistmiseni“.2

Eestlased on saanud üle ilma tuntuks kui talgurahvas. Kes ei teaks aktsiooni „Teeme ära“? Kuid seejuures on kolmandavältelisest sõnast saanud teisevälteline ja nii kuuleb otse-eetris üha ja aina siin-seal läbi viidud talgudest või talgupäevast. Võib-olla peakski lisama unarsõnade – ja mitte ehk ainult nende juurde ka vältekriipsu kohta kohe esile kargava seletuse? Ka tüüpsõna võib ehk eksitada?3

See tuttav ja tundmatu rehetare Hiiumaal: paarisaja-aastasest Sooääre talust on saanud Soera talumuuseum.

Marju Kõivupuu

Murdepärasused, ka kodupaiga kodumurre, jäävad samuti üha võõramaks ja kaugemaks. Alles hiljuti küsiti minult, miks on „neil seal“ kadrinapäev, kust ja miks selline nimetus tuleb? Püüdsin küsijat sõbralikult nöökida, vastates, et eks ikka samal põhjusel, miks minu kodukandis on katrõpäiv, märtepäävä paariline, aga pikem selgitus osutus ka tarvilikuks. Paratamatult kerkib küsimus: kui meie ökonoomsetes humaniora õppekavades ei jätku enam ruumi sissejuhatavagi murdeteaduse ehk dialektoloogia jaoks, kuidas saame mõista ja/või vahendada oma vanemat kultuuripärandit?

Eesti keelt ja kultuuri on teadupoolest kaua mõjutanud baltisaksa kultuuriruum ning vanema põlve humanitaarid teavad, et saksa keele oskuseta ei ole paraku võimalik meie vanemat aja- ja kultuurilugu uurida ega mõista. Õppejõud haarab ahastuses peast, kui noor inimene räägib säravi silmi eesti kunstnikust Ritšard Uutmaast ning polevat elu sees kuulnudki, et nime Richard tuleb hääldada kuidagi teisiti. See, et mõni aeg tagasi käis (eriti lõunaeestlastel) kleidi peale kurte, juustesse nallid ning põrand käidi pürstiga üle, on juba kõrgem filoloogiline või kultuurilooline pilotaaž.

Toponüümid kui osa kultuuripärandist valmistavad nüüdisaja inimestele samuti peavalu ning aeg-ajalt kerkivad teemaks ebasobivad, ebasündsad või nendeks peetavad kohanimed ja nende võimalik muutmine esteetilisemaks, ilusamaks, moraalsemaks. Tartu linna Madruse tänava saaga4 küttis eestlaste meeli kogu Eestis. Üldjuhul on Võrumaa külake Litsmetsa (Litsmõtsa) selliste amoraalsete ja ebaesteetiliste kohanimede edetabeli tipus ja eks sedagi taheti vahepeal siivsamaks Liismetsaks ümber nimetada. Õnneks ei läinud läbi. Mõni aeg tagasi olin aga üsna nõutu, kui pidin publiku ees vastama küsimusele, miks ei võeta midagi ette kohanimega Tapa – see on ju nii õudne, peaaegu et kriminaalne nimi, kas siis selle asemele midagi muud tõesti ei ole võimalik leida? Rahvaetümoloogia kuulub lahutamatult kohanimepärimuse juurde, kuid selle tasakaalustamiseks on meil lõpuks ometi olemas ka akadeemiline käsitlus Eesti kohanimeraamatu näol,5 kust on võimalik lugeda ühe või teise kohanime arengulugu. See muidugi ei tähenda, et klikijanune meedia või kommentaator võtaks seda sorti lektüüri eelnevalt lugeda – uudisekünnis on vaja iga hinna eest ületada.

Õppejõudude folkloori osa on kindlasti lapsused, mida üliõpilased panevad kirja närvilises eksamiõhustikus, kus mõte läheb lappama ja noor inimene kirjutab tõsimeeli, et teoreetik X mõtles välja süsteemi, kuidas rahvaluule paljuneb. Paraku peegeldavad need kirjatööd sedagi, kas ja kuidas valdavad pealetulevad põlvkonnad ühte tähtsamat instrumenti – emakeelt ja selle väljendusrikkusi, nüansse.

Muidugi võib küsida, miks peab tänapäeva noor inimene üldse teadma, kus see vana eestlane õigupoolest sajandeid tagasi elas, kas regi- või rehielamus, või mis värsisüsteemis on loodud vanad regilaulud. Trohheiline värss või neljajalaline strohheus, mis vahet seal on? Üliõpilaselt sain vastuseks, et regi ja rehi on ju nii sarnased sõnad ja ta tegelikult ei teagi sõna rehi tähendust, aga regi tähendab temale midagi arhailist ja ürgset. Vaimset ja esemelist pärandit, sõnaga.

On siililegi selge, et iga ajastu kõneleb omas keeles ning teoreetikute küsida jääb, kas ja kuivõrd üldse on meile eelmiste põlvede keeles edastatud sõnumid arusaadavad, seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kultuuripärandi aasta annab võimaluse süveneda ka emakeele põhjatutesse kirstudesse. Ja olgu siinkohal igaks juhuks öeldud, et taluaitade kirstud ei ole puusärgid.

1 1933. aastal nimetati linn ümber Paldiskiks, selle ajalooline rootsipärane nimi on aga Rågervik.

2 Rein Veidemann, Uusi ahteid humanitaaria partelt. – Postimees 29. I 2018. https://arvamus.postimees.ee/674218/uusi-ahteid-humanitaaria-partelt

3 Vt ÕSi kasutusjuhend. Sõna III väldet märgib kriipsuke ` (graavis) III-vältelise kirjasilbi täishääliku ees: s`oosima ‹28: s`oosida, soosin›, matr`oon ‹22e: -rooni, -r`ooni›, `ette+aste ‹-`aste›, r`iide+k`auplus; t`algud mitm <1>. Peeti v tehti talguid, mindi talgu(te)le, käidi talgu(te)l (tüüpsõna on ohutu) – toim.

4 Vt http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/kohus-tartu-tanava-nimetamine-madruseks-on-oigusparane?id=75903265 (28. I 2018).

5 Eesti kohanimeraamat. Koost Kallasmaa, Saar, Päll jt. Eesti Keele Sihtasutus, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht