Autokeele-kultuurist ehk Miks pole reka ikka väga hea sõna

HEIDO OTS, mehaanikainsener, tarbetekstide tõlkija ja toimetaja

Mis te nüüd, mis kultuuri sealt leida on, küsib snoob. Tean’d, väga kõrge ta ju just praegu pole – kas või merekeelega võrreldes, aga üht-teist huvitavat tuleb vahel ette.

Ühtede keeleistjatsite kuluaarides kergitati soome laenu reka sisu ja staatuse küsimus, ilmselt kaheldes ÕSis. Seal on kirjas, et argikeeles ’poolhaagisega veduk’. Pole just vale, aga et veduk koos haagisega on autorong, võinuks olla ka ’poolhaagis-autorong’. Pikad ikka – mõlemad kipuvad terminiõpetuse põhireeglist „lühidalt ja tabavalt“ lahku minema. Reka teke siia kõrvale näib olevat põhjendatud.

Jah, argikeelne. Mis reka parketilt ära viib? Sõna on suupärane, eesti keele peale ei karju (nagu hääldumatud ülesleidused Tsoop ja Tsirtslek, millega üleilmalised koos oma kohapealsete intermatzlike¹ aidameestega neile raha toovatele pärismaalastele vist põlgust tahavad avaldada). Ega suuremat takistust näegi, kui et oskussõnavara vajab süsteemi ja sümmeetriat: kui poolhaagis-autorong = reka, siis peaks täishaagis-autorongil ju ka lühivaste olema, aga pole.

Sõna loost algkeeles. Rekka-sõnaga tähistati Soomes metsaväljaveol kasutatud ristkettidega ühendatud regesid, mille peal platvorm. Reerongi vedas hobune või mitu. Sõna laenati rootslastelt: räcka on ’rida, rodu, rivi’. Soome üldkeeles tähistab rekka[auto] igasugust autorongi (vt Wikipedia ajoneuvoyhdistelmä ’sõidukirong’), kuigi ametlik määratlus „rekka-sanalle on kuorma-auton ja puoliperävaunun yhdistelmä“ (oletatavasti ongi see ÕSi seletuse alus).

Kahetsen pisut, et oleme lähtunud sellest soome ametlikust määratlusest. Kogu reka-lugu koos sõnaraamatukirjega oleks lihtsam, kui lähtuda üldkeeletähendusest: reka <16> veoautorong (rekka sm –> räcka rts ’rodu, rivi’). Usun, et sõna laiem sisu võetaks omaks ka meil, kui peaks tulema aeg reka arvamiseks üldkeelde.

Autosõnade Soomest laenamisega on sündinud teinegi pisut isevärki lugu. Kuna maastikuauto lühem rööbik džiip on võõravõitu, hakkas põhja poolt sisse imbuma suupärasem maastur. Laenu alus maasturi on ilmne tuletis sõnast maasto ’maastik’. Eesti keeles näib laenatud maastur esmapilgul ka tuletisena. Jah, aga mis sõnast? Maastikust ilmselt mitte, maa seestütlevas käändes ei sobi ka tuletusaluseks. Näiliselt soome-eeskujuline tuletis tuleb vist lugeda laen­tüveks (vrd sigur). Või mis?

Sõna staatus on aga tõusnud: kui 2003. aasta soome-eesti suursõna­raamatus on märgendatud maastur kõnekeelseks, siis kümne aasta pärast pole seda ÕSis enam tehtud. Küll võinuks olla märgend (maasturi sm), sest muidu jäädaksegi pead murdma selle ei-tea-millest-tuletamise üle.

Enamasti ei tule uued asjad, uued mõisted autondusse siiski mitte põhja, vaid lääne poolt, millega kaasnevad teistmoodi hädad. Oskussõnavara areneb ju tavaliselt nii, et uue asja ristib selle tegija. Tuuma tabava ja lühida väljendumise oskus ei pruugi olla aga inseneri või teadlase tugevaim külg (teaduskirjutiste segasust ja sõnaohtrust kritiseeritaksegi alatasa), kuid pikalt ta oma pead „väheolulise“ ristimisega ei vaeva, sest temale on tähtis asi ise.

Levides hakkab asi tõlgetes saama uusi nimetusi. Tõlgitud nimetused peaksid põhimõtteliselt aina paremaks minema, sest paljudel inimestel paljudest keeltest-kultuuridest tekib võimalus nende sobivuse üle järele mõelda (meenutagem Uno Mereste ületuspõhimõtet²). Kuid … esimesed avalikkust huvitavate tekstide (nagu autouudised sageli on) tõlkijad on ajakirjanikud. Nemad tõlgivad enamasti sõnu (asjatundlikumad võivad haarata ka mõistet, kuid uue, parema oskussõna tegemist enda ülesandeks ei pea). Sõnadest lähtuv tõlge aga läheb tihti viltu. Eri keeltes tähendavad sarnased sõnad vahel eri asju ja keelte väljendusvõime tõhusaimad vahendid asuvad paletil eri kohas. Olgu näiteks sõna kontroll, mis eesti keeles tähendab nõuetele vastavuse kindlakstegemist ja kavakindlat järelevalvet. Inglise sõna control aga tähistab enamasti juhtimist, ohjamist, reguleerimist. Nii tarivadki mõned ajakirjanikud ja juhutõlkijad sõidu­stabilisaatori, ühe vanima ja tuntuima juhti abistava seadise (abisti), asemele ikka lobisev-eksitava elektroonilise stabiilsuskontrolli süsteemi, oskamata välja jätta tühisõnu elektrooniline (pole kunagi olnud mehaanilist, hüdraulilist vm sõidustabilisaatorit) ja süsteem (millele eesti keeles enamasti vastab vahendiliide vm lühem väljendusvahend, nt mitmus – pidurid) ega tõlkida virvatuld control õigesti.

Öeldu jääks halinaks laadis „elu on vilets ja teised on pahad“, kui jätta lisamata, et iga mõtestamata prahttermini laialipaiskamist tuleks teatud hetkest peale vähendada, sest see raskendab meie suure eelise kasutamist (keeles, mille oskussõnavara luuakse hiljem, on alati võimalusi kujundada parem terminite süsteem kui varem kujunenud terminitega keeltes). Eespool kirjeldatud ja värkstubades-poodides vahel sündivate jublaka tüüpi terminite kestev levitamine tekitab jahmatavaid olukordi, kus inimene ütleb silmade sinades, et ei saa mõistele vastavast (aga temale uudsest) terminist aru, aga hädaväljendist arvab saavat. Tegelikult ei saa, aga see on jõudnud tema ajus ühes tükis märgina kinnistuda ja selle jaburale sisule ta enam ei mõtle.

Kuidas prahistamist piirata? Adekvaatsete – lühikeste (ei kirjelduste ega määratluste) ja tabavate (asja olulisimale tunnusele viitavate) terminite võimalikult varase kasutuselevõtuga.

Need kujunevad siis, kui uudisasjad jõuavad raamatutesse ja õppetöösse ning avaldatakse sõnaraamatutes, tänapäeval üha enam elektroonilisel kujul. Üks selliseid on minu 1993. aasta mitmekeelse autosõnastiku virtuaalõppefirma HMV-Systems Baltic OÜ (Virgo Tiitsu) toel ajakohastatud arendus, mis netis praegu saadaval.

1 Intermatz on poolviisakas isik, kes võõrastele kummardades omadele tagafassaadi näkku keerab (mitte segi ajada tubli mehega, kes ei tõmba küüru selga).

2 Uno Mereste, Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 77.