Teatrilava piinav pinge

Agni Lass

Lavastaja kontseptsioon ei anna näitlejatele armu.  

“Unistaja soovikontsert”. Naine – Ülle Lichtfeldt. Rakvere teater/Toomas Tuul

W. Mastrosimone – F. X Kroetz, “Unistaja soovikontsert”. Lavastaja Kadi Tudre, kunstnik Kristi Leppik. Osatäitjad Ülle Lichtfeldt, Liisa Aibel, Velvo Väli.

Esietendus 20. I Rakvere teatris.

 

Vabakutseline lavastaja Kadi Tudre on asetanud kolm Rakvere teatri näitlejat kindlakäeliselt struktureeritud lavamaailma. Sealjuures on ta sidunud näitlejad konstrueeritud reaalsusega nii tihedalt, et väiksemagi rollist väljalangemise korral mureneks struktuur tuhandeks killuks. Viimase vindini pingestatud lavastus oma fikseeritud kombinatsioonidega meenutab muusikalist partituuri. Tudre kontseptsioon ei anna näitlejatele armu, nõuab neilt pisidetailideni kaasatöötamist ning absoluutset kohalolu. Ja näitlejad ei väärata. See on lavastus, kus psühholoogiline realism on viidud naturalistliku detailitäpsuseni, aga kasutatud ära ka teatriomane tinglikkus. Hüperrealism teatrilaval. On loodud stiliseeritud keskkond, milles atmosfääri määravad tavategevusest destilleeritud detaile koondavad kontsentratsioonisaarekesed. Oma koostiselt niivõrd tihedad, et osutuvad publikut endasse mässides palju piinavamaks kui kaastundele üles ehitatud lugu ise. Kohati tundub, et publik on alatiseks ühte hetke ekslema määratud.

 

On tuppa kinni jäänud üks vaikiv vaim

 

On tuba, nagu neid lavadel ikka leida võib, ainult et sellesse tuppa avanevad uksed näivad kunstnik Kristi Leppiku tahte kohaselt kerkivat otse tühjusest. Uksed ja valgete kardinatega suletud aken seisavad kindlalt paigas, kus nad tavareaalsuses asetsema peaksid, kuid toestav-varjavatest seintest on alles jäänud vaid põrandale tõmmatud valged jooned. Seljaga vastu nähtamatut müüri paigutatud mööbel avab publikule oma sisemuse; ühelt poolt üksjagu takistades vaatevälja, teiselt poolt luues mitmeid argiesemetega ääristatud “aknaid” (kööginurk oma valamutorude ja kummutisahtlid riideesemetega).

Üksinda ruumi sisenev lõheroosas Chaneli kostüümis Ülle Lichtfeldt Naisena mängib vaikides eriliseks näiliselt tühise argitegevuse. Naine heidab jalast mustad kontskingad, saalitäis silmapaare on koondanud pilgud Lichtfeldti pingest vabanevatele varvastele. Publikul lastakse vaadelda füüsilisest pingest vabanevat naisekeha. Tekib vastuolu keha vabanemise ja tugitoolis puhkava Naise hoomatava ägeda mõttetegevuse vahel. Kogu pinge mängib Lichtfeldt välja suud avamata.

Lavastus koosneb filmilikult komponeeritud stseenivahetustest. Tähelepanu suunamisel teise ruumi lava pimendatakse hetkeks, seejärel avaneb Naise korteri katmata aknast pilt Rose’i odavasse üürituppa. Kohati taandudes raami seisundisse, teinekord jälle väljavalgustatuna, jääb Naine läbi lavastuse oma korterisse toimetama. Naine vahetab kostüümi koduperenaiseliku kleidi vastu, mille vältel kehastub Lichtfeldt uhkest äridaamist ümber leebelt igatsevaks hüljatud naiseks. Harjumuspärase pedantsusega, nagu alatiselt läbisõidul reisija, pakib Naine oma isiklikud asjad kohvrisse. Tekib tunne, olekski nagu nende esemete loomulik otstarve justkui väljasõitu oodates igal õhtul pakitud saada. Naine helistab ja kuulab kutsuvat tooni, käib tualetis oksendamas, haarab kõhust kinni, paneb kannu tulele, ägestub ja lööb lillepotid kappidelt, kuulab koos publikuga keevat teekannu vilisemas, lööb teekannu ja pudeliga klaasi kokku. Kõik need tegevused on mängitud publiku pingsat tähelepanu röövivateks stseenikesteks. Iga pildi lõpetab “kõnevooru” suundumine kõrvalkorterisse.

 

Avatud ja avamata uksed üksildusse

 

Näitlejamängu lihvitud täpsust tasakaalustav ähmaselt piiritletud ruum jätkub ka Rose’i toas. Kui Naise korteris annab selgema piirjoone kätte tervet tagaseina hõlmav kardinatega kaetud aken, siis Rose’i toas lastakse pilgul takistusteta, omamoodi lõdvestusharjutust pakkudes, tühjusesse sulanduda. Kummut, uks ja tool markeerivad igas stseenis ümberpaigutatuna uut vaatenurka pakkudes Cliffi ponnistusi Rose’i liinis.

Liisa Aibel Rose’ina mängib meisterlikult välja esitatavate lausete, kõne ja kehakeele nüansid ja vastuolud. Tõrjub Cliffi, kuigi igatseb tema lähedust. Aibeli Rose on eatu naisolend, kelle mõtted ja kehakeel annavad tunnistust peaaegu läbilõigatud sidemest argireaalsusega. Tavamõistes veidrik ja üldsuse poolt sama elukõlbmatuks tunnistatud nagu tema tubagi. Kui Lichtfeldti ja Aibeli nüanssidele üles ehitatud roll kutsuvad üles äärmisele tähelepanule, laskmata vaatajail kordagi puhata (nagu mingi imevilepill, mis pikast tantsust lõõtsutavaid kuulajaid ikka ja ikka järgnema sunnib), siis Velvo Väli kehastatud rullnokast kaugsõiduautojuht Cliff, kes üritab meeleheitlikult Rose’ile ligi pääseda, loob publikule võimalusi igatsetud pingelanguseks. Vaatamata mitmetele katsetele esimeses vaatuses, jääb Rose Cliffi jaoks igati kättesaamatuks; paneb lausa imestama, kuidas selline paar üldse Rose’i tuppa jõudis. 360 kraadi saab täis ja Cliffi kannatus katkeb.

Teine vaatus pakub lavastuse nauditavama hetke, Liisa Aibel mängib Rose’ina unistades iseseisvaks etenduseks kampsunivahetuse-stseeni. Kehalise tegevuse kaudu elustub reis mere äärde. Cliff tuleb tagasi, aga see Cliff, kes naaseb, pole päris sama inimene, ta on omandanud elemente Rose’i unistustest. Sama jõuline ja elujanuline, kuid märksa tundlikum ja mitmeplaanilisem tegelane.

Kuigi etenduse lõppedes jääb mulje, et kahel inimesel on lootust õnnele, tekitab lavastus, mille järk-järgult rusuvamat meeleolu võimendavad äärmusliku tiheduseni välja arendatud detailid, esiotsa tohutu pingelanguse. Seejärel aga küsimuse, kas avati ehk hoopis vale toa uks. Lõppkokkuvõttes osutus tundlik ja oma maailma kapseldunud Rose tugevamaks, kui lavastuse lõpp seda esiotsa aimata laseb. Kas pakutav kutse elada kaalub ikka üles need tohutud võimalused, mida Rose on suuteline oma unistustes looma? Kõigest üks pettumuse valmistanud katse võib viia endast välja ja lõppeda hävinguga või hoopis anda uut ainest unistusteks. Jäävad küsimused: kas Cliff üldse pöördus tagasi, äkki Cliffi pakutud kutse elamata elust väljumiseks ei olnud Rose’ile piisav vahetuskaup ja võib-olla Cliff üldse ei külastanudki seda veidrat tuba ning kõik oli vaid Rose’i unistus? Äkki oleks Cliff pidanud hoopis koju minema või Rose astuma sammu kõrvalukseni?