Restorani ja seenele. Koos Puškiniga

Eestisse „Kuldsele maskile“ tulev Konstantin Raikin: „Kunstialgega teater ei sure välja, vaid saab uue tähenduse ja keskendub valitud publikule, muutub elitaarsemaks.“

MARIS JOHANNES

Teatrifestival „Kuldne mask“ Eestis 8. – 18. X Tallinnas ja Sillamäel.

„Inimene restoranist“ (Satirikon). Esimene „Kuldse maski“ lavastus, mis seekord Tallinna festivalil välja müüdi, oli Moskva Satirikoni „Inimene restoranist“. Jutustuse autor Ivan Šmeljov ja dramatiseerija-lavastaja Jegor Peregudov pole selle publikutormi tekitajad, küll aga peaosaline Konstantin Raikin.

Raikinil on Moskvas oma teater ja teatrikool ehk maju terve kvartali jagu, mis annab eestlase silmale korraliku teatriimpeeriumi mõõdu välja. Kevadise Moskvas käigu ajal oli teatrimaja remondis, nii et „Inimest restoranist“ ma ei näinud. Kui uskuda Moskva teatrikriitikuid, on tegu hooaja ühe huvitavama näitlejatööga, mis võib tuleval kevadel tuua Konstantin Raikinile parima meespeaosatäitja Kuldse Maski.

Lavastust ei näinud, aga küsimisrõõmu sain. Teatrijuhi kabinet on teatraalsetest kujukestest pungil, aukohal Arkadi Raikini foto. Seinalt vaatab vastu mitu Kuldset Maski. Tuba ise on kitsuke. Lava annab näitlejale mastaabi – ju pole kabineti ruutmeetreid tähtsuse täiteks vaja.

Seekord ei mingit kuningat, olete hoopis lakei rollis. Kuidas läksid rahvakunstnikul kelneriõpingud?

Konstantin Raikin: Spetsiaalselt harjutasin kandikukandmise kunsti, õpetajaks asjatundja, kes koolitab Moskva peente restoranide tarvis kelnereid. Lakeid mängin! Ei ole alati olnud vaid kuningad. Olen mänginud meest kontrabassiga: pole just esimene viiul, pigem kordeballeti tegelane. (Jutt käib Patrick Süskindi näidendist „Kontrabass“. Üks mängukontrabass seisab Raikinil kabineti nurgas). Olen mänginud Dostojevski teoses põrandaalust. Aga jah, ka kuningaid: Lear, Hamlet, Richard III. Kes hooliks oma tegelase sotsiaalsest staatusest või sellest, kuidas nõukogude mõõdupuu järgi jaotati rolle positiivseteks ja negatiivseteks. Roll on kas hea või halb, on seal inimene sees või on halvasti kirjutatud – ja kõik. Selles mõttes olen alati mänginud häid rolle.

Vene inimesed viskavad nalja, et suurim kompliment Konstantin Raikinile on unustada ära tema isanimi. Mida Arkadi Raikin on teile õpetanud?

Arkadi Raikinil ei olnud pedagoogivõimeid. Tema pealt võis ainult ise õppida. Mitmed näitlejakäigud olid talle ainuomased, neid ei saanudki õpetada. Ta armastas väga oma vaatajat. See on üks olulisemaid põhimõtteid, mida tahan selles teatris alles hoida. On ka täiesti teistsugune vaatepunkt: oma vaatajat võib vihata, võib olla tema suhtes ükskõikne, veidi üleolev ja deklareeriv – pahatihti seda juhtub. Minule see ei sobi, see on mul isast. Teater on ju palju muutunud. Isa ajal oli tegu estraaditeatriga, nüüd on meist saanud draamateater. Arkadi Raikin tegi helget teatrit ja meiegi proovime seda teha. Isegi kui mängime tragöödiat, püüame jätta vaatajale lootusekiire, võimaluse pääseda tupikust.

Teatrijuhi vaatepunktist: kui palju on teil Moskva teatriareenil konkurente?

Teatril on palju konkurente. Tänapäeva Vene linnainimene saab igat moodi oma õhtut veeta. Kunstialgega teater ei sure välja, vaid saab uue tähenduse ja keskendub valitud publikule, muutub elitaarsemaks. Me ei kurda publikupuuduse üle. Venemaa on väga teatraalne maa. Moskva on teatrimeka – on, mida vaadata. See kõik peaks justkui mind juba iiveldama ajama, aga ikka veel oskan vaatajana rõõmustada ja mõnuleda. Olen see veinimeister, kes vahel võtab ja joob ennast täis. Kusjuures joob ennast täis võõrast veinist. Mulle tundub, et nii on õige.

Aga elu väljaspool teatrit?

Kõik Venemaal kordub tsükliti, isegi mitte spiraali mööda, vaid lausa otse ja üks ühele, eriti rumalused. Meie armastusväärne haridusevaenulikkus. Kuidas seda maad ikka pidada ilma sõgeduseta. See viiks sõgeduse ihaluseni. Ma muidugi liialdan, mängin kaunishinge. Initsiatiivikas ja agressiivne lollus sünnitab palju häda. Kõik on väga sarnane – olukord XX ja XXI sajandi alguses – lausa müstiliselt sarnane! Hämmastav!

Jegor Peregudov on Moskva noor lavastaja, kes tulnud Satirikoni lavastama Konstantin Raikini kutsel.

Alustame kirjandustunniga. Kes on Ivan Šmeljov, kelle jutustuse järgi olete dramatiseerinud „Inimese restoranist“?

Jegor Peregudov: Venemaal on see autor samuti unustatud, kuigi tegu on Bunini masti kirjanikuga. Omal ajal võistlesid nad Nobeli auhinna nimel. Näiteks Thomas Mann eelistas just Šmeljovi, kuigi keegi ei sea kahtluse alla Bunini suurust. Šmeljov on praegu tõusuteel. Ka tema põrm on jõudnud Venemaale. Teda tuntakse vaimuliku proosa kitsas nišis. Nagu Tolstoil oli religiooniga oma suhe, nii ka temal. „Inimene restoranist“ kuulub Šmeljovi varajasse loomeaega, pärast seda sai ta kuulsaks. Gorki on teda esile tõstnud ja mõjutanud tema elukäiku kirjanikuna.

Ivan Šmeljovi saatus ei olnud lihtne. Ta oli rikka ärimehe poeg. Tema isa korraldas puusepatöid kõigil tähtsamatel Moskva suurüritustel: näiteks tegi tribüünid ja sillad Puškini mälestussamba avamiseks, kõik liumäed, kus moskvalased lustimas käisid. Ühesõnaga, tegu oli Moskva tähtsaima puusepaga. Pärast revolutsiooni sõitis Šmeljov perega Krimmi, kust nad edasi ei põgenenud. Neil oli Krimmis suvila, kuidas jätta see maha – arusaadav ju. Nad elasid seal üle näljahäda, poeg võeti vahi alla ja lasti maha. Elu lõpuni ei teadnud Ivan Šmeljov oma poja saatusest midagi. Isegi emigratsioonis, 20 aastat hiljem, tuli üks šarlatan tema juurde raha nõutama jutuga, et poeg on elus.

„Inimene restoranist“ on prohvetlik: Šmeljov oli kirjutanud loo poja kaotusest kümme aastat enne, kui see temaga tegelikult juhtus. See on küll religioosne, aga väga soe ja üldinimlik lugu. Usu teema pole nii jõuline. Šmeljovi hilisemad teosed on palju radikaalsemad, radikaalselt õigeusklikud.

Šmeljovi jutustuse põhjal on kunagi tehtud film Mihhail Tšehhoviga peaosas. On see teid kuidagi mõjutanud?

Film on väga propagandistlik, vändatud Nõukogude Liidus. Šmeljov oli siis juba emigratsioonis. Selles filmis käib mäng ühte väravasse: kapitalistlik süsteem kurnab väikest inimest. Mihhail Tšehhov on teinud seal väga groteskse rolli. Šmeljovi jutustusega pole sel midagi ühist, isegi süžee on muudetud. Sündis produkt, mida ajastu nõudis. Kui poleks Mihhail Tšehhovit, ei mäletaks seda filmi praegu keegi.

Autori ja loo valisite teie, pakkusite selle ise Konstantin Raikinile välja. Miks?

Olen tahtnud seda ammu teha – soe inimlik lugu. Räägitakse inimesest, kes seisab uue epohhi künnisel, on 1905. aasta. Küsimused, millele inimene pidi toona vastama, on ka meie aja küsimused. Kuidas kiiresti muutuvas ajas säilitada inimlikud väärtused ja millised need on? Kuidas mitte kaotada ajapikku innukust, mitte alla anda? Kuidas jääda tagasihoidlikuks, mis on selle alus? Headus. Nii Šmeljovi jutustuse kui ka meie lavastuse juhtmõte on, et headus on jõud. Meie ajal on headus nõrk ja jampslik, kurjus aga atraktiivne ja köitev – ka laval. Headus on tobe. Pole moodne olla hea. Tegelaskuju, keda mängib Konstantin Raikin, on säilitanud usu headusesse ja headuse jõud ilmutab ennast. Headel inimestel on sisemine jõud. See on lihtne mõte, mis köidab. Teinud läbi selle kannatuste raja, mis on käia meie tegelasel, jõuame koos temaga selle arusaamani, toimub selginemine, puhastumine.

Kui partneriks on nii kogenud näitleja nagu Konstantin Raikin, tunneb igaüks ennast tema kõrval poisikesena. Kuidas teie koostöö laabus?

Konstantin Raikin on tõesti unikaalne näitleja. Kui juba tema kutsub kellegi lavastama, siis usaldab ta teda 1000%. Ta on näinud kõiki mu lavastusi. Töös on ta kui koolipoiss – usaldav, avatud. Teisest küljest muidugi rikastab ta seda rolli oma kogemuse, elu- ja teatritunnetusega, arusaamaga Venemaast. Mina ei saanud temalt sugugi vähem, kui suutsin ise talle pakkuda. Suurepärane õppetund, kuidas olla 65aastaselt avatud ja usaldav ning tänu sellele võidukas.

Inimlikus mõttes sobisime hästi. Tegu on väga usaldusliku näitlejaga, avatud natuuriga, kes on valmis lavastaja mõttega kaasa tulema. Kui ta teeb koostööd Butussoviga, läheb ta ühes suunas, kui Fokiniga, siis teises, Peregudoviga teeb kolmandat moodi – iga kord avaneb uus andetahk.

Fokinist ja Butussovist juba teame üht-teist, milline on teie teatritaust?

Oma esimese hariduse sain tõlkijana, õppisin sünkroontõlget saksa ja inglise keelest. Siis lõpetasin GITISes Ženovatši kursuse. Olen töötanud Vene Noorsooteatris (RAMT) Aleksei Borodini juures, praegu olen Sovremenniku lavastaja. Mulle meeldib töötada proosaga, parajasti lavastan GITISe tudengitega Márqueze „Sadat aastat üksildust“. Kuidas tõlkida Márqueze proosa lavakeelde? Monteerida stseene, ise kirjutada kompositsioon – see on minu arvates üks nüüdisteatri vahendeid.

Huvitav on töötada proosa­teks­tidega, mis on esmapilgul lavakõlbmatud. Kui sünkroontõlgina tuleb võõrad mõtted ühest keelest teise panna, siis teatri puhul on mängus oma mõtted – need, mis tekstis kõnetavad. Mulle meeldib jutustada lugu, see dikteerib vormi. Vajan teksti. Isegi kui laval sõnagi ei lausuta, on aluseks tekst, inimlik lugu.

Teil on olnud hea teatrisaatus. Te pole pidanud oma lavastustega vist keldrites kügelema?

Olen saanud tööd Moskva juhtivates teatrites. Seal on ka vastutuse aste teine. Suur saal, 800 inimest, ei anna luba eksida. See on kahe otsaga asi.

---

 

„Extempore / Oma sõnadega“ ja „Vene bluus. Seenelkäik“ (Draamakunstikool ja Dmitri Krõmovi Laboratoorium). Eesti teatraalide suur lemmik on Moskva lavastaja Dmitri Krõmov, kes näidanud oma lennukaid lavastusi Tallinnas „Talveöö unenäol“ ja „Kuldsel maskil“, tema tudengid on aga oma mängulustiga sisse huiganud meie Vaba Lava. Krõmovi kaks uut tööd jõuab „Kuldse maski“ festivaliga seekord Eestisse. Ühte neist nägin Moskvas: lastele jutustatakse Jevgeni Onegini lugu, pealkirjaks „Oma sõnadega“.
Dmitri Krõmov: „Kavandan laste­lavastuste tsüklit, mis põhineb klassikalisel kirjandusel. „Jevgeni Onegin“ on selle sarja esimene. Sinna kõrvale tuleb Tšehhovi „Sahhalini saar“ – jube teos, kurb. Kuidas lastele seda jutustada? Neid huvitab kõik, vahel vaatavad nad selliseid raamatuid, mis pole üldse lastele mõeldud. Mis nad sellest aru saavad? See küsimus on täiskasvanutele. Kuidas seda neile selgitada, et ei oleks keeldu „ära puutu!“? Me jutustame, mis see on. Pärast jõuab lugeda. Selles reas on veel „Surnud hinged“ ja Marxi „Kapital“. Nendest neljast on „Jevgeni Onegin“ kõige tuntum, seda õpetatakse koolis. Ka „Surnud hinged“ on kooliprogrammis, aga see pole see, mida tahame jutustada. Aga Marxi ja Tšehhovi teosed on väga täiskasvanud inimestele. Tahan leida õige jutustamisstiili või -maneeri – lugupidava. Jutustaja võiks olla nagu vanem vend, mitte isa. Tark isa on muidugi ka hea asi. Ei taha nunnutamist, ei taha ka keelamist, mis õpetajatel kombeks. Vaja on leida väärikas intonatsioon, et suhelda selle väikese inimese maailmaga.
Enne kui hakkasin GITISes õpetama, õpetasin lastele joonistamist. 10aastastele – see on viimane hea iga. Edasi hakkavad geenid-hormoonid möllama ja kõik lendab kuu peale. Kui elu jälle normaliseerub, on kõik segamini ja kokku seda enam ei korja. Loodame leida suhtlusvõtme, mis aitaks lastel kasvuraskustega hakkama saada. Olen nagu Makarenko. Arvan, et lastega peab tegelema igas riigis väga tõsiselt. Meil on asi käest ära. Kole lugu, mis toimub koolis ja isegi instituudis. Ei tegelda lastega ja pärast imestatakse, kust on see kõik pärit.“
Mängu võti on selles, et lavale tuleb neli veidi eksalteeritud olekuga Puškini-uurijat, nukulapsed käekõrval: venelane, prantslane, inglane ja soomlane. Igaüks räägib vene keelt oma aktsendiga. Eriti lõbus on nn soome poisi vene keel eestlase kõrvale. See seltskond hakkab ümber jutustama „Jevgeni Oneginit“, meenutades seejuures teatrihuvilisi käsitöölisi Shakespeare’i „Suveöö unenäost“. Inglanna mängija kehastub vahepeal Tatjanaks, et Oneginile kirja kirjutada, vene puškinoloog njanja’ks, et Tatjanat lohutada jne. Tsiteeritakse Puškinit, seletatakse ümber, visatakse villast klassikaliste dogmade üle, Puškinit seejuures naeruvääristamata. Meistriklass igatahes.
Dmitri Krõmov: „Hullame laval niigi, aga tahtsime täismängu, et ei oleks nagu kits oheliku otsas. Saaks olla vaba, nautida mängu ja seejuures jutustada selles vabaduses midagi tõsist. Üks nali ajaks justkui teist taga, veidi napakad asjad ridamisi. Kuna me ise pole enam lapsed, saame sel moel anda lastele aimu, et elu on keeruline. Teiselt poolt tahame kõnetada täiskasvanuid: raskustele vaatamata on elul ka rõõmsam pool. Mulle on oluline, et vaatajate seas oleks osa lapsi ja teine osa täiskasvanuid, mäng peab käima mõlemale üheaegselt. Lastekollektiivi ühiskülastus ei sobi selle mänguga. Lapsi peab ühendama etendus, aga kui saali tuleb klassitäis, on nad omavaheliste suhetega nii ametis, et etendus võib aia taha minna. Saali tulles peaksid lapsed olema võõrad, selleks et etenduses omavahel kokku saada. Teatri mõte on selles, et tulime kokku igaüks oma nurgast, aga väljudes oleme koos, etendus on meid ühendanud.“

Veel üks Dmitri Krõmovi stuudio ja draamakunstikooli lavastus tuleb Tallinna, „Vene bluus. Seenelkäik“. Seda lugu ma Moskvas ei näinud, küll aga rääkis lavastaja sellest möödunud sügisel, kui Krõmovi trupp mängis Tallinnas „Hilist armastust“ Ostrovski järgi. Nüüd on hea teada, et seal üles astunud Maria Smolnikova sai Ljudmila koomilise rolli eest parima naisnäitleja Kuldse Maski. Teda saab näha ka „Seenelkäigus“.
Dmitri Krõmov: „„Vene bluus. Seenelkäik“ ei ole tehtud mõne kirjandusteose järgi. On seeria stseene meie elust. Nagu lugu sinilinnust: minnakse seenele kui oma unistuste otsingule. Lõpp pole just helge. See on kunstnikuteater, väga esemekeskne. Hetk, kui lõpeb žest ja algab muusika, peab olema väga sünkroniseeritud, kronometreeritud.“
Need kaks Krõmovi lavastust on veel nii värsked, et alles järgmisel kevadel selgub, kas neile langeb osaks ka mõni Kuldne Mask. Aga Eesti kontekstis on rõõm teada, et näeme festivali aegu Estonia laval ka Venemaa parima lavastaja Kuldse Maski võitnud Andrei Mogutši lavastust, Peterburi Suure Draamateatri „Joobnuid“, mis pälvis ka draamažürii eriauhinna kui 2016. aasta parim näitlejakollektiiv. Jutt käib ikka Võrõpajevi näidendist, mida tunneme ka Lembit Petersoni Theatrumi-lavastusest, nii et hea võimalus võrrelda.