Positiivne paharet teatrilaval

Krõlli lood on nii ehk naa luulevormis, mistõttu tõmbab vormikatsetuste kuhjamine tekstilt tähelepanu.

KEIU VIRRO

Nukuteatri „Krõll“, autor Ellen Niit, dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, kunstnik Sandra Lange, koreograaf Siim Tõniste, helikujundaja Mart Müürisepp, valguskujundaja Targo Miilimaa. Mängivad Kaisa Selde, Jevgeni Moissejenko, Mihkel Tikerpalu ja Kadri Kalda. Esietendus 28. II Auna teatrimaja suures saalis.

Krõll on laval mitmes suuruses: kord esineb ta näitlejaid kõdistava ja segava tupsukesena, teisel hetkel peaaegu inimsuuruses kollast värvi elukana. Krõlliga koos on fotol Mihkel Tikerpalu ja Kaisa Selde. Jaana Süld

Ellen Niidu loodud Krõll on tegelane, keda mäletab ilmselt enamik praegusi täiskasvanuid. Nukuteatris võeti üle aastakümnete kätte ja pandi positiivne paharet praeguste kõige väiksemate tarvis lavale. Tore, sest Krõll väärib seda igati. Tegemist on olevusega, kelleta oleks vaesem nii mõnigi kodu. Teadagi, kui on Krõll majas, võib temaga kaasneda küll paras orkaan, mis paneb emad-isad kurjustama, ent ilma temata oleks olemine igav. Ka emadel ja isadel.

Nimetage seda eitusfaasiks või millekski muuks, aga arvan suuremate kõhklusteta, et sobitun üsna vabalt lastelavastuse sihtgruppi. Tõsi, ma ei ole laps ja mul ei ole lapsi, aga mulle meeldib uskuda, et see pole mingi näitaja. Nukuteatris on mul mõne etenduse härdamal kohal olnud pisar silmanurgas täpselt samamoodi, nagu paar rida eespool istuvatel seitsmeaastastel. Muu hulgas eeldan, et kui lastelavastus meeldib lastele, küllap siis ka mulle. Tehe on lihtne: laps on vähemasti meelelahutuse osas väga nõudlik publik. Tema tähelepanu hajub kiiresti, kui igav hakkab. (Olen väikeseid lapsi hoidnud ja mäletan üsna valuliselt, et kui minuga aega veeta ei olnud piisavalt lõbus, võis juhtuda, et järgmisel hetkel mängiti toolidega sõda. Kust nad selleks jõu võtsid, ei oska ma siiani vastata.) Lapsel ei ole ka seda viisakust, et pärast sunnitud naeratusega noogutada, et oli täitsa okei lavastus.

Niisiis, kui lavastus lõbustab ja hoiab lapse tähelepanu, siis on suur tõenäosus, et ka mina olen rahul. Ja miks ei peaks olema? Ka täiskasvanud on paratamatult lastelavastuste publik, sest väikesed lapsed ei tule ju teatrisse üksi. Seega peaksid nemadki saama etendusest elamuse, mitte maksma võimaluse eest olla mõnele väiksemale ilmakodanikule saatja.

Pika sissejuhatuse järel pean ütlema, et lavastus jättis mu pisut segadusse. Ühtpidi on lavastuses kasutatud vahendite ja nukkude galerii huvitav: näitlejad räägivad ja räpivad, tegevus filmitakse (kaamera taga on Kadri Kalda) ja monteeritakse otse, projektor kumab seinale reaalajas valmivaid (liiva?)joonistusi. Krõll ise on laval mitmes suuruses. Kord esineb ta näitlejaid kõdistava ja segava tupsukesena, teisel hetkel peaaegu inimsuuruses elukana. Muide, kollast värvi elukana. Kõrvalmärkusena, juhuks kui mõnel lugejal on meeles Edgar Valteri joonistatud roheline Krõll. Kord on tegelasteks näitlejad ise, kord barbid või siis hoopis need väikesed õõvastavad titekujulised nukud. (Kas see, et nad on õõvastavad, on ainult minu kiiks?)

Nii lavakujundus kui ka kasutatud võtted on leidlikud. See, mida on nende võtetega tehtud, ei veena kohati aga sugugi. Mõni stseen jääb suisa arusaamatuks. Üks põhjus on lihtne: tekstist, vähemasti nähtud etendusel (28. II), ei saa aru. See lihtsalt ei ole piisavalt selge ja vali, et kostuda korralikult publikusse. Kui Ellen Niidu luulet vahepeal räppima hakatakse, siis on näitlejatel kord mikrofon, kord mitte. Üldine kõlapilt on võrdlemisi must, ebaühtlane. Samasugune mulje – ei liha ega kala – jääb ka mõne tantsunumbri puhul. Tundub, nagu teeksid näitlejad selgeks õpitud liigutused ära justkui mõne kohustusliku kava puhul kehalise kasvatuse tunnis, kulutamata ühtki piiska energiat ülearu. Võimalik, et sellised detailid etendustega paranevad (või on paranenud), ent hooletusvead ei ole vaid tehnilised.

Kohati tundub, et mitmesuguste võtete kuhjamise asemel võinuks enam keskenduda pigem loo edasiandmisele. Krõlli lood on nii ehk naa luulevormis, mistõttu tõmbab vormikatsetuste kuhjamine tekstilt tähelepanu. Üksteise järel tuleb end ümber lülitada eri­suguste nukkude, keskkondade, stilistiliste võtete lainele. Mõneti on see muidugi põnev väljanäitus, milleks kõigeks pakub nukumaailm võimalusi, ent vähemasti mina oleksin igatsenud pigem rahulikumat suhete ülessoojendamise aega lapsepõlvest tuttava Krõlliga.

Seejuures pakub lavastus lastele mõne võttega siiski korralikku krediiti. Kui kodu poole sammun, laulab paar last minu ees ikka veel kummitama jäänud Krõlli laulu. Muide, ümiseb ka minu teatrikaaslane, kes ei ole juba päris mitu aega lapseealine. No ja muidugi õhupallid, mis täidavad lõpuks lava. Anna inimesele õhupall ja nii mõndagi saab andeks antud. „Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall,“ teadis juba suur klassik karupoeg Puhh.

Ise eelistan küll seda varianti, et lavastus on vähe rohkem paika loksutatud. Seejärel, tuleb tunnistada, võtaksin ehk ka ühe õhupalli …