Pommivöö siidi ja sameti sees

Maris Johannes

Armastuseta Juudit – on see Tammsaare või lavastaja kättemaks naissoole?  

“Juudit”: Juudit – Garmen Tabor,

Susanna – Terje Pennie. HARRI ROSPU

 

Anton Hansen Tammsaare, “Juudit”. Lavastaja Katri Aaslav-Tepandi, kunstnik Krista Tool, helilooja Helena Tulve. Garmen Tabor, Tõnu Tepandi, René Soom, Terje Pennie, Peeter Raudsepp, Vello Janson, Tiit Tralla, Tõnu Tamm, Mati Vaikmaa, Diana Dikson-Soom, Jaan Vaidla, Olev Kriisa, Aare Kodasma, Kalev Vaidla, Sven Tarlap, Alar Haak, Joonas Parve ja Marko Mäesaar. Esietendus Estonia teatris 22. IX.ö siidi ja sameti sees

Armastuseta Juudit – on see Tammsaare Traditsiooniline ja  akadeemiline  on “Juudit” Estonia laval teatri sajandal sünnipäeval. Litrite-pärlitega garneeritud siidkostüümides näitlejad dekoratiivsetes gruppides suurel  laval, trepid-müürid-amforad  ja välilaagri kunstipärane sõrestik sahisedes  pöörlemas (kunstnik Krista Tool). Olen turvalises pastelses keskkonnas, mulle etendatakse klassikat – piduliku-lauselist Tammsaaret. Aega on küll, aeg on lihtsalt seisma jäänud. Äsja lõppenud kirglikud presidendivalimised Estonia kõrvalsaalis on jäänud saja valgusaasta kaugusele.

Juuditi nimi toob meelele sõna “juut”,  “Juuditi” tegevus käib iisraeli rahva keskel, mis sest, et müüdilisel piibliajal. Usu nimel tehakse tänagi üksteisele palju haiget. Uue aja surmakartmatud Juuditid köidavad endale  pommivööd piha ümber ja lähevad Oloverneseid  õhku laskma – seda  ajal,  kui silmakirjalik ühiskond pingutab poliitilise korrektsuse nimel pükstest välja. Nii et poliitiline foon  “Juuditi” lavastamiseks on väljakutsuvalt magus.

Lavastaja meie aja provokatsioonidele ei allu ja on valinud  lipukirjaks teatriloo:  100 aastat Eesti kutselise teatri sünnist. Väikest piirilõhkumise  lõhna on õhus haista – sõnalavastus ooperiteatris. Kui arvestada teatriajaloolist konteksti, et Estonia alustas sõnalavastusteatrina ja nõukogude võimu kõige räigematel aastatel Estonia  sõnalavastustrupp – eesti parim – lihtsalt likvideeriti, siis peakski  teater oma  sajandal sünnipäeval seda teadvustama. Kuidas teeb seda “Juuditi” lavastus?

Estonia laval saab kokku kaks leeri: estoonlased-lauljad ja vabakutselised draamanäitlejad. Ooperilava inimesed oma laiade žestide, sirge selja ja  püüdliku tekstipartituuriga on väga museaalsed. Meenuvad magusad lood XIX sajandi asjaarmastajatest, kellel suur kihk kunsti teha ja armastus asja vastu suur, mis sest, et vahel kippusid sõnad, vahel hellebardid laval sõlme minema.

Sellel naiiv-romantilisel foonil eristuvad draamanäitleja kooliga näitlejad oma loomulikumas, meie sajandi vaatajale harjumuspärasemas olekus. Kõrgendatud teatraalsuse õhkkonnas hakkab mõni draamanäitleja muhedamalt mängima ja hülgab oma tuntud nipid – Vello Jansoni vana Siimeoni rolli pean silmas; mõni draamamees paneb  emotsiooni jälle kapaga juurde ja hakkab  käsi taeva poole pilduma – Tõnu Tamme Ammoni pealik.  Nii et mängulaad pakub  üllatusi,  tõstetud teatraalsus viib mõtted isegi Lauteri ja Villmerini, kes 1924. aastal Estonia laval “Juuditit”  tegid.

Kui lavastajal on käes koolitatud ooperihääled ja koostööpartneriks Helena Tulve, tekib kiuslik küsimus: miks jäädi traditsioonilise draamavormi juurde ega proovitud vokaalselt  eksperimenteerida, et ka lauljad oleksid saanud  ennast tugevamast küljest näidata? Üksiku  nukra Nimetu melanhoolne laul või lapsega naise palve, rääkimata Rabi aariast  oleks teinud rikkamaks nii rolli kui lavastuse. Nüüd võis kriitiline vaataja pihku itsitada või  nukralt muiata, et ooperiproff on kodulaval taidlema pandud.

Katsuks nüüd aru saada, kes on Juudit ja kes Olovernes ja milline on nende tegutsemise motiiv lavastuses. Juudit on kaunis ja jõuline, aga nagu kiuste naisena äpardunud. Ta kutsub appi oma kurja jumala ja läheb vaenlase leeri väepealikut tapma. Garmen Taboris on Juuditi jõudu. Aga see Juudit ei ole armastaja, kohtumine Olovernesega ei kirgasta teda. Pigem on ta märter Juudit, kes kannab oma rüpes veretööd või pommivööd.

Intiimseid armustseene  pole, on Juuditi pikk valmistumine Olovernese leeri minekuks ja pikk kohtumõistmine pärast tagasitulekut. Kas küüniline maailm  enam ei usu, et  vaenlase leeris võib  armastust leida? Või pole Tõnu Tepandi see õige Olovernes  – nagu arvas üks võimuteadlik kriitik. Justkui narr oma isanda kojas, kust isand on lahkunud, arvas teine. Paatosest puhevil sõdalaste  keskel oli Tepandi Olovernes siiras ja loomulik, mulle ta isegi meeldis oma koduse olekuga. Aga Juuditiga tal keemia ei klapi. Lavastaja ei ole  kahte suurt armastajat kokku lubanud. Ja kuna ei toimu kohtumist, pole ka Juuditile  antud kaotusevalu. Olovernese surm mõjub aga kui tööõnnetus: mees oli lihtsalt valel ajal vales kohas nagu naabrimees, kes trepikojas nuga sai.

Kui ma kunagist Kaarin Raidi lavastust mäletangi kui  Juuditi ja Olovernese (Leila Sääliku ja Mait Malmsteni)  erutava kokkusaamise ja traagilise lahkumineku lugu, siis nüüdsest jääb meelde üksik ja õnnetu Juudit. Mehed omakorda sulavad kokku mustahabemeliseks käsi taeva poole pilduvaks hüsteerilis-teatraalseks parveks. Tekib isegi ootamatu link igapäevaste teleluudistega, kus pildil vihased muslimid.

Aga tagasi  Estonia lavale. Mees, kes suutis mind kaasa elama panna, oli Osias,  temast oli rohkem kahju kui Olovernesest. Mängis seda Petuulia  peavanemat Peeter Raudsepp, kes kolmandaks etenduseks oli hea vormi kätte saanud. Osiase himu Juuditi järele tõestas vähemalt seda,  et see naine on ihaldamist väärt.

Tegelikult on Juuditi kõrval teinegi mees, kellel kübeke empaatiavõimet. See  on napp ja lakooniline Siimeon. Temale on Juudit pihtinud oma kurba naiselugu. Siimeon jääb Juuditi kõrvale ka pikal ja raskel Kolgata teel, kui vana mees ja varavana naine kahekesi üksteist toetades kaugusesse tuiguvad. Miks küll ei antud ilusale Juuditile ühtegi meest armastada, miks jäeti talle ainult tapatöö? On see Tammsaare või lavastaja kättemaks naissoole? Aitäh vähemalt vanale Siimeonile, et ta Juuditile halastas.

Milleks  Juuditile üldse armastus, võtku parem võim! Saamegi moodsa feministliku lavastuse. Tammsaare tekst lubab ka võimujanust Juuditit.  Ometi ei tee seda lavastus. Mehe ja naise rollisuhted on  märgitud-mängitud väga traditsioonilise joonega. Esimese vaatuse Juuditit vaadates võiks feminismivõtit lukuauku veel passitada, aga  lavastuse lõpuks ei saa Juuditist naist, kes päästab  oma  rahva türanni küüsist, ta jääb ohvriks ja meeste alandlikuks kohtualuseks.

Garmen Tabor väärib kiitust selle Juuditi Kolgata eest. Juudit räägib multika häälega, ütleb suureks kasvanud laps minu kõrval ootamatult. Näitleja saatus on ränk, olla vormis ja oodata oma tundi nagu Juudit  Olovernest. Vahel saab elu otsa ja armastust ei tulegi (kui parafraseerida ühte teist lavastust).

Läägevõitu ja  magusvalus on lavastuse  lõpp – tõusva (loojuva?) päikese sisse minek. Piiripealne misanstseen, aga lavastuse hillitsetud temperamendi juures on  väiksemgi sentimentaalne piiririkkumine  teretulnud.

Arvatavasti meeldib  “Juudit” paljudele, on nagu teater ennemuiste, ilusate kostüümide ja dekoratsioonidega, jutustab lugu, millel on algus, keskpaik ja lõpp, pakub oma traditsioonilise vormiga turvatunnet. Neid, kes pommivööga harjunud, ootavad teistsugused lavastused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming