„Kuldse maski“ viis nägu

Vene lavastaja Timofei Kuljabin: „Olgu vanakreeka tragöödia või paar päeva tagasi ilmunud näidend, ikka saab selle kaudu rääkida nüüdisaja inimesest.“

MARIS JOHANNES

Tragöödiast Epidauruse amfiteatris koos kolme kurttumma õega nõukogude tsirkusesse, saatjaks kaasavaratu äng ja mees, kes pidas oma naist kübaraks – nii võib võtta ühte lausesse kokku festivali „Kuldne mask Eestis“ lavastused, mida saab 9. – 17. X näha Tallinnas, Narvas, Viljandis ja Sillamäel. Kevadel käisin Moskvas vaatamas „Kuldse maski“ parimaid lavastusi. Põgusalt nähtust. Sellest, mis jäi nägemata, intervjuude vahendusel.

 

Nikita Kobelev ja „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“

---

Nikita Kobelev on teatris tegutsenud viis aastat, teinud kümme lavastust. Moskva Vladimir Majakovski nimelise teatri lavastuse „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ žanrimääratlusena on välja pakutud „kohtumine imeliste inimestega“.

Millega on tegu?

Oliver Sacks (1933–2015) on Ameerikas tuntuks saanud briti neuroloog, kes on kirjutanud oma raamatus unikaalsetest inimestest. Mõtlesime lavastusele välja sellise vormi, et inimene tuleb sealt raamatust ja jutustab vaatajale iseendast. Oleme kokkusaamisel, kus inimene jagab oma muret, jutustab haigusest, mis on muutnud ta elu, ja sellest, mida on enda puhul avastanud.

Kes on haige ja kes on terve – kas sellel teljel käib tegevus?

Jah, selles raamatus tõstatatakse niisugune küsimus väga radikaalsel moel ja see on paradoksaalne. Juhtub, et inimest, kes oleks justkui haige, on õnnistatud andega. Haigusest saab teekond iseenda juurde. Näiteks selline lugu: haige inimene hakkab mängima trummi, saab sellest tuge ja adrenaliini, ilmneb tema geniaalsus. Kui haigus on saadud kontrolli alla, kaob ka trummari talent. Siit võib edasi mõelda kunsti olemuse üle.

Kas olete lavastuse teinud arsti positsioonilt, annate retsepte ja käitumisjuhiseid?

Raamatu autor on arst, kes annab retsepte. Meie püüame mõista. Moskvas käib palju psühholooge ja psühhiaatreid seda lugu vaatamas. Mulle on isegi jäetud valvelauda sedeleid teadetega, et see pole õige ravim, vaja on hoopis seda anda. Sacks vaatab patsiendile veidi teisiti, kui see on kombeks Venemaal. Ma ei tea, kuidas on Euroopas, aga meil satub haige inimene kohe isolatsiooni – teda pole kellelegi vaja. Sacks aga soovib teda arendada, näha igas inimeses isiksust, mitte puudujääke, vaid väärtusi. See säästab inimest. Arvame, et haigus on häda, vahel on haigus osa inimese isiksusest. On autiste, kes kirjutavad imelisi luuletusi. Kus on piir normi ja anomaalia vahel? Piir sõltub individuaalsusest. Iga isiksus on unikaalne, oma puudujääkide ja eripäraga.

Kuidas alustasite tööd selle lavastusega?

Andsin näitlejatele teada, et mul on selline raamat, tulge proovi, kes soovib. Kohale tuli 25, lavastusprotsessi jäi kaheksa näitlejat. Tegime seda Majakovski teatri stuudio raames. Moodustus omamoodi sekt. Otsisime kaua vormi, proovisime, mitte nagu tavaliselt, et juba alguses on teada, kes millise rolli saab. Lavastuses on stseene, kus dialoogi pole: 20 minutit tegevust ja ei sõnagi.

Mul on meeles, et andekad teisitimõtlejad vangistati nõukogude ajal psühhiaatriakliinikusse. Kuidas teie põlvkond sellele vaatab?

Paljud selle raamatu tegelased ei ole kliiniku patsiendid, vaid inimesed meie keskelt. Venemaal see nii ei ole: meil on psühhiaatria nagu põrgu, kust juba nii lihtsalt välja ei murra. Seesugust inimest pole kellelgi vaja, keegi ta peale ei mõtle, ei abista teda ega ava talle uusi võimalusi – ei suhtle temaga. See kõik on totaalse ilmingu sümbol. Seejuures on huvitav fakt, et Sacks on õppinud ka vene psühhiaatrilt Lurjelt, kes pani esimesena haiguslood kirja kui kirjandusteosed. See inspireeris Sacksi üliõpilaspõlves ning ta astus Lurjega kirjavahetusse. Lavastuses on sellel faktil oma koht. Sacksi raamat ilmus 1970. aastatel ja selle on lavastanud ka Peter Brook.

 

Timofei Kuljabin ja „Kolm õde“

---

Kolm aastat tagasi sai Tallinnas näha Timofei Kuljabini „Onegini“ lavastust, mida mängis Novosibirski teater Krasnõi Fakel. Meenub, et Onegin oli seal tühine tüüp: andekusele ja intelligentsusele vaatamata ei teostanud ta ennast ei inimese ega isiksusena, vaid lihtsalt oleskles. Süžeed polnud muudetud. Puškini stroofe luges salvestatud hääl.

Miks eelistate lavastada klassikat?

Olgu vanakreeka tragöödia või paar päeva tagasi ilmunud näidend, ikka saab selle kaudu rääkida nüüdisaja inimesest. See ei sõltu sellest, millal tekst kirja on pandud. Tegu on mõtteloogikaga. Mulle meeldib töötada tekstidega, millel on pikk ajalugu ja kontekst, lavaline ja kultuurilooline slepp. Mulle meeldivad suured ja võimsad tekstid. Teksti valik sõltub paljuski hetkemeeleolust: ma pean hakkama teksti armastama, mul peab tekkima soov seda lavastada. Mu valik on alati intuitiivne. Ma ei analüüsi seda kunagi ega ürita aru saada või kalkuleerida, et praegu on vaja lavastada just see tekst sellise probleemiga. Valin materjali täiesti intuitiivselt.

Täpselt sel ajal, kui tegite „Kolme õega“ proove, peeti teie lavastatud Wagneri ooperi „Tannhäuser“ üle sõna otseses mõttes kohut, kus olid segiläbi Vene kõrgete kirikuisade süüdistused ja poliitilis-kultuuriline intriig. Olete öelnud, et see Venemaa kultuuriringkonnas laineid löönud kohtuprotsess teie tööd ei seganud. Tulemuseks on tumm Tšehhov. Miks tumm?

„Kolme õe“ puhul otsisin värsket tõlgendusvõimalust. Kuidas kommunikatsioon tänapäeval käib? Suhtleme palju sõnumite teel, oleme Facebookis. Inimsuhteid on keerulisem luua. Kuidas teatris seda olukorda peegeldada? Kuidas luua etendusel side näitleja ja vaataja vahel või näitlejatel omavahel ning modelleerida seda veidi nihestatud kujul. Uurisime teemat. Tõesti, oli ka eeskujusid. Näiteks Salzburgi festivalilt Claus Guthi lavastus, kus solisti dubleeris tema alter ego, tõlkides teksti viipekeelde. Moskvas on kurtide teater oma trupiga, kus on kehva kuulmisega inimesed, aga sellest, et näitlejad on tükk aega õppinud viipekeelt selleks, et lavastuses mängida, ei ole ma kuulnud. Osaliselt on viipekeele võtet kasutanud näiteks Peter Brook ja teisedki. On mängitud väljamõeldud keeles, surnud keeltes. Selline kogemus on olemas – kommunikatsiooni-otsing.

Kas „Kolme õe“ puhul saab rääkida suhtlemise uuest tasandist?

Saab küll. Esiplaanile tõuseb Tšehhovi tekst, sest vaatajal tuleb seda lugeda. Sellises olukorras saab Tšehhovist lavastuse peategelane. Igaüks loeb oma raamatut ja vaatab oma etendust. Ta saab aru täpselt niipalju, kui tema kultuuritase ja mõistus lubab. Ma ei arva, et teater peab olema kirjandust teenindavas rollis. Teatritekst, lavatekst, lavastajatekst – see on iseseisev. Võin ükskõik kuidas teksti suhtuda. Võin selle täht-tähelt ära mängida, võin teha kärpeid, dekonstrueerida teksti – see on minu võimalus igal juhul. Minu tööl võib olla mis tahes vorm. Võin tekstiga teha mida tahes, et luua oma mõte ja oma keel.

Kas olete oma keele leidnud?

Rääkida saab käekirjast. Keel – see on midagi palju formuleeritumat. Selleks peab palju korda saatma. Ma ei suuda praegu täpselt sõnastada midagi lõplikku, ei suuda kõiki oma võtteid ja ülesandeid struktureerida. Kui struktuur on algusest lõpuni selgunud, alles siis võib rääkida keelest. Praegu on see kõigest käekiri.

 

Festivali „Kuldne mask Eestis“ korraldaja Svetlana Jantsek nägi „Kolme õde“ Viini festivalil – lähem on sõita Viini kui Novosibirskisse. Eestisse õnnestus see lavastus tuua teisel katsel. Eelmisel aastal käidi sellega Koreas ja Prantsusmaal, selle ebatavalise lavastusega on läbi sõidetud kogu maailm. Võttestik, mida Kuljabin kasutab, on pärit Tšehhovilt. Tšehhov räägib sellest, et me ei kuula üksteist. Kuljabini järeldus: kui me ei kuula, järelikult me ei kuule. Tekst tuleb ekraanilt, näitlejad suhtlevad viipekeeles. See ei tee teatrit vaesemaks. Emotsioonid ja mõtted saavad selgemaks. Nii selgeks, et kohati unustad teksti lugemise, sest saad kõigest aru, mis laval toimub. Lisaks veel osaduse moment: kõik tegelased räägivad ju su oma intonatsiooniga. Kõik, mida loed, paned ise tegelastesse. Nii saab igast vaatajast kaasautor. Eestis saab tiitreid lugeda nii vene kui ka eesti keeles.

 

Rimas Tuminas ja „Kuningas Oidipus“

---

Rimas Tuminase lavastus „Kuningas Oidipus“ on tehtud Moskva Jevgeni Vahtangovi nimelise teatri ja Kreeka rahvusteatri koostöös. Tegu on eksperimentaallavastusega Epidauruse teatri, ühe Kreeka iidsema amfiteatri tarvis, kus korraldatakse festivale. Pärast festivali kohandas Tuminas „Oidipuse“ Vahtangovi teatri lavale. Lavastuses lööb kaasa ehtne kreeka koor, mis ka Eesti etendusele Kreekast kohale sõidab. Kõik on nagu päris: kreeka tragöödia koos Kreeka kooriga.

Mina Tuminase lavastust näinud ei ole. Svetlana Jantsek võrdleb Tuminast Krõmoviga: „Kui Krõmovi lavastused lähevad kord-korralt kurvemaks, siis Tuminase puhul on muutus vastupidine. Müüt kuningas Oidipusest on üks mornimaid inimkonna ajaloos. Tuminas on lavastanud loo inimesest, kelle hingejõud ei murdu. Inimene on väärikalt valmis kandma oma risti ja taluma saatuselööke. Isegi kui kuri saatus ta endasse mässib, jääb ta isiksuseks, kes võtab selle püstipäi vastu. Kõlama jääb tragöödia puhastav noot.“

 

Maksim Didenko ja „Tsirkus“

---

Maksim Didenko on üks avangardsemaid vene lavastajaid ning tema lavastus „Tsirkus“ on üks suur performance, kiire ja esteetiliselt külluslik. Tehniliselt on see kindlasti paras põrguvärk. Moskva Rahvaste Teater on tehniliste trikkidega harjunud. Seal on lavastanud Robert Wilson ja Robert Lepage. Seda teatrit juhib suurepärane näitleja Jevgeni Mironov, kes mängis näiteks Lepage’i „Hamletis“ maha kõikide tegelaste kõik stseenid üksi kuubikus rabeledes – paras silmamoondamise värk.

Sealt viib lausa kiirtee tsirkusesse. Vene vaataja teab peast Aleksandrovi filmi „Tsirkus“, mis on üks märgilisi nõukogude filme Ljubov Orlovaga peaosas. Tegu on padupunase propagandafilmiga. Neil, kellel ajalookogemus isiklikus pagasis puudub, kuid on soovi performance’ile täiel rinnal kaasa elada, oleks soovitav film ära vaadata. Muidu võib iroonia mööda külge maha joosta. „Kuldne mask“ jagab lahkelt Mosfilmi linki, kus see ilu üleval ingliskeelsete subtiitritega ja tasuta.*

Noorele lavastajale Didenkole on see pelgalt ajalootõik, isiklikke sidemeid tal selle filmiga pole. Film oli hea põhjus pöörduda ühe ajalooepohhi poole, selle arvel ironiseerida. Peaosas on leedu näitlejanna Ingeborga Dapkūnaitė, kes on mänginud nii vene kui ka lääne filmides ja teatris. Nüüdseks on ta teinud Maksim Didenko lavastustes Moskvas juba kaks rolli. Dapkūnaitė on tubli: ta ei ole enam esimeses nooruses, aga saab hakkama akrobaadi trikkidega, pööreldes ja tiireldes lae all, pea alaspidi. Ta näeb väga hea välja ja räägib vene keelt aktsendiga. Kuna lugu pajatab ameerika näitlejannast, kes Nõukogudemaal oma õnne leiab, on aktsent igati teretulnud. Žanri poolest on tegu muusikaliga.

Selleaastane „Kuldse maski“ esindusplakat jääb silma oma jõuliselt sinise koloriidiga. Pärit on see just Maksim Didenko „Tsirkusest“. Kunstnik Maria Tregubova on loonud erksinise lavapildi. Targemad vaatajad tuletasid meelde, et sellist sinist kasutab filmitööstus võttepaiga taustavärvina. See annab võimaluse inimfiguur arvutitöötluses välja lõigata ja paigutada sobivasse ümbrusesse. Nii võib inimese istutada suvalisse keskkonda. Lavastuses tegutseb koos oma kambaga ka sinise habemega sinine Lenin, kes sulandub tausta ja kelle saab vajadusel ära kustutada, välja lõigata, olematuks mõelda. See on juba intellektuaalselt väga huvitav mõte. Aga kas inimene võiks selles tehiskeskkonnas ellu jääda ja oma õnne leida? See küsimus on nii lavastuse kui ka ajaloo kontekstis kohatu. Nii et tõsine postmodernistlik tulevärk, kus unistus maapealsest paradiisist päädib tsirkuse ja filmivõtetega.

Teadjad teavad kinnitada, et „Tsirkuse“ lavastus on Didenkol üks teatripärasemaid, ülejäänu on veel suurem performance. Näiteks Dostojevski „Idioodis“, kus samuti mängib Dapkūnaitė, on ainult üks monoloog ja seegi saksa keeles.

 

Dmitri Krõmov ja „Kaasavaratu“

---

Dmitri Krõmov on arvatavasti Adolf Šapiro kõrval eesti vaatajale kõige tuntum vene lavastaja. Tema Draamakunstikoolis tehtud lavastuste retrospektiiv oli festivalil „Talveöö unenägu“, Vaba Lava teatrisaal avati tema üliõpilaste mängitud Gogoli lavastusega. Krõmovi töid on mängitud „Kuldsel maskil“: üle-eelmisest aastast meenuvad „Jevgeni Onegin“ ja „Seenelkäik“. Kolm aastat tagasi sai Tallinnas näha Krõmovi Ostrovski lavastust „O-i. Hiline armastus“.

Kõnealune „Kaasavaratu“ on selle sugulane, edasiarendus, teine osa. Krõmovi enda sõnul oli „Hiline armastus“ „Kaasavaratuga“ võrreldes ikka väga rõõmus lavastus. Esteetika on sama: ümberringi koli ja rämps, nagis naela otsas kümnete meetrite kaupa vanu riideid, vahel kukuvad riided seinalt maha, tuimad inimesed selle keskel vahivad tuima näoga telekast tuima pilti, mis vaheldub jalgpalliga. Mingi tüüp (kaupmees) imbub teo kombel oma karusnahkses kasukas ekraanilt saali ja võtab välja libisedes kaasa kaasavarata tütarlapse, nii muuseas.

Kas otsida siit nüüdisaja inimese salajast sidet oma minevikuga? Kus see ruum täpselt asub? Nagu Ostrovskil kirjas: tegevus toimub meie päevil. Kas mulle ei meeldi see meie päev või ei jätku mul empaatiat ekraaniesise rahva vastu. Tahaks sellele kambale röögatada luuletaja Juhan Viidingu sõnadega: „mismoodi on su vaimu seis? / ei seisa nigu. /kas tõstab pead ta ükskord meis / kui väike tigu?“ Või ongi see lavastus Krõmovi röögatus Vene argipäevas? Või on Krõmovi käekiri saanud juba liiga tuttavaks ega mõju enam? Noor vaataja, kes nägi Krõmovi lavastust esimest korda elus, oli vaimustuses. Praegu lavastab Dmitri Krõmov Moskva Kunstiteatris, Draamakunstikooliga on suhted hämarad. Koos „Kaasavaratuga“ on ta lubanud Tallinna tulla, nii et siis saab sotti.

 

*http://cinema.mosfilm.ru/films/film/1930-1939/tsirk/