Kolm tegelast autorit otsimas

Kas „Ükssarvikute farm“ on feministlik lugu või feminismi paroodia? Tegelikult polegi vahet, sest iga paroodia populariseerib tahes-tahtmata ka nähtust ennast.

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri „Ükssarvikute farm“, autor ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Liisa Soolepp, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Peeter Rästas, Helgi Annast, Anneli Rahkema, Liisa Aibel ja Silja Miks. Esietendus 15. IX Rakvere teatri väikeses saalis.

„Ükssarvikute farm“ kuulub meie kirjandusklassikat tõlgendavate lavastuste üsna pikka ritta. Tegu on just nimelt tõlgendamise, mitte dramatiseerimisega. Eeltutvustuse põhjal suhtusin näidendisse eelarvamusega. Oletasin, et tegu on Urmas Vadi „Head tüdrukud lähevad taevasse“ jäljendusega – jälle meie kirjandusklassika peamiste naistüüpide edasiarendamine teatrivõtmes. Aga ei midagi sellist. Mis sellest, et laval on tõesti kolm naist meie klassikalistest kirjandusteostest (Vadil kuus), neist Raja Teele kattuv, ning kõigi nende tegevus keerleb ümber meeste.

Ka Ago-Endrik Kerge kaks järjestikust telelavastust 1980. aastate algusest on motiivilt ju väga sarnased. Insener Sander ja tema abikaasa Matilda „Pisuhännast“ on vähemalt sama suured kuulsuse narrid kui Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul. Ometi ei sega ega korda üks põrmugi teist ja neid võib kas või kahel õhtul järjest huviga vaadata. Sama kehtib ka Vadi ja Lennuki näidendi kohta – hoolimata sellest, et tegu on nimekaimudega.

Suurima formaalse erinevusena on Lennukil mees algusest peale laval ning sekkub aktiivselt tegevusse. (Täpsemalt: naistegelased nõuavad temalt seda aktiivselt.) Teiseks koonduvad iga naise mõtted ühe keskse probleemi ümber, mistõttu seisab lavastus ideeliselt väga hästi koos. Teele ei soovi olla abielus matsliku ja ebaintelligentse Tootsiga, vaid ihkab Arnot. Mari Prillup „Mäeküla piimamehest“ tahab teada, mis põhjusel oli ta nõustunud paruni armukeseks hakkama – kas koduse armastuse puudusel või on ta lihtsalt lits. „Tõe ja õiguse“ Tiina nõuab selgust, mis juhtus edasi, kui Tammsaare epopöa viiendale osale punkti pani. Just siis, kui ta Indrekuga koos Vargamäelt alla läheb ja ilus elu võiks lõpuks ometi alata. Lühidalt: Mari nõuab motiivi, Tiina uut lõppu ja Teele uut meest. Kõigil on fiktiivsele kirjanikule (Peeter Rästas), kelle kappidest nad üksteise järel välja poevad, sama palve: „Kirjuta meid ümber!“

Kolme „õe“ ansambel (Teele – Silja Miks, Tiina – Liisa Aibel, Mari – Anneli Rahkema) on tore ja igaühe hääl paistab isikupäraselt välja.

Alan Proosa

Loomulikult leidub kahel klassikakirjandusest inspireeritud näidendil ka sarnasusi, eriti meie märgilise tähtsusega naiskirjandustegelaste psühholoogia võimendamise ja moonutamise protsessides.

Kolmest graatsiast jätab kõige sügavama mulje Silja Miks Teelena. Esiteks oma suurusega, teiseks näeb ta naeruväärselt vana välja, peaaegu nagu kirjaniku vanaema (Helgi Annast) õde. Muidugi on Teele vaatajale ka kolmikust kõige tuttavam, mistõttu tema ambitsioonid ja pretensioonid pakuvad kõige vahetumat kaasaelamisrõõmu. („Kuradi Luts! Kirjanik või asi!“) Anneli Rahkema Marina esindab kõige psühholoogilisemat mängu, tema mured tunduvad kõige suuremad ja põhjendatumad, tema vajadus oma olemuses selgusele jõuda kõige jõulisem. Tiina probleem on kõige laialivalguvam, sest pärast väljamäelt allaminekut võib Indreku ja Tiinaga juhtuda mida tahes – nagu näidendis ka piisavas ulatuses välja pakutakse. Kuna ka Liisa Aibel on hea näitlejanna, pole temalgi probleemi, et ennast ammendavalt väljendada.

Kokkuvõttes on kolme „õe“ ansambel tore ja igaühe hääl paistab isikupäraselt välja. Nende omavaheline ärplemine on vähemalt sama huvitav kui kõnelused kirjanikuga. Loomulikult ka särtsakam, sest kirjanik Heldur ei taha kuidagi vedu võtta. Jääb selgusetuks, kas süüdi on eelarvamus tegelannade reaalse eksisteerimise suhtes, lihtne laiskus või loomupärane apaatsus. („Elus ei ole midagi ilusat. Elu ei ole ilukirjandus.“)

Helgi Annasti vanaema pole iseseisev karakter, kuid sündmustiku lõimimisel ja eriti finaali puänteerimisel on ta kahtlemata vajalik. Lõpplahendus on üldse igapidi üllatuslik, mistõttu on niigi andekalt kirjutatud ja lavastatud lugu efektne. Kas või veenev tõestamine, et kirjanik mitte ei kirjuta oma elus, vaid elab oma kirjutatus. Õigupoolest leidub puänte ridamisi varemgi, näiteks stseenis, kus kirjanik loeb paberi pealt ette oma kolm väga lühikest ja ebaadekvaatset vastuseversiooni kolme naist erutavatele küsimustele.

„Kus see kirg on!“ hüüab Teele. Tõesti: nii Luts, Vilde kui ka Tammsaare suhtuvad naistegelastesse, keda lavastuses käsitletud, kuidagi loiult ja uimaselt. Näidendi üks mõte on neid muidu ju huvitavaid ja nüansirikkaid karaktereid kire abil elustada. Tõsi: kirge õhutada ongi iga normaalse näitemängu mõte. (Sõna „dramatiseering“ aga otse nõuab seda.) Lennuk on selle eesmärgiks võtnud väga sihikindlalt ja tulemus on ka sellele vastav.

Mitte just hädavajalikke, kuid huvitavaid leide, mis suurendavad lavastuse hoogsat ja vaimukat atmosfääri veelgi, leidub mitu. Näiteks see, et Tiina liigub iga kord kapist välja tulles esimesed paar meetrit roomates.

Peamine raskus langeb siiski Peeter Rästa õlgadele. Tema Heldur ei meenuta ei väliselt ega olemuselt intelligenti, pigem vastupidi. Aga kuna lavastuse keskmes on hoopis tema psühholoogiline areng fantaasia ja reaalsuse järkjärgulise integreerimise suunas, pole sellel tähtsust. Raske rolli mõtestamise ja lahtimängimisega tuleb Rästas suurepäraselt toime. (Võiks lisada: nagu alati.) Pealegi pole kirjanik ka Lennuki algtekstis mingi mõttehiiglane, pigem vastupidi. Ei ela isegi mitte ema, vaid vanaema juures!

„Inimestele on muresid vaja, muidu nad ei saa õnnelikud olla,“ öeldakse lavastuses. Huvitav küll: täpselt sama kehtib ilukirjanduslike tegelaste kohta.

Üks miinusmärk ka: näidendi pealkiri tundub ebakohane. Ükssarvikute kujund seal küll esineb, aga erilise põhjenduseta. Haruldaste loomade seas leiab tunduvalt atraktiivsemaid ja südamelähedasemaid, kas või panda ja amuuri tiiger. Sellest, et inimesed loevad aina vähem raamatuid, räägitakse niigi palju (seetõttu need kolm naistegelast muutuvadki aina haruldasemaks ja samastuvad ükssarvikutega), mistõttu selle motiivi nii tugev rõhutamine tundub lahtisest uksest sissemurdmisena. Pealegi: kui loevadki vähem, jääb loetav ju selle võrra paremini meelde. Näidend on ka ilma selle liinita pingestatud, haarav ja omapärane ning nendele voorustele lisaks lihtne ja arusaadav.

Võiks veel viriseda, et Monaco 1971. aasta Eurovisioni lauluvõistluse võidulaulu „Un banc, un arbre, une rue“ eestikeelne üsna küündimatu jäljendus kõlab lavastuses liiga sageli. Vanaema ei tohiks nii sageli plaadimängija ligi lasta. Aga see on puhas maitseküsimus.

Ühe täiesti üllatava elemendi pakub kunstnikutöö Liisa Soolepalt. See on vanaema surikleit: valge, kelmikate suurte värviliste lilledega. Kuna kleit on tähtis ka sündmustikus, eriti finaalis, võimendub see element veelgi. Traditsioonilisemas kostüümis sureva vanaemaga mõjunuks lavastus tunduvalt kitsapiirilisemalt. Kõigele lisaks sobib see näitlejannale oivaliselt.

Üks küsimus jäi minu meelest siiski õhku rippuma: kas „Ükssarvikute farm“ on feministlik lugu või feminismi paroodia? Aga lõppude lõpuks pole vahe suur, sest iga paroodia populariseerib tahes või tahtmata ka nähtust ennast. Võib muidugi olla ka nii, et traditsiooniline Põhjamaade feminism ongi masendavalt tõsimeelne ja kujutab seega „Ükssarvikute farmile“ liiga tumedat tausta.

Meie teatritraditsioon eesti kirjandusklassika tõlgendamisel on aastakümneid olnud meestekeskne: ikka Andres ja Pearu, Toots, Kiir ja Arno, Indrek ja Maurus … Vähehaaval on hakanud sooline ebavõrdsus siiski murenema. Oleme saanud mitu ilusat dramatiseeritud raamatukangelannat: Klaudia Tiitsmaa Ugala „Soos“, Külli Teetamm Tallinna Linnateatri „Ma armastasin sakslast“, Luule Komissarov Ugala „Vanades ja noortes“. Aga tööpõld on veel lai – nii allikteosepõhistel dramatiseeringutel kui ka ülemeelikutele mõtteuperpallidele toetuvatel travestiatel. Viimast „Ükssarvikute farm“ kahtlemata on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming