Hea ja usutav armastuslugu

PEETER SAUTER

Margus Kasterpalu tõmbab näitlejad käima ja loob veenva omailma. Viljandi Ugala „Mere märgid”, autor Gardner McKay, tõlkija Inna Feldbach, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Liina Tepand, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Mängivad Kadri Adamson ja Meelis Rämmeld. Esietendus 12. VIII Saueaugu teatritalus.

Näitlejale on see õnnelik juhus, kui näidendi on kirjutanud näitleja. Sest näitleja mängib kirjutades osad läbi ja kirjutab teksti, mida on hea rääkida, mida ta tahaks ise laval esitada, mitte ei paku mingeid kõrgeid ja surematuid ideid ja retoorikat, mida ette kanda on raske. Küll need ideed, mis hinge närivad, välja tulevad, aga parem, kui tulevad välja loo ja karakterite kaudu, mitte otse ja deklaratiivselt, nagu see kipub olema isegi väga heade, aga teatrimängukaugete autorite puhul. Niisiis on hea, kui näidendi autor armastab näitlejaid ja teatritegemist ega keskendu kirjutades ideedele. Meil on selline näitekirjanik Jaan Tätte. Maailmas? Shakespeare’ist võiks alustada … ja jätkata saaks pikalt. Kahju, et Tammsaaret amatöörnäitlejana ei angažeeritud või lavastama ei pandud – siis poleks nii, et teatris tahetakse küll teha ta proosalugusid, aga näitemänge mitte eriti.
„Mere märkide” autor Gardner McKay, laevaehitaja poeg, oli algul meremees ja 17aastaselt kaheksa korda üle Atlandi seilanud. Seepärast sai ilus poiss Hollywoodis rea vahvate merimeeste osi ja hiljem kasutati teda teleseriaalides. Ometi keeras ta millalgi näitlemisele selja ja asus kirjutama. Ehk olid pakutud rollid liiga ühetaolised?
McKay näidend iiri kaluri ja Walesi talust Liverpooli kolinud neiu armastusest on üsna tuttav mudel. Lugu, kus vastandlikust keskkonnast pärit tüüp tõmbab nii meest kui ka naist, aga seejuures on mõlemad armastajad aheldatud oma maailma. Pendeldavadki siis edasi-tagasi. „Kõrboja peremees” kargab esimesena pähe – seal täpselt sama lugu. „Romeo ja Julia” ja siis Õnnepalu kirinäidend „Vennas” Eesti Draamateatris, ehkki seal vahetavad lõputult kirju meremees Hiiumaalt ja ta vend Ameerikamaal. Nii McKayle kui ka Õnnepalule on oluline poeetiline keel (kirju kirjutades), tunnete vaoshoitus ja teatud murdumised, üksildus ja võimetus, soovimatus üksildusest loobuda.
Kadi Herkül on oma arvustuses Meelis Rämmeldi ja Kadri Adamsoni mängu ning kogu lavastuse suhtes delikaatselt kriitiline.* Mina ei ole. Minu meelest on Kasterpalu jõudnud näitlejatele harvaesinevalt lähedale ja suutnud iseennast vaos hoida (nagu McKay kirjutades on mõelnud eelkõige näitlejatele). Tulemuseks on töö, kus tekib usk ja usaldus ning siis ei vaata enam näitlejaid, vaid tegelasi, elad loole kaasa.
See, mis armastuslooga kaasa minnes hinge settib, on üsna sõnastamatu. See on nagu hea muusikapala puhul, et me elame läbi omaenda tundeid ja kogemusi – näitlejad avavad lihtsalt meile ukse meie enda sisemaailma, emotsionaalsesse mällu, alateadvusse. Olgu, ehk lähen tiba suuresõnaliseks, aga just see on ikka olnud mulle väärt teatri tunnus, ning selline äratundmine tabas mind seekord ka Saueaugul.
Pärast etendust rääkis Margus Kasterpalu, kuidas Meelis Rämmeldit trehvates oli tal pilt selge, et see mees on kalur Colm Primrose Clifforn Headsi saarelt Iirimaal. Rämmeld omakorda oli trehvanud Kadri Adamsoni ja pakkus, et Timothea Stilesi võiks mängida Kadri. Isiklikud asjad, poolehoid poolehoiu otsa – nii saabki töö hea vaimu sisse.
Lühidalt pika lavastuse napp sisu: Colm kohtab pulmas Timothead ja hakkab talle kirjutama. Algul tundub mõlemale olukord tobe, aga kuna Colm räägib oma maailmast, kalameheelust, on peagi selge, et ta on sünnipärane poeet. Melanhoolne, tiba eneseirooniline, siiras. Ja kuna Timothea on end talutüdrukust kirjastusetöötajaks üles töötanud, läheb talle peale nii kalameheelu karm lihtsus kui ka selle sõna- ja tundehell kirjeldamine.
Siit pole armumine kaugel. Ometi vahetatakse kirju terve aasta, enne kui õnnestub kokku saada. Armastust jätkub ka kohtudes ja Timothea kirjastab Colmi tekstidega raamatu. Ometi saab peagi selgeks, et Colm eelistab jääda kaluriks ega taha talle võõras kirjanike maailmas kohta otsida (ei, tema loata ta kirjade äratrükkimist ta aktsepteerib ja on uhkegi) ning Timotheale on tähtis suurlinnaelu ja edu. Ta ei lähe kalurimajja, mis on kena vaid raamatus.
Üks armastusega seotud niit on kogu asja juures veel. Tõlkija Inna Feldbach leidis näidendi, kui oli kolinud koos abikaasaga tillukesse Northamptoni linna Massachusettsis ja käis seal Smithi kolledžis jaapani keelt õppimas. „Mere märke” mängis kolledžis külalisteater ja Inna võttis loo omaks. Ometi läks tõlkimisega üle kümne aasta. Abikaasa suri vahepeal ja kui Inna tõlkimise uuesti ette võttis (nüüd juba Eestis), siis küllap oli selles minevikunostalgiat. Mina ei usu, et selline asi tekstile mõju ei avalda. Lavastust vaadates vangutas Inna pead, et pole vist piisavalt kõnekeelne, on liigpoeetiline. Aga mind ei häirinud ja näitlejaid ei häirinud. See ongi harv juhus, kui kaunikeelsemale tekstile õnnestub nii elu sisse puhuda, et see mõjub lavastuses loomulikult. Ega ilukõnet saa etlema kukkuda, see peab olema ehe.
Muide, tänavu tõi sama näidendi välja ka Off-Broadway Irish Repertory Theatre ning tundub, et samuti edukalt ja just seetõttu, et Colmi on leitud mängima maavillast ja merd õhkuv Patrick Fitzgerald.
Õigete osatäitjate leidmine on selles lavaloos eriti tähtis. Colmi osast oli huvitatud ka Indrek Sammul ja mul on kahju, et teda ei õnnestu paralleelkoosseisus näha.
Võib-olla üks stseen oli, mis minu arust ei hakanud päris hästi toimima. Kui jutt seksile läheb, pihib Timo­thea oma esimesest vahekorrast, see oli Walesis, talulakas, pärast seda, kui laudas oli aidatud lehmal poegida. Süütuse kaotamisest kasvatatakse välja midagi traagilist. Aga natuke tundub olevat üles puhutud autoril lugu ise ja seda joont on jätkanud ehk ka lavastaja. Kadri Adamson väänleb siin põrandal, paadina kahele poole istuma pandud vaatajate vahel kitsal lavapinnal (vaatajad on sunnitud üksteisega tõtt vahtima), nuga püsti pihus. Ma võin eksida, aga mulle tundub, et siin püüavad naise süütuse kaotamisest midagi välja võtta korraga kaks meest – McKay ja Kasterpalu – ning pingutavad tragismis pisut üle. Me ei tunne meestena naiste süütuse kaotamise finesse ja kui me neid kirjeldama hakkame, siis, tjah …
Stseeni saaks mängida ka nii, et Timothea teeb siin mingil põhjusel teatrit, valetab, varjab midagi, ehk seda, et on linnas litsi löönud juba aastaid ja igatseb taga kadunud süütust, teades, et ta salaelu tuleb varem-hiljem välja ning mis saab siis tema ja Colmi armastusest. Võiks teha asja mitmekihiliseks, sest otsejoones lähenemine ei tundu toimivat. Aga pole minu asi siin ise lavastama hakata ja näidendisse midagi sellist sisse kirjutatud vist pole.
Seejuures kaotab aga lavastuses oma süütuse Liverpooli linnatüdrukule Timotheale 39aastane iiri kalur Colm. Eks see ta tiba häbelikuks muudab, aga ometi ei tee ta suurt numbrit ja mehel on vaata et väike vile suunurgas. Miks peaks süütusekaotus olema talle väiksem asi kui Timotheale? Meesautor ja -lavastaja meesosalisele siin suurt tragismi ei paku (ja õigesti teevad). McKay on tugev seal, kus räägib asjadest, mis tuttavad: merest ja kirjutamisest ja kirjanikutundmustest.
Kokkuvõttes on „Mere märgid” Saueaugul kindel võit. Väike kõhklus on vaid, kui edukalt see romantiline ja lüüriline lugu, mida osatakse maa­idülli kohalesõitnuna soojalt vastu võtta, hakkab sügisel toimima Ugala teatris. Ent on selge, et väärt lavastus sinna üle tuua ja uuesti soojaks mängida tuleb. Head ja usutavat armastuslugu vajab iga teater.

*Kadi Herkül, Armastuslugu ilma armastuseta. – Kultuur.err.ee 14. VIII.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming