Uued vanad pildid

Jaanis Valk

Dokumentaalfilm „Koguja” (Eesti 2014, 52 min), režissöör-stsenarist-operaator Mati Põldre. Linastub kinos Artis.

Mäletate veel neid ammuseid aegu, mil televiisorid meie elamistes olid enamasti ruudukujulised, mitte külgedelt välja venitatud ja ebaloomulikud? Siis aga tulid uued, laiad, õhukesed ja ilma suure „tagumikuta” televiisorid, kust nägi saateid nii, et külgede peal olid mustad ribad. Ja siis hakati ka selliseid saateid ja filme tegema, edastama nendes uutes ilmaimedes pilti, mis sinna ka sobis.
Mäletate neid ammuseid aegu, kui inimene oli kirjandussõber ja ajaloohuviline ning nautis igat hetke, mil ta sai kätte võtta kirjandusteose raamatu kujul ja seda lehitseda?
Mati Põldre on oma kodulinnas Pärnus leidnud sellise tegelase, kes pole „maapealne olend”. Ta elab kuskil ajaloohämarusse surutud keldrikorruse riiulite vahel, mis on täidetud kirjanduse, ajaloohõngu  ja mälestustega. Isegi kui selles väikeses ruumis võtavad võimust seened, on 1934. aastal sündinud põlise pärnaka Olaf Esna missioon üritada jätkuvalt inimestele vahendada kõike seda, mida neil tema arvates veel vaja võiks minna.
1936. aastal sündinud filmimehe Mati Põldre missioon on aga jäädvustada see põline pärnakas stiilis, mis on ilmselt ainuvõimalik nii talle endale kui tema tegelasele. Film on üles võetud videokaameraga, mille pilt peaks sobima selle vana, aegade hämarusse vajunud televiisori sisse. Ta on ise nii filmi stsenarist, režissöör, operaator kui helimees –
one man band, nagu võõras keeles öeldakse.
Stiilile on tõesti truuks jäädud, seda tuleb tunnistada: kahe vanahärra jutukatked keldrikorrusel, värisev pilt ning pidevad parema kadreeringu otsingud aitavad sellele kaasa. On sellest aga abi loo jutustamisel? Sellele julgen vastu vaielda. 58minutine dokumentaalfilm, mis vahel eksib oma pildiga küll keldrist välja, on liiga pikk. Kõik oluline jõuab vaatajani juba esimese paarikümne minuti jooksul: nii filmi stiil, keldriruumi atmosfäär kui ka peategelase olemus. Esna on mees, kellel on aastakümnetega kujunenud kindlad veendumused, millest ei taganeta, ja kelle ajalooteadmistest ning armastusest ristsõnade vastu saame filmi jooksul üksjagu aimu. Küllalt, et tunda edaspidi huvi Olaf Esna kirjatükkide vastu Pärnu lehes, aga mitte piisavalt, et mõista selle mehe teadmiste mastaapsust. Kõik vestlused keldrist läbi astuvate klientidega kinnistavad eespool mainitut ning hakkavad lõpuks mõjuma kordusena, mis informatsiooni mõttes midagi uut juurde ei anna. Siis hakkabki film venima.
Kõige rohkem tunneb „Kogujas” puudust sellistest klientidest, kelle kaudu oleks peategelast rohkem avada saanud. Kaks aastat Pärnus filmimist peaks ju olema piisavalt pikk aeg. Võib ju olla huvitav teada saada, kellega härra Esna koos koolis käis, kuid see teadmine ei aita kuidagi mõista, kuidas on need koolikaaslased muutnud tema elukäiku ja mõttemaailma. Ja kui ei muutnudki, siis miks on just tema seal maa all ja teised maa peal?
Tõe huvides tuleb märkida, et filmis on siiski ka õnnestunud stseene, näiteks lugu sellest, kuidas peategelane endale uuemat vana kraami keldrikesse hangib. Materjalide sorteerimine, hinge kõvakstegemine ja paljude asjade kõrvalejätmine näitab ilmekalt, et tegemist pole mitte lihtlabase unistajaga, vaid pragmaatikuga. Esna mõistab, et tema keldrikesel on omad piirid, mille sisse kõik ei mahu ega peagi mahtuma, et elus tuleb teha valikuid. See on tugev stseen, mis jääb filmist selgelt meelde ja eristub teistest.
Maailmas on palju tähelepanuväärseid inimesi, keda me ei märka ja kes jäävadki avastamata. Mati Põldre filmi suurimaks väärtuseks võib pidada just seda, et ühe suhtluskonna jaoks väga oluline isiksus on lubanud Põldrel kui dokumentalistil end videokaameraga jäädvustada. Kaamerasilma ette on jäänud ka teisi Pärnu legende, näiteks kas või endine operetiprimadonna Therese, kelle klaverimäng kohvikus ei aita peategelase avanemisele küll kuidagi kaasa, kuid tore on ikka, kui Pärnu tuntud inimesed leiavad tee ekraanile. Vaataja mõistab, kuidas elutempo jääb vananedes aina aeglasemaks ja aeglasemaks, nii et pole enam mõtet taga ajada ei mammonat ega ka uut filmikaamerat, millega toota sisu õhukestesse ja kergetesse laiaks venitatud televiisoritesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming